Esimese teosena tuli ettekandele üks tuntumaid Bachi instrumentaalteoseid d-moll viiulikontserdi transkriptsioon ehk Kontsert klavessiinile ja orkestrile d-moll BWV 1052. Solistiks Anssi Mattila, kes kavalehe kohaselt paistab oma kodumaal Soomes silma laiahaardelise ja mitmekülgse muusikutegevusega (klavessinist, organist, dirigent, muusikakriitik).
Paraku polnud tema etteastet võimalik täiel rinnal nautida, sest tehnilist praaki ning möödalöömisi esines häirivalt palju. Lausa sellisel hulgal, et laval higistavast Mattilast hakkas koguni kahju. Mis pani mind endamisi juurdlema: millest või kelle tegevusest võis selline liimist lahtiolek põhjustatud olla? Saateansambel üritas interpreedile küll igati toeks olla, ent üldmuljet on ansamblil üksinda võrdlemisi raske, kui mitte võimatu siluda, kuna juhtmotiivid ja nende arendus kuuluvad teoses peamiselt klavessiinile. Loodetavasti kujuneb Anssi Mattila järgmine esinemine Tallinnas edukamaks, sest ei usu, et ta ka ise oma etteastega rahule jäi.
Triosonaat kahele viiulile ja basso continuo’le G-duur BWV 1039 avas aga ukse muusa sisenemiseks lossisaali. Viiuldajate Lasma Meldere (Läti) ja Mail Sildose impulsiivsus ning energia andsid innustust ka ülejäänud ansamblile, mille tulemusena pöörati kontserdi senine käik. Kui pisut norida, siis teises ja neljandas osas võinuksid viiuldajad teineteisele vaheldumisi vabastada kõlaruumi partneri muusikalise pealiini esiletoomiseks. Samas peab kiitma kõigi keelpillimängijate lausa ideaalilähedast intonatsiooni ja kõla kvaliteeti.
Pärast vaheaega kõlanud Kontserti klavessiinile ja orkestrile f-moll BWV 1056 esitas meie klavessiinimängu korüfee Imbi Tarum talle omase põhjalikkuse ja järjekindlusega, luues hästi mõtestatud tõlgendusega rohkelt kauneid muusikalisi kujundeid.
Kontsert kahele klavessiinile C-duur BWV 1061 oli kahtlemata muusikaõhtu nael. Kahe äsja üles astunud klavessinisti üheaegne musitseerimine põhjustas publiku seas elevust – kahte soleerivat klavessiini ei kuule kontserdil just tihti. Esimene osa kõlas majesteetlikult ja säravalt ning kahe klavessiini ja väikese ansambli kokkukõla lõi mulje suuremast orkestrist, kuigi muusikud võis laval kokku lugeda vaid kahe käe sõrmedel.
Eriti tahaks esile tõsta viimase osa (Fuga) ettekannet. Fuuga-arenduse meisterlikkuselt läheneb see osa Bachi hilistele teostele nagu “Muusikaline ohver” või “Fuugakunst”, nõudes interpreetidelt muusikalise tervikpildi loomiseks eriti suurt tähelepanu. Publiku soe aplaus kontserdi lõpus kinnitas, et muusikud olid tabanud oma nooltega kümnesse.
Pisut üllatuslik oli aga kavalehte sirvides avastada, et seal polnud lisaks õhtul esinenud solistide elulugudele annotatsioone helilooja ja ettekandele tulnud teoste kohta. Üldiselt on eesti kontserdielus saanud heaks tavaks jagada publikuga neid teadmisi, mis teoseid esitavatel interpreedid varuks. Ei oska arvata, kas hoiti kokku paberit või arvavad kontserdikorraldajad, et Bachi muusikat koguneb kuulama keskmisest erudeeritum publik.
Seega on Corelli Consorti uus hooaeg käima lükatud ning jääme huviga ootama ansambli ja klavessinistide edasisi etteasteid.