Minevikku kujutledes või kujutades pöördume tagasi varem olnu poole, teise aja poole, kus olid mingil määral teistsugused asjad, teistsugused toimijad ning teistsugused suhted toimijate vahel ning toimijatel asjade ja oma ümbrusega. Minevik meenutab ennast meile juba meie ümber leiduvate asjade, hoonete, kujundatud maastikega. Kui ma istun raamatukogutoas, siis enamik mulle näha olevatest asjadest pole tekkinud praegu, vaid on olnud juba enne olemas – isegi puud, keda ma läbi akna näen.
Teisest küljest ilmneb kogu see minevik minu praegusest olevikulisest perspektiivist. Minevik koondub minu siin-praegusse, ma tegelen temaga oma praegustest huvidest lähtudes ning tõlgendan teda vastavalt. Harilikult suhtungi minevikku pragmaatiliselt ja praktiliselt – lihtsalt kasutan noid varem valmis tehtud või kujundatud asju ja keskkondi nii, nagu mul parasjagu vaja. Minevik siin õieti ei ilmugi iseendana, vaid on üksnes oleviku pikendus.
Väikese ajavahemiku puhul sageli kõik sujub. Siin toas on raamatud, riiulid, lauad-toolid ja ma kasutan neid üsna samamoodi, nagu seda tegid inimesed siis, kui nad valmistati – mõni aasta tagasi või mõne raamatu puhul vahest mõnikümmend aastat tagasi. Ajas kaugemale liikudes võib aga kergemini tekkida kummastus: veidrad esemed, kummalised kujutised. Milleks neid õieti kasutati või mida nad kujutasid? Ma ei tea, ei mõista. Aga kui ma seda ei tea ega mõista, siis vähemasti mingil määral pidid praegusest erinema ka tolle aja inimesed ja nende suhted noisse esemetesse ning võib-olla ka üksteisesse.
Sel moel aitavad mineviku tunnismärgid mul välja astuda oma olevikusõõrist, taasproblematiseerida ka oma praegust olemist. Kas ma mitte liig naiivselt ei eelda, et ma tean, mida nonde minu ümber olevate justkui tuttavate asjade valmistajad mõtlesid ja kuidas ümbrust kogesid? Kas ei koge ma taotluste lahknevust ja mõistmatust juba ka oma praeguses elus ja läbikäimistes?
Teisipidi aga jääb kehtima see, et nood mineviku veidrad asjad omandavad tähenduse minu praeguse vaatepunkti suhtes. Mingisugune kokkupuude mul nende asjadega ju on, sest nad on meie praeguse maailma eelkäijad, mitte teise universumi tulnukate eimiskist esile manatud täiesti teine maailm. Ma olen minevikuga pidevuslikult seotud ja minevik ilmneb mulle praeguses.
Niimoodi astuvad minevik – möödaniku tunnismärgid – ja olevik dialektilisse suhtesse, kus minevik aitab mul saavutada distantsi olevikust ning olevik omakorda taaslõimida minevikku, nii et mu olevikuline olemine saab nüansikamaks ning minevik adekvaatsemalt mõistetuks. Teadvustades, et mu praegused asjad on pärit teisest ajast, saavutan mõningase vabaduse nende suhtes, nii et ma saan neid omakorda paremini praeguses teisendada, ette kujutada teistsugust. Ning mõistes, et minevik oli teistsugune, saan ma toda aega adekvaatsemalt mõista, nii et ma ei käsita toonaseid suhteid lihtsalt samasugustena, nagu nad praegu on, vaid suudan ette kujutada teistsuguseid omailmu ja kogemisviise ka minevikus.
Distantseerimine ja lõimimine saavad läbi teha mitu dialektilist sammu: kui ma võtan arvesse ka seda, et minu praegune olemine on kujundatud mineviku poolt, ning omakorda sellest distantseerun, ja püüan siis oma uudse, teisenenud pilguga taas minevikku haarata. Sest esialgsest lõimingust jäi kindlasti midagi välja, irdu, reflekteerimata. Kuid kas selline liikumine pole lõputu? Kunagi ei suuda ma lõplikult praegusest distantseeruda ega taastada minevikku nii, nagu ta „ise oli“. Kuid kas selline dialektiline liikumine ise ei väljenda mitte kõige ehtsamal moel ajalooprotsessi? Kui tähelepanu pole niivõrd olevikul või minevikul kui kättesaamatutel või äratõukamatutel, vaid nende vahendamisel? Minevik on küll ühest küljest lõpuni tabamatu endas-rahuv „oli“, aga teisest küljest minevik on sellessamas olevikuga seostumises, mille käigus ei muundu üksnes olevik, vaid ka minevik.
* Käesolev tekst on inspireeritud Juhan Hellerma ettekandest Eesti filosoofia aastakonverentsil 24. augustil 2023.