Viimases Foreign Affairsis kirjutab Timothy Garton Ash, kuidas sõjapurustuste ja külma sõja kui ajaloolise kogemuse kadumine on murendanud ka Euroopa koostööd: „Ilma uute edasiviivate jõududeta, ilma eliidi positiivse mobiliseerumiseta käib EL alla tõhususelt ja tähtsuselt, kuigi toimetab edasi ilmselt mingi lepingute ja institutsioonide origamipaleena nagu kunagine Püha Rooma keisririik.”
Tamm nendib küll, et ta ei kutsu üles ajalugu unustama, ent probleem on ajaloo olemuses – see ei lasegi end unustada. Kui kujutada ette, et ajalugu ei ole politiseeritud ja kõik algaks kui puhtalt lehelt, oleks põhjust muretsemiseks. Sest alati leiduks mõni taskufüürer, politruk või usuhull, kes hakkaks maailma parandama. Võib tuua näite ka igapäevaelust. Minu meelest põhjustab paljude noorte emade soovi oma lapsi mitte lasta vaktsineerida ajaloo ignoreerimine. Väga paljude elu õnnestus vaktsiiniga päästa, mis tähendas ka ühtlasi, et edaspidi polnud vaja planeerida suurperesid, sest kõik lapsed jäid elama. Iseenesest on ka kaunis loosung süüa ainult mahetoitu, kuid kardetavasti ähvardaks meid mõne aja pärast näljahäda, sest vaid tööstuslik toidu tootmine on taganud toiduga varustamise. Kui tehtaks vaid mahetoitu, oleks see väga kallis ja teiseks ei pruugiks see alati meie toidulauale jõuda.
Igas veidigi arenenud ühiskonnas oli vaja koosolemise aluseks mingit ühist lugu, olgu selleks siis müüdid, regilaulud, usutunnistus või ka põlvest põlve edasi antav ajalugu. Ega see printsiip ole aastatuhandetega olemuslikult muutunud. Tamm kirjutab, et Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedest peale pole eesti ajalookirjutus põhimõtteliselt muutunud, vihjates, et tegelikult on aeg muutusteks küps. Ent Jakobsoni kõned lõid aluse eestluse identiteedile ja olid seega omal ajal omas kohas. Muidugi on need praeguseks vananenud, kuid põhiküsimus on, kas asemele on vaja midagi sellist või pole üldse midagi vaja. Tamm näib kalduvat viimase variandi suunas, mina selles nii kindel ei ole.
Eesti põhiseadus peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kui nüüd kirjutada ajalugu oma naudinguks, nagu paneb ette Tamm, siis tekib küsimus, mis saab siis ajaloost, mis peaks siduma eesti rahva. Kas XXI sajandil võibki säärast küsimust esitada? Kardetavasti on ajalool siiski oma roll täita identiteediloomes, kuid Tammel on ilmselt õigus, et naudinguta kirjutatud ajalugu polegi see õige ajalugu. Vastuolu peitubki selles, et riiklikul tellimusel ja tavaliselt ka suure raha eest kirjutatud ajalugu sünnib kuiva ja puisena, kuid päris ilma selleta ka ei saa. Ja eespool osundatud Ash viitab sellelegi, et ilma ajaloolise ühismõtteta ei saa hakkama ka Euroopa Liit.
Ma aiman aru saavat, mida Tamm tahab öelda: et ajalugu kasutatakse häälte püüdmisel, et ajaloo abil saab tähelepanu kõrvale juhtida tegelikelt probleemidelt, et ajaloolased ei saa normaalselt töötada, sest igasugune kõrvalekalle nn „õigest ajaloost” tähendaks ebameeldivusi ja netikommentaatorite lakkamatut sõimu. Selle kõige vastu tuleb astuda, kuid kuulutada ajalugu justkui teispool ajahorisonti seisvaks on siiski koos pesuveega lapse väljaviskamine. „Monumentaalne ajalugu” on kokkuvõte Tamme viimase 15 aasta kirjutistest eesti ajalookirjutuse teemal. Vaatamata minu kriitikale, on esseekogumikku nauditav (sic!) lugeda. Võib-olla tohib loota neil teemadel ka uue raamatu sündi, sest need mõtted on väärt põlistamist ja edasiarendamist.