Nali naljaks, aga Savisaare kirjatükk tõi presidendirallil selguse. Kartsin juba, et kadrimustalik hämamine à la “meil on nii tasavägise valiku puhul lõppotsuse tegemiseks vaja lisaaega” (Postimees 5. VIII) kestab kuni 28. augustini. Aus ülestunnistus maksab ka midagi. Kahju vaid, et Keskerakonna noorema põlvkonna tipptegijad nagu Evelyn Sepp ja Kadri Must sellest aru ei saa. Mäletame veel ju, kuidas esimesena mainitud daam eelmisel sügisel silmi pööritas ja K-kohukesest kui süütust piimatootest rääkis.

Edgar Savisaar kurdab oma artiklis, et “rahvas on tänu meedias juba jaanuari algusest peale köetud tingel-tangelile presidendivalimistest lootusetult väsinud”. Sama meelt on ka Andrus Kivirähk, kuigi poliitilised sümpaatiad näikse tipptegijatel olevat erinevad. “Olgem ausad, on lausa silmaga näha, kuidas Arnold Rüütli ametiaeg presidendi kui institutsiooni mainele on mõjunud, seda devalveerinud. Lennart Meri ajal poleks mitte kellelegi tulnud pähe mõte, nagu ei tohiks president olla liiga tark ja võimekas. Vastupidi – sellel toolil oli väärt istuma vaid parim parimate seas, primus inter pares. Aga nüüd, kus viis aastat on Kadriorus elanud möku, arvatakse, et sinna ainult mökud passivadki. Presidendist on saanud külakarjuse masti isik, kelleks ennemuiste pandi ikka sõjas põrutada saanud või käe kaotanud kroonu-onusid, mitte iialgi tervet meest,” kirjutab Kivirähk 29. juuli Eesti Päevalehes. Ta ei saa aru, miks ajakirjandus ikka veel kajastab Arnold Rüütli visiite ning laseb eetrisse temaga tehtud intervjuusid. Kiviräha arvates puuduvat nendes uudisväärtus, ta kahtlustab ajakirjanikke pahatahtlikkuses, soovis presidendi arvel nalja teha. “Eks muidugi, väike huumor elavdab muidu nii ametlikku uudistesaadet. Ainult et kas see kloun peab olema just vabariigi president?” kurjustab kirjanik.

Vähem emotsionaalne on Tartu ülikooli kriminaalõiguse professor Jüri Saar artiklis “Valides presidenti” (Eesti Päevaleht 8. VIII). “Isiklikul tasandil sõlmimata jäänud suhted, mis jäid sõlmimata meie praeguse presidendi umbkeelsuse ja punamineviku pärast, on Eesti riigile tekitatud reaalne kahju, mille täpne väljaarvutamine pole paraku võimalik,” leiab professor. Mõtlemapanev on ta tähelepanek, et 15 aastat pärast taasiseseisvumist ei ole kellelgi häbi noolida venekeelse valijaskonna hääli ega karta sellise käitumisega kaotada põhivalijaskonna toetust. Sest mida muud tähendavad mõne erakonna katsed otsida nn ühiskondlikku konsensust pronkssõduri asjus? Või punaarmee veteranide õnnitlemine Narva vabastamise puhul? Jutt käib ilmselt Keskerakonnast ja Rahvaliidust, kuigi, kui uskuda Kesknädalat (2. VIII), siis ei arva ka Toomas Hendrik Ilves, “et on väga kasulik praegu see kuju ära viia, sest see lihtsalt tekitab väga palju probleeme”. Samas näitas uuringufirma Emor juulikuise erakondade toetajaskonna uuring, et pärast pooleteistaastast vaheaega on pronksmees Reformierakonna keskparteist ette tõstnud. “Tuleb järgmine arvamusuuring ja see anomaalia möödub,” lohutas seepeale Kadri Must Keskerakonna valijaid (Postimees 9. VIII).

Mõneti on üllatav, et kaks populaarsemat parteid veel ühte valitsusse ära mahuvad. Riigikogu esimees keskerakondlane Toomas Varek hurjutas näiteks peaminister Andrus Ansipit, et viimane kasutab pronksmeest valimiseelses võitluses (“Moratoorium pronkssõdurile”, SL Õhtuleht 8. VIII).

Aga mis siis nüüd teha? Oodata valimised ära ja vaadata õunte pealt, mida Aljošaga peale hakata? Ei pea olema hiromant väitmaks, et pärast järgmisi riigikogu valimisi läheb veelahe Keskerakonna ja Rahvaliidu ning ülejäänute vahelt. See läheks kokku ka Reformierakonna liberaalse maailmavaatega – partnereid vahetatakse iga kahe aasta tagant.

Aga Edgar Savisaarele sellegipoolest veel kord suur tänu! Nüüd on vähemasti selgus majas. Nagu selles mesilaste anekdoodis: kes on sees, on sees; kes väljas, see väljas. Ei mingit õmblemist!