Ajaloolastest saan ma väga hästi aru. Eesti Vabariigi ajalugu viljeldi Teise maailmasõja järel ausameelselt ainult paguluses, kus aga polnud kättesaadavad väga paljud arhiiviallikad, mida nüüd innukalt avastatakse. Tõepärane Eesti Vabariigi ajalugu on alles kirjutamisel, heaks näiteks on siin majandusajaloolase Jaak Valge ?Lahtirakendamine?. Ajaloolaste käsikirjade toimetajana näen ma aga, et põnevaid uudisleide ja uusi tõlgendusi ei tule praegu mitte ainult aastate 1939 ? 1940 kohta, vaid ka XIII sajandi, Tallinna sünni, keskaja, katoliikluse ja luterluse, baltisakslaste ja eestlaste vahekorra, nõukogudeaegse vastupanuliikumise ja Läände põgenemise kohta. Kui siia lisada ka geneetikute ja keeleteadlaste uued hüpoteesid läänemeresoome rahvaste päritolu kohta, siis näeme, et kogu meie rahvuslik enesemüüt ? see, mis mõnevõrra luuleliselt kujundati välja rahvusliku ärkamise ajal ja mida rahvusmeelselt viljeldi ka Eesti Vabariigis ? vajab päris mitmeid korrektiive.
Mu meelest on see asjade loomulik käik, mis vajab rohkem ajaloolaste uurimusi ja diskussioone kui kiiret uut olupoliitilist mütologiseerimist, et oletatavat vastasleeri ?demütologiseerida?. Kas poleks pigem juba aeg hakata dekonstrueerima ka ENSV-d kõigi tema suurte ja väikeste tegelinskitega, parteitegelastest, täitevkomiteelastest, ametiühingujuhtidest, prokuröridest ja miilitsatest peale, rääkimata muidugi taastatud EVs juba sügavasse saladusse lipsanud kebistidest käeväänajatest ja nuhkidest. Pool sajandit ENSVd on ju kuriositeetide ja peninukkide mõttes rikkalikum aines kui kakskümmend aastat EVd. Aga jällegi ? ennekõike peaks see toimuma kvalifitseeritud ajaloolaste keskel, mitte ajakirjanduses ja suure poliitilise mürinaga.
Muidugi, mingi rahutus ja samasusvaegus kobrutab tänapäeval vist meis kõigis, sest paljalt keele ümber seda samasust ka ei moodusta ? rahvus vajab oma ajalugu nagu inimene elulugu. Samasus ehk identiteet on ise väga müütiline kujutelm, ka üksikisiku puhul. Imik ja rauk on küll bioloogiliselt ükssama isend, kuid imiku ja rauga teadvus pole mingi ükssama ?asi?. Rahva ajalugu võib ju ette kujutada ka terve hulga võitude või kaotustega lõppenud malepartiide kogumina, mida tänapäeval mõnus üle analüüsida, aga see tegevus saab olla üksnes ajaviiteline harrastus. Tõsise ajalookirjutuse kohta on kirjutatud tohutult teooriaid, võrreldud seda küll kirjanduskriitika, küll kuiva faktoloogiaga, aga üks nõue läbib ikkagi kõiki neid filosoofiaid ? ajalookirjutus peab olema ennekõike historistlik, s. t. ajaloofakte tuleb analüüsida ainult nende kaasaegses kontekstis. Poliitikud sellest nõudest muidugi ei hooli ning seal, kus tundub tegu olevat kas ajaloo ilmselge mütologiseerimise või, vastupidi, müütide kirgliku purustamisega, on tegutsemas tänapäeva poliitilised ambitsioonid või kõmuajakirjanduslik müristamine.
Enne Eesti ajaloo dekonstrueerimist oleks vaja see tänapäeva tasemel korralikult rekonstrueerida. Muidu juhtub see mis kaunites kunstides ? pidev monotoonne müra. Õnneks on meil praegu suur hulk noori ja ka kogenumaid ajaloolasi, kes just sellise tööga innukalt ja viljakalt tegelevad.