Кола, пшш, шум берез, в моде рэп и менуэты,
Сартр – это не всерьез. Модернизма больше нету.
Не наврали про невроз этикетки сигарет, и
Я такая пост-пост, я такая мета-мета …1
Lisa Monetotška
Jelena Skulskaja äsja eesti keeles ilmunud teos „Piiriamastus“ avaldati esmakordselt Peterburi ajakirjas Zvezda ning see pälvis mullu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalilt venekeelsete autorite teoste kategoorias aastaauhinna. Sama auhinna kandidaatide seas oli ka Nikolai Karajevi novell „Rosenbergi ksetra“, mis jõudis kohe seejärel eesti lugejateni ajakirjas Vikerkaar. Neid kaht teost on õpetlik võrrelda, ehkki erinevusi kohtab küllap rohkem kui sarnasusi. Seejuures pean oluliseks, et mõlemad autorid on ühtaegu nii pesueht kirjanikud kui ka viljakad publitsistid.
Juri Lotman on kirjutanud pool sajandit tagasi: „Kunstiteose idee, tema sisu ja mõte ei ole niisiis mitte otsene deklaratsioon, vaid see peitub teksti spetsiifilises ülesehituses. Kunstiline idee erineb mittekunstilisest ideest selle poolest, et tal on oma struktuur ja teda ei saa olemas olla väljaspool seda struktuuri“. Lotman lisab, et „kunstiliste, teaduslike ja publitsistlike tekstide vahel ei ole Hiina müüri. [—] Kunstilisse teksti lülitatud publitsistlik idee hakkab alluma esteetilise modelleerimise seadustele.“1 Just Skulskaja ja Karajevi teksti ülesehituse põhimõte huvitabki mind kõige rohkem.
Säh sulle kooki moosiga!
Sellise naljaka väljendiga antakse eesti keeles edasi sama mõte, mida vene kõnekeeles märgib „ajalugu koos geograafiaga“ („история с географией“).
On ju teada, et kui ajas oleks võimalik liikuda nii, nagu me liigume ruumis, või vastupidi – kui ruum liiguks inimese suhtes nii, nagu liigub aeg –, siis ei oleks ajaloo ja geograafia vahel mingit vahet.2 Kui küsida, millest kõnelevad Skulskaja ja Karajevi teosed, siis võib kindlalt vastata, et sellest, kuidas ajalugu ja geograafia teineteist mõjutavad.
Viidatud Boriss Uspenski artikkel on pühendatud ajaloo tajumisele unenäona. Asi on selles, et meie ettekujutus olnust põhineb narratiivil. Meie ümber toimuv tundub aga pigem kaootiline: sündmused ei ilmu valmis lugudena koos sõlmituse, kulminatsiooni ja lõpplahendusega. Läänemaailmas on samast kirjutanud Ameerika ajaloolane ja kirjanduskriitik Hayden White. Enne tema töid tundus ajalooline narratiiv mugava jutustamisviisina, kuna sellele ei olnud alternatiivi. Aga just viimane asjaolu viib mõttele, et ajalooline narratiiv pole neutraalne vorm, vaid pigem vastupidi: ajalootekst, mis ehitatakse üles kirjandusteksti reeglite järgi, tähendab isevärki pilku reaalsusele.
Reaalsus on aga liiga mitmetahuline, et seda annaks hõlpsalt Prokrustese tekstisängi suruda. See kehtib ka teaduse ja ilukirjanduse puhul. Vene kirjandusteadlane ja tõlkija Boriss Jarho on märkinud juba 1920. aastate keskel, et teadus pole mitte maailma tunnetamise viis, vaid just ümberjutustus. Tõtt-öelda on ka ilukirjandus sedasama. Kui teadlane pürgib täpsuse poole ja väldib vasturääkivusi ning ajakirjanik püüab olla veenev (kas või retooriliselt), siis kirjanik eelistab mängu ja provokatsiooni. Fjodor Dostojevski sõnu parafraseerides võib öelda, et kui ka igapäevaelus süžeesid pole, siis on loomingus kõik lubatud! Ja see ongi vormi võit kunstis: ideed kunstilises tekstis ei saa olla head või halvad omaette, teksti sisu mõistetakse sõltuvalt selle ülesehituse eripärast – ja ainult sellest.
Piirilinn Tallinn
Huvitav on see, et nii Skulskaja kui ka Karajevi teose nurgakivi on just geograafia, mitte ajalugu. Teisisõnu määrab aja ja süžee kunstiline ruum. Pean silmas Tallinna kui piiripealset kohta kõigis selle avaldumisvormides, käigu jutt rahvaid ja riike lahutavast piirist, inimteadvuse piiridest või kujuteldavate elik kultuuriliste (või isegi paralleelsete) maailmade ootamatutest põkkumistest.
Karajevi novell algab otseselt koha nimetamisest: „Unustamatu 1919. aasta november juhtus Revalis olema kärekülm…“. Skulskaja romaani natuke keerulisemale ülesehitusele osutab teksti algus: „krähmudega filmilint“ liigub omasoodu ja tõukab lugeja juurdlema järjest ilmuvate eredate piltide üle, milles a priori puudub terviklikkus. Tingliku sündmustiku kanvaana esitatakse lugejale Peterburist pärit neiu ja Tallinna mehe armastuse lihtsakoeline lugu, kus kumbki elab omal moel läbi sidet ajalooga. Teksti järgmisel tasandil käib jutt sellest, kuidas seesama romaan võib muutuda filmistsenaariumiks ja saada efektselt esitatud. Sellega hämmastavate muundumiste jada ei lõpe: narratiivikangast kududes balansseerib Skulskaja reaalsuse ja fantaasia vahel detailirohke, pulbitseva pajatusega, erudeeritud arutluste ja groteskse kirjandusliku bufonaadiga (aeg-ajalt luule ning näidendi vormis). Selline lapitekki meenutav vorm on aktuaalne ja ühtlasi novaatorlik. Reaalsusega tulemus küll n-ö kontaktis pigem ei ole: „See on nagu [akendest] väljapudenevad vanaeided [Daniil] Harmsi teoses. Üks vanaeit näeb realistlik välja, kaks vanaeite on juba salapärane seaduspära, kolm ja rohkem – kaos ning absurd. Ent see kaos ja absurd ei tähenda seda, et nii tegelikult ei juhtu.“3 Skulskaja loodud kirjandusvorm annab talle võimaluse korrastada sidet tegelikkusega oma äranägemist mööda. Seda kinnitab ka Skulskaja uusim romaan „Simson väljub juuksuri juurest“ („Самсон выходит из парикмахерской“, ilmus hiljuti Zvezdas).
Ajakirjanikuna alati elulisi teemasid käsitleval Karajevil on õnnestunud luua tõeline kunstitekst, kus peitub huvitav süžeeline provokatsioon: Tallinn on nimelt väljapaistva budoloogi Otto Rosenbergi oletatav surmapaik ning Saksa natsismi peaideoloogi Alfred Rosenbergi sünnikoht. Novellis pajatataksegi kahe Rosenbergi kokkusaamisest paralleelmaailmas ning kirjeldatakse nende jutuajamist „surnuteriigis“.
Jätan teadlikult tähelepanuta lõigud, kus Otto Rosenberg hakkab kuulutama oma vaateid (tegelikult on neid tekstis vähe) ja sedasi sarnanema novelli autoriga, kes on raisanud palju tinti ja valanud verd ajalehe ja Facebooki lehekülgedel, jutustades väsimatult sellest, kuidas ta vihkab natsionalismi ja natsionaliste. Antud juhul on kirjanduslik komponent olulisem ja selle komponendi tuum on paroodia.
Elagu kirjanik!
Juri Tõnjanovi järgi on pelk stiliseeringki paroodia liik. „Mõlemad elavad topeltelu: teose ühe plaani taga seisab teine plaan – stiliseeritud ja parodeeritud [—], [nii et] tragöödia paroodiaks ongi komöödia [—], komöödia paroodiaks võib olla tragöödia.“4 Tõnjanovi arvates ei eelda paroodia tingimata kriitilist või vaenulikku suhtumist parodeeritavasse. Skulskaja ja Karajev lähtuvad samast punktist, kuid liiguvad vastassuunas.
Bufonaad ei ole kirjanduses uudis. Skulskaja aga näitab lugejale oma paroodilise stiliseerimise objekte ning teeb ka järgmise sammu, lubades endale rääkida neist objektidest kirjandusteaduslikul moel (rohkem niisuguseid arutlusi leiab lugeja Skulskaja raamatust „Armastus vene kirjanduses“). „Piiriarmastuse“ metatekstuaalne kiht on novaatorlik: tegu ei ole mitte ainult „võtte paljastamisega“, vaid ka paljastatud võtte refleksiooniga.
Kui Skulskaja käsitleb tõsist (vene kirjandusklassikat) lõbusas võtmes, siis Karajev on võtnud traditsiooniliselt paroodilise ja naljaka žanri – Lukianose „Kõnelusi surnute riigis“ – ning teinud sellest rõhutatult tõsise teksti, kus arutletakse eksistentsiaalsete asjade üle.
Kahe autori seiklused maailmakirjanduse mandritel ja ookeanidel sunnivad mõtlema, mis asi on kunst pärast postmodernismi lõppu. Kirjandusajalooks saanud postmodernism harjutas lugejad sellega, et autor on surnud, Cervantese „Don Quijote“ kirjutas Pierre Menard ja kahe suvalise kultuurinähtuse vahele saab nagu naksti tõmmata silla, sest kõik meie ümber on Tekst. Tänapäeva autorid (sh Skulskaja ja Karajev) vastandavad postmodernistlikule maksiimile praktilise mõtte, et tekst ei ole lõpmatu. Tekst on lihtsalt see, mida me tekstiks peame.
Aga kui nii, siis on lugeja roll küll jätkuvalt ikka oluline, kuid ühtlasi saab autor tagasi oma võrratu trooni. Kuningas on surnud – vivat kuningas!
1 „Cola, pššš, kaskede kohin, moes on räpp ja menuetid, / Sartre pole oluline. Modernismigi enam pole. / Ei valetanud neuroosi kohta sigarettide etiketid ja / Ma olen nii post-post, ma olen nii meta-meta …“. Lisa Monetotška on 21aastane vene lauljatar, kes saavutas mullu suure populaarsuse, aga mitte oma eakaaslaste, vaid just 30- ja 40aastaste seas.
2 Juri Lotman. Semiootika ja kirjandusteadus. – Keel ja Kirjandus 1967, nr 1, lk 3.
3 https://www.gumer.info/bibliotek_Buks/Culture/Ysp/01.php
4 https://www.novayagazeta.ru/articles/2017/04/24/72271-prosvety-mraka