Poola filmirežissööri, stsenaristi, produtsenti, teatraali ja mitmete raamatute autorit Krzystof Zanussit peetakse tema täispika mängufilmi debüüdist „Kristalli struktuur” („Struktura kryształu”, 1969) peale oma ajastu üheks silmapaistvamaks Euroopa isemõtlevaks autoriks. Zanussi tähtteoste „Kristalli struktuur”, „Pereelu” („Życie rodzinne”, 1970), „Kaitsevärvid” („Barwy ochronne”, 1977), „Spiraal” („Spirala”, 1978) ja „Imperatiiv” („Imperativ”, 1982) teemad on sügavalt filosoofilised ning nende käsitlus intellektuaalne. Zanussi filmide peategelaseks on reeglina mees, kes seisab moraalsete dilemmade ees. Mees, keda ahvatletakse loobuma oma põhimõtetest: ideaalid versus argipäeva mõnud. Zanussi viimaste aastakümnete filmid on küll samal teemal, aga aeg on muutunud. PÖFFil linastus Poola klassiku viimane mängufilm „Võõrkeha” („Obce ciało”, 2014).

„Võõrkeha” räägib noormehe suhtest neiuga, kes soovib saada nunnaks. Ühtlasi kritiseerite filmis suurfirmade mõttelaadi, kui sama noormees jääb tööl oma võimuka naisbossi mõjuvälja. Lugesin kuskilt, et film toetub tõsielulistele sündmustele. On see nii?

Jah, kuigi mul on tunne, et vaataja seisukohalt pole sel faktil erilist tähendust. Asi on pigem selles, et ma ei usu paraku eriti oma kujutlusvõimesse ja üritan leida innustust n-ö päriselt juhtunust. „Võõrkeha” puhul on muidugi palju pisiasju minu fantaasia vili, aga karkassi moodustavad reaalelu sündmused. Ma kardaksin ilma nende juhtumusteta oma lugusid jutustada.

Selle filmiga seoses võib rääkida kahest komponendist. Üks on minu sugulase lugu: juba ligi kolmkümmend aastat tagasi otsustas ta minna kloostrisse ja on seal praegugi. Muide, kuu aega tagasi käisin tolles kloostris näitamas „Võõrkeha”. Abtiss oli andnud nunnadele loa linastusel osaleda ja minul oli omakorda väga huvitav jälgida seda, kuidas nunnad filmi läbi võre vaatasid. Kloostreid on mitmesuguseid, minu sugulane on aga just säärases väga ranges asutuses.

Minu sugulase otsus hakata nunnaks on niisiis üks liin. Selle põhjal olin ma juba kirjutanud teatrinäidendi, lavastanud selle televisioonis ja mõtlesin mingil hetkel laiema teemaarenduse peale, näiteks kinolinal.

Filmi teiseks inspiratsiooniallikaks olid suurkorporatsioonid kui säärased, see, mis seal toimub. Inimestel on ekslik ettekujutus, et nende korporatsioonide näol on saabunud meile lõpuks progress, et see ongi mingi modernsus. Tegelikult on saabunud lihtsalt barbaarsus, ainult et väga suure rahaga. Seda kõike peaks vaatama hoopis kriitilisema pilguga, kui meil enamasti kombeks on. Ma näen, et need õnnetud ohvrid, kes jäävad eriti varmalt uskuma seda suurt valet – suurkorporatsioonide religiooni –, need on inimesed, kellel puuduvad juured. Ma pean silmas inimesi, kes ei usu enam oma vanaema või vanaisa juttu, sest nood ei kasuta arvutit või muid tänapäevaseid riistapuid. Elutarkus on aga vanaemadel-vanaisadel tihtilugu olemas.

Ja mis toimub? Just noorte hulgas on küllaga inimesi, kes kuulavad korporatsioonide sõna ja annavad neile kogu oma elu, oma hinge. Nad valivad ühesuguseid lipse, naeravad ühesuguste naljade peale, kuulavad ühesugust muusikat ja söövad ühte toitu, näiteks sušit (suši on korporatsoonide vältimatu osa!). See sõltuvus viib selleni, et kaob isiksus.

Teie filmi peategelaste armukolmnurga moodustab erineva taustaga rahvusvaheline seltskond: nunnaks pürgiv poolatar (Agata Buzek), tema itaallasest peigmees (Riccardo Leonelli) ja viimase amoraalne poola naisülemus (Agnieszka Grochowska), kelle on adopteerinud kunagine tippkommunist.

Jah, nunna lugu juba seletasin. Itaalia peategelane on motiivi „võõras võõral maal” variatsioon. Ta mõistab siiski tänu katoliiklikule taustale oma pruudi pürgimusi. Itaalias võib usul olla pisut teine varjund, kuid katoliiklus on juba oma nime poolest kõiki katoliiklasi ühendav jõud, elagu nad siis Poolas või Itaalias.

Mulle on võib-olla intrigeerivam isegi suurfirmas töötav naisülemus, kelle puhul tähendab adopteerimine tegelikult teatavat perekondlikku puudulikkust. Ema kasutas teda ära, adopteerides lapse iseenda pärast, üksnes oma vajaduste tarbeks. Selles teos on kurjust ning egoismi. See seletab muuseas ka tütre äärmuslikult põlglikku suhtumist emasse. Ja jälle saame me rääkida mälust ja ajaloolisest järjepidevusest. Kui tol tüdrukul oleks olnud vanaema, kes oleks öelnud „Kuule, sa, lollakas, sa elad valesti. Lendad lennukitega ja sul on uus arvuti, aga elada ei oska”, oleks kõnealuse tegelaskuju elutee olnud ehk pisut teistsugune. Sääraseid asju saab öelda aga ainult väga lähedane inimene, keegi, kes kas pärineb juurte juurest või aitab neil juurduda. Minu filmi tüdrukul polnud aga ei üht ega teist.

Millised on siis mineviku mõjud tänapäeva Poolas?

Me ehitame ju kogu oma elu mineviku vundamendile. Kas või too adopteeritud tütar, kelle ema oli Stalini-aegne timukas ja kes ei tunnistanud ennast lõpuni inimsusevastastes kuritegudes süüdi. Filmivälisest päriselust rääkides on minu meelest arveteklaarimine minevikuga meie ühiskonna normaalse toimimise seisukohalt väga oluline. See arveteklaarimine käis kogu Lääne-Euroopas pärast Teist maailmasõda ja näiteks pärast Berliini müüri kokkuvarisemist oleks pidanud ka Ida-Saksamaal avalikustama nende inimeste nimed, kes olid olnud kas koputajad või teinud kuidagi teistmoodi süütutele inimestele kurja. Kuni neid nimesid ei nimetata, pole edasiminek minu arusaamist mööda võimalik ja siin on peidus ka Venemaa hiigelprobleem. Nad ei taha nimetada neid, kes on teinud nende oma maale kurja – ei taha tunnistada, et kuri oli kuri.

Mul on tunne, et Venemaa ei näe selles üldse probleemi kui säärast.

Sellepärast ma kardangi sealset edasist sündmuste arengut. Poolaski pole läinud kõik alati ideaalselt ja poliitikud hakkasid loomulikult avalikustamist ära kasutama jne, aga põhimõtteliselt nimetati nimesid ja oli ka kohtu ette toomist, nagu juhtus Wojciech Jaruzelskiga, kuigi tema kuritegude kohta tõendite kogumine osutus keeruliseks. Kuid põhimõtteliselt tegeleti minevikuga ja endistelt koputajatelt nõuti patukahetsust.

Peale kommunismi on Poolas väga tugevad religioossed traditsioonid.

Jah, meie katoliiklus on tugev jõud, erinedes muide väga õigeusust, sest pole mitte kunagi olnud seotud võimuga. Me ei saanud osaks nähtusest, mida ajaloolased nimetavad tsesaropapismiks, s.t kirikliku võimu allutamist ilmalikule võimule. Läänes tsesaropapismi ei tuntud, seal leidis hoopis aset Canossas käik: konflikti ilmaliku valitsejaga võitis paavst Gregorius VII. Ta ehitas üles oma sõltumatu riigi, mis püsib tänaseni. Vatikan on küll suuresti fiktiivne riik, kuid ta on sõltumatu ja tänu sellele on ka meie kirik XIX sajandist saadik aidanud poolakatel avaldada vastupanu okupantidele. Me olime jaotatud Venemaa, Austria ja preislaste vahel ning neil aegadel oli kirikul suur roll meie rahvusliku identiteedi, keele ja mälu säilitamisel. Kiriku mõju pole lakanud ka tänapäeval, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes.

Näiteks kuidas?

Näiteks, kui ilmneb kiriku side poliitikaga, viib see kohe korruptsioonini: piiskoppidel kaob momentaanselt orientiir. Andrei Zvjagintsevi „Leviaatanis” („Левиа­фан”, 2014), mis on geniaalne film, näidatakse samuti tsesaropapismi, kus väikelinna meer ja kirikupea on justkui üks inimene.

On teil mõni mälestus riiklikust sekkumisest teise töösse?

Tsensuur mõjutas mind muidugi, aga see oli mäng. Tõsi küll, säärane mäng, mille ma pidin lõppkokkuvõttes ikkagi võitma. Vahetevahel lõigati tõesti midagi välja – ja kui lõigati, siis lõigati. Oli väiksemaid kaotusi ja ka suuremaid. Oli üsna palju kärpimist, kuid kõik need kärped olid täiesti tähtsusetud, pigem tsensorite eneseõigustus, et nad midagi ikka teevad. Mina olin aga kõigega nõus, kui ei pidanud kõrvaldatud kõige olulisemaks, ja seda kõige olulisemat ei lõigatud kunagi välja. Oli muidugi võimalus öelda, et ma pole millegagi nõus, kuid siis poleks filmi üldse ekraanile lastud.

Teie teekond filmitegijana on olnud pikk. Kas on üldse võimalik võrrelda filmide tegemist erinevatel aegadel?

Ei ole. Teistsugune olen mina ise ja teine on ka ühiskond. Isegi kui kommunismi viimane aastakümme oli sisuliselt juba selle režiimi kokkuvarisemise ootus, ei kujutanud me ette, et see ongi juba lõpp. Me mõtlesime, et lõpuni jääb veel nii umbes viiskümmend aastat, aga lõpp tuli kiirendatud kujul ja meie endi silme all.

Mõeldes minevikule … Kui rahval oli halb, siis pole minul mõtet meenutada, et mul tööelus äkki miski keskmisest veidi halvemini läks. Teiselt poolt: kuna tollal Ameerika märuleid kinno ei toodud, käidi muuhulgas hoopis minu filme vaatamas. Moskva metroos loeti tollal Dostojevskit, aga nüüd enam ei loeta – loetakse täielikku pahna, mida saab soetada igast kioskist.

Nii et see kõik on olnud üks muutuste keeris, kuid loomulikult on see ühiskond, kus me praegu elame, märgatavalt parem sellest, kus olime enne. Meie võimalused enese arendamiseks on tohutud. Seejuures on välja ilmunud jällegi mingid uued ohud ja ahvatlused.

Ehk täpsustate?

Näiteks see, et inimesed müüvad tänasel päeval oma hinge nõnda kergelt maha. Küll suure raha eest, aga siiski …

30-40 aastat tagasi olid ju samuti omad ohud?

Olid muidugi, eks need on leidnud nüüd endale uue vormi. Ütleme nii, et tollal oli keerulisest olukorrast väljatulemiseks üks-kaks väljapääsu, aga nüüd on neid palju ja mitte kõik pole head.

Kuidas teile poola filmikunst praegu tundub?

Nagu ikka on nii konformiste kui ka huvitavaid loojanatuure. Aga poola film on elus ja seda käiakse kinos vaatamas. See on kõige olulisem.

Olete teinud tööd väga erinevates valdkondades: teater, televisioon, film…

Jah, ja ma võtan kõiki töid tõsiselt, sest ma olen õnnelik iga võimaluse üle inimestega suhelda, olgu selleks ükskõik milline audiovisuaalne vorm. Praegu valmistan ma ette mitut projekti, sest kunagi ei tea, milline töösse läheb. Ma ei raiska oma aega üldiselt oma vanade tööde ülevaatamisele. Kui tunnen, et pole tahtmist enam tulevikus midagi teha, ehk siis hakkan tuhnima minevus, aga praegu on energiat veel küllaga.

Kas ma eksin, kui ütlen teie viimase filmi põhjal, et olete nüüd justkui vabam rääkima moraalsetest valikutest?

Mitte moraalsetest valikutest, nendest olen rääkinud oma filmides kogu aeg. Ehk olen ma nüüd vabam rääkima usust, puhtalt religioossetest valikutest. Kaheksakümnendatel tegin siiski oma religioosseima filmi „Imperatiiv” („Imperativ”, 1982). Võib-olla räägin ma nüüd tõesti mingitest asjadest veel vabamalt kui enne. Veel avalikumalt, seda küll.

Ma pidasingi silmas pigem seda, et teie viimase filmi tekst on nii-öelda üsna lahtine.

Jah, täiesti võimalik. Eks sellele aita kaasa ka seik, kui ei pea enam midagi tõestama, ehitama karjääri ja nägema vaeva loorberite väljateenimisega. Muidugi teeksid kaks-kolm auhinda mind rõõmsaks, aga ma olen neid juba küllaga saanud. Lisaraha teeks ka tuju heaks, aga mul on seda juba niipalju, kui eluks vaja. Ma ei oota tulevikult mingeid suuri muutusi oma elus ja ma olen sellega rahul.