Kui toodud näidete puhul oli initsiatiiv ajaloolaste käes, siis samavõrd olulised olid antropoloogide laenud ajaloolastelt, nn antropoloogia historiseerimine (Marshall Sahlins). On kõnekas seegi, et kui tänapäeval ilmub kaks olulisemat ajaloolisele antropoloogiale pühendatud teadusajakirja, siis on 1984. aastast ilmuv History and Anthropology selgelt antropoloogiakeskne ning 1993. aastal asutatud Historische Anthropologies avaldatakse ennekõike ajaloolaste käsitlusi. Tänu koostööle antropoloogidega on ajalooteaduse uurimisala viimastel kümnenditel märgatavalt avardunud. Ajaloolased on üha innukamalt suundunud oma allikatest otsima vastuseid küsimustele, mis antropoloogid on välja selgitanud välitöödel. Selle tulemusena on tänaseks enesestmõistetav, et ajaloolased ei uuri mitte ainult möödaniku poliitilisi sündmusi või sotsiaalseid struktuure, vaid huvituvad samuti siirderiitustest, pereelust, sugulisest läbikäimisest, kehalisusest, söömisest-joomisest, matusekommetest jne. Kui ma kümne aasta eest uurisin ühe ajaloolise antropoloogia tähtsama eestvedaja Jacques Le Goffi käest, kuidas ta hindab uue distsipliini hetkeseisu, kostis ta: “Kui paarkümmend aastat tagasi oli tegu võitlusliku nimetusega, millega püüti ennast eristada varasemast traditsioonist, siis tänapäeval on ajalooline antropoloogia midagi täiesti tavalist, sellega on harjutud, kuid see on endiselt tegus meetod.” Tuleb loota, et ajalooline antropoloogia leiab senisest laiemat kasutamist ka Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadustes.