Saatesõnas on öeldud, et koostaja ja toimetajana määratled raamatu autorite ühise monograafiana, mitte teadusartiklite kogumikuna. Miks nõnda?

Airi Liimets: Ütlen saatesõnas, et raamatut kui tervikteksti on võimalik lugeda mitmeti. Üheks võimaluseks on lugeda seda traditsioonilisel ning stereotüüpsel viisil teadusartiklite jadana ehk nn kogumikuna, kus üks artikkel järgneb teisele ning igas esitatud küsimused  leiavad samas ka justkui vastused, sealjuures on iga artikkel piiritletud konkreetse alguse ja lõpuga. Mõeldes aga diferentsifilosoofia kontekstis, on mis tahes tegelikkus (järelikult ka raamat terviktekstina ning samuti iga alaosa) käsitatav ühtaegu sellena, mis ta on, ja sellena, mis ta ei ole. Sellest tulenevalt ühendubki meie teadvuses kontegelikkusena mõistetud tegelikkus identiteedi ja diferentsiga. Sealjuures diferentsi kui sellise all mõistan teatud  piiriala, mis poolusi omavahel nii seob kui ka eristab. Muusikalise kontegelikkusena käsitan aga tegelikkust, mille puhul eriline tähelepanu on koondunud küll muusikalisele kui sellisele, kuid samavõrd ka mittemuusikalisele, kuivõrd mõlema tähendus võrsub vaid nende vastastikuse seoseviisi eripärast.

Mis tahes tegelikkus kokkuvõttes vaid kontegelikkusena ju eksisteeribki, ja järelikult näiteks muusikakultuur kui selline omandab oma tähendused ja  mõtte üksnes seoste tõttu kultuuriruumi kui tervikuga. Sellisel viisil mõeldes avaneb meile ka käesolev raamat kogutekstina kui eriline konstellatiivkonfiguratiivne kontegelikkus, mida iseloomustab sisemine pluraalsus ja lokaalsus, diferentsus ja identsus, diskursiivsus selle sõna paljudes tähendustes, topeltkodeeritus jm. Kui raamat tervikuna on loetud, peaks hakkama esmapilgul üsnagi erinevatena näivad artiklid omavahel haakuma, avanema ning üksteist täiendama, omandades süveneval lugemisel üha uusi tähenduskihte. Nõnda võibki minu arvates seda raamatut nimetada ta autorite ühiseks monograafiaks, mitte lihtsalt teadusartiklite kogumikuks, kuna kõik artiklid üheskoos loovad hoopis teistsuguse tegelikkuse, kui nad igaüks omaette võimaldaksid. Mu viimane artikkel „(Muusika)kasvatus kui inimese ja olemise diferents” juhatab  aga raamatust välja avatusse ning määramatusse, kust potentsiaalsena on juba sündimas praegusest teistsugusel viisil konfigureeruv kontegelikkus ehk, nagu kõlab kogu raamatu viimane lause: teistmoodi mõeldes võiks taas otsast alata.       

Milliseid teemasid ja ainevaldkondi raamatust leiab?

Raamatu kolme suure alaosa pealkirjad väljendavad siiski inimlikule mõtlemisele iseloomulikku binaarsust, tõstes eriliselt esile ühelt poolt muusika kui sellise ning teiselt poolt teatud konkreetsemalt piiritletud tegelikkuse. I osa kannab pealkirja „Muusika ja sotsiaal-kultuuriline tegelikkus”, II osa „Muusika(õpetus)  ja ruumajalis-looline tegelikkus” ja III osa „Muusika ja pedagoogiline tegelikkus”. I osa artiklites tulevad identiteet ja diferents kui sellised ilmsiks läbi koolinoorte poolt eelistatud või tõrjutud muusikastiilide, muusikasse suhtumiste, muusikakäitumise, muusikateadvuse, muusikateksti analüüsimise, muusikat õppiva inimese ja ta maailmasolemise.

Põhilisteks muusikalist kontegelikkust loovateks fenomenideks on siin kultuur ja sotsiaalne ühiskond  kui sellised. Olgu siis tegemist koolikultuuriga, koduse kasvatuskultuuriga, muusikateose teksti või elustiili kui kultuuri väljendustega; või muusikat õppiva inimese iseenda loomise ehk ta ajalisustamisviisidega kultuuris; või kultuurist tulenevate suhtumistega surma, mis justkui määratleks loomingulisust muusikalise kultuuri alal; või muusikatekstiga, mis loob end ühenduses kuulajate ja nende ootustega, mis paljuski pärinevad ju ümbritsevast ühiskonnast.  II osas tulevad identiteet ja diferents ilmsiks läbi artiklite autorite jutustatud lugude erinevate muusikaliste tegelikkustega seotud minevikulistest aegadest ja inimestest. Muusikalist kontegelikkust loovate fenomenidena on esiplaanil aeg ja ruum kui sellised. Ehkki räägitakse valdavalt aja-loost suhteliselt mittekonstruktivistliku teadmiskäsituse vaimus, osutub autorite jutustatud tegelikkuse läbi n-ö kohalolevaks ning meie mõistmishorisondiga  haakuvaks eelkõige ruum – s.t teatud viisil inimene olemine kui lokaliseeritud aeg (vt R. ja A. Liimetsa artiklit „Inimene ruumajalisena lugusid jutustades aega otsimas”).

Minu raamatu esimest osa lõpetava artikli (vt „Küsivast inimesest ehk Eesti muusikaüliõpilaste ajalisustamisviisid ruumajas ja suhe surma”) vaimus võiks öelda, et ilmselt nii Voldemar Tamman (vt Ernitsa artiklit), Cyrillus Kreek (vt Kõlari artiklit) kui ka Jaan Pakk ja Vello Saage  (vt Marksoni ja Liimetsa artiklit, kus uuritud nimetatud õpetajate metaindividuaalsust ning legendaarsust) suutsid ajalisustada oma olemist just-nagu-aeg, saades kultuuriruumiks ning luues seeläbi ikka ja jätkuvalt meiegi kontegelikkust. III osas tuleb identiteet ja diferents ilmsiks läbi tavapäraselt eristatavate pedagoogiliste tegelikkuste – institutsionaalse (kooliga seonduva) ja mitteinstitutsionaalse (koolivälise).

Vaatluse all on pedagoogilist protsessi kui  muusikalist kontegelikkust loovad peamised fenomenid: a) hariduse sisu (s.t mida õpitakse ja õpetatakse), mille kaudu avaldub ka sotsiaalkultuurilises tegelikkuses implitsiitselt varjul olev teadmiskäsitus (vt Reinmetsa ja Liimetsa artiklit „Muusika põhimõistete tundmisest põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste hulgas”); b) kuidas õpitakse ja õpetatakse ehk õppimiskäsitus (vt Renter-Reintamme artiklit); c) inimesekäsitus, mis võib muu hulgas ilmsiks  tulla selle läbi, kas õpetaja on vaimuhoiakult õppeainekeskne (juhul, kui see on põhiväärtuseks iseenesest ja inimene vahendiks ainega seotud eesmärkide saavutamisel) või isiksuse arengu keskne (kui eesmärgiks on inimese areng ning mis tahes õppeaine vaadeldav üksnes kui vahend).     

Missugused olid su põhilised ajendid luua selline raamat?

Vastused peaks leidma juba mu sissejuhatavast artiklist „Distsiplinaarsest, aporeetilisest ning mittedistsiplinaarsest mõtlemisest”. Lähtudes Michel Foucault’ mõtetest diskursuse, kõnelevate häälte, filosoofia ja selle alguse kohta, küsin, missugusel viisil oleks võimalik  mõelda muusikast ja muusikapedagoogikast, ja toongi esile kolm nimetatud mõtlemisviisi. Tahan üldse eelkõige sotsiaalteadusi (sh kasvatusteadust ja mis tahes pedagoogikat) silmas pidades hoiatada Martin Heideggeri sõnu kasutades iseenda suhtes ähvardavaks muutunud teaduse eest, mis on vaatamata lokkavalt levivatele juttudele interdistsiplinaarsusest jätkuvalt kitsalt distsiplinaarsena iseendasse kapseldunud, keskendunud kokkukuhjatud  andmesurnuaedade hooldamisele, mõõtmistehniliste protseduuride eksaktsele kirjeldamisele, mille iseenda üle järelemõtlemise nivoo on madal ning väga vajaka jääb teoorialoomest. Eesti muusikapedagoogikateaduse leian aga paljuski „elavat” jätkuvalt XIX sajandis ning eelkõige haakuvat sealt pärineva nn kasvatus- ja õpetamisõpetusega. Integratiivses kasvatusteaduses ning aporeetilises mõtlemises, mille vanakreekalikku tähendushorisonti  olen avardanud, näen teatud väljapääsu. 

Kas tooksid muusikapedagoogikast mõne  konkreetse näite, kuidas seda kitsast distsiplinaarsust ületada?

Teatud vastuse võiks leida mu artiklist „Millest võib kõnelda (muusika)õpik kui kultuurimärk ehk mida peaksin silmas õpikut kirjutades”. Selle artikli kirjutamise vajadust tajusin käibelolevaid muusikaõpikuid lehitsedes ning kuulates, kuidas nad jutustasid mulle Eestis domineerivast pedagoogilisest mõtlemiskultuurist tulenevatest neid vaevavatest kroonilistest  haigustest. Kokkuvõtvalt leian, et tänapäeval ei tohiks hea muusikaõpiku kirjutamiseks enam piisata sellest, et ollakse lihtsalt muusikaõpetaja või muusikateadlane, vaid hea õpik võiks sündida vähemalt kasvatusteadlaste
ja -filosoofide, psühholoogide, muusikateadlaste, semiootikute, sotsioloogide, ainedidaktikute ja tegevõpetajate koostööst. 

Sinu artiklid raamatus on filosoofilise, sotsioloogilise, kasvatusteadusliku ja muusikapedagoogilise suunitlusega. Missugune on olnud su haridustee ja millised on praegused uurimisvaldkonnad?

Olen lõpetanud Tartu 8. keskkoolis legendaarse  Vello Saage juures (kellest ka raamatus kirjutan) eesti keele ja kirjanduse eriklassi, Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli lõpetasin klaveri erialal. Tartu ülikoolis õppisin eesti filoloogiat, spetsialiseerudes etnomusikoloogiale. Rahvalikest viiulipaladest (ka viiulit olen õppinud) diplomitööd kirjutades süvenesin muusikasemiootikasse. Aspirantuuris olin Tartus pedagoogika kateedris, doktorantuuri lõpetasin Heidelbergis kasvatusteaduse ja filosoofia alal. Peamisteks valdkondadeks praegu on filosoofiline antropoloogia, kasvatusfilosoofia, diferentsifilosoofia, noorsoosotsioloogia ning integratiivne kasvatusteadus.

Vestelnud Ia Remmel