Analüüsides olukordi, kuhu olen ise sattunud, olen jõudnud otsusele, et kool peaks noore valmistama ette eluks nii, et ta ei satuks oma erialal naeruväärsesse situatsiooni, ei jääks üheski erialaga seotud valdkonnas hätta. Ta peaks põhiteadmiste najal olukorras ikka kuidagi hakkama saama.
Ühe silmaga võiks dirigenti ka vaadata
Keskkooli lõpetanud pianist pole tegelikult veel oma eriala täies mahus omandanud. Akadeemia hariduse osa on ju veel ees. Tihtipeale elu siiski ei oota: juba visatakse vette – uju. Juba akadeemia ajal satutakse mängima orkestritesse, suurte kooride juurde, juhtub, et tuleb ilma ettevalmistuseta mängida mõne solistiga või isegi minna lavale. Mõni noor pianist võib sattuda ooperiteatrisse. Ammugi praegusel, igasuguste projektide ajastul. Ja ega selle juures küsita, kas oled midagi sellist õppinud või ei ole. Enamasti ei olegi.
Teiste pillide õppijad on minu meelest paremas olukorras, sest kas või orkestriõpetus on muusikakoolides ju sees. Pianisti ei õpeta mitte keegi dirigendi käe järgi mängima. Võib ju arvata, et mis seal ikka, dirigendi põhiskeemist õpitakse aru saama ja ise seda lööma solfedžotunnis. Aga kui keegi ütleks noorele pillimehele, et mis seal ikka õppida, niigi selge, kõlaks see täiesti profaanselt. Mina pidin dirigendi käe järgi klaverit mängima esimest korda ERSOs. Faktina kõlab see uskumatult. Kui näiteks kõrvutada orkestripillide õppuritega – milleks teile orkestriõpetus, küll ERSOs õpite! Muidugi ei satu just kõik pianistid ERSOsse mängima, aga mõnda suurde ansamblisse või koori juurde ikka päris mitmed.
Muidugi on kõigile pianistidelegi kohustuslikud keskastme koorilaulu tunnid, kus lauldakse dirigendi käe järgi. Üks asi on siiski kooriga koos laulda ja teine dirigendikäe järgi mängida. Ja siis sain kiire õppetunni. Pärast minu püüdlikult esitatud ja orkestrist lahku läinud celesta osa tõusis kontsertmeister püsti (dirigent oli välismaalane, ju ta ei tulnud selle peale, et mind nii elementaarsetes asjades õpetama hakata) ja ütles, et ühe silmaga võiks ikka dirigenti ka vaadata.
Umbes sama piinlik situatsioon oli veidi aja pärast Estonia teatri koori ja solistidega “Carmeni” ühe suure koorinumbri proovis. Juhus. No muidugi. Sellest lähtuvalt oleks minu soovitus, et kõik pianistid peaksid oma õpiajal saama kas või ühe laulu koos kooriga mängida. Kui seda on keeruline repertuaari mõttes organiseerida, siis paar dirigenditundi. Käivad ju koorijuhtidest kaasõpilased oma erialatundides, kus klaverisaadet vajatakse.
Professionaalsuse ja au küsimus
Alustasin kõige ekstreemsemast, aga just need ongi kõige valusamad vetteviskamise mälestused.
Järgmisena oleks minu arvates pianistil vaja osata akordimärkide järgi mängida ja suuta tekitada vaba saadet. Muidu võib ta sattuda olukorda, kus on äkki vaja mõnele lihtsale laulukesele saadet mängida, aga ei oska. 12 aastat klaverit õppinud, aga ei saa pealtnäha nii lihtsa asjaga hakkama. Muidugi oleneb see andest, mõnele on see valdkond omane. Jutt käib siinkohal just neist, kellel jazzitunnetust veres pole. Hakkama peab ikka saama. See on juba professionaalsuse ja au küsimus. Mitte miski, mis puudutab klaverimängu, ei tohiks muusikakooli lõpetanule vähemalt algtasemel võimatu olla.
Ka kõik selle, mis puudutab ooperiklaviiri (koorid, retsitatiivid, vokaalansambli jälgimine üle hulga ridade), peaks kergelt läbi käima, andma elementaarteadmised. Akadeemias õpitakse põhjalikumalt. Ooper on pealegi nii emotsionaalne žanr, et selle läbivõtmine on õpilastele alati väga põnev (saab minna kohe ka teatrisse sama ooperit vaatama jne).
Ühtegi neist oskustest minu teada muusikakoolide ansamblitundides ametlikult ei nõuta (kusjuures mitmekülgsete oskustega paistavad silma Pärnu muusikakoolist tulnud). Enamasti võetakse läbi vaid vokaalrepertuaari. Tean, et millegi uue lisamine tekitab alati pingeid, sest aega on lastel niigi vähe ja tunde palju. Need nii-öelda lisavaldkonnad ei pea sugugi olema suures mahus, pealegi pakuvad need lähedase seotuse tõttu muusiku tegeliku eluga õpilastele rõõmu ja huvi. Võimalikult laiahaardelise ettevalmistuse küsimus on tegelikult õpetaja enda initsiatiiv, kuigi kõike (näiteks dirigenditunde) ilma suurema organiseerimiseta ära ei tee.
Veidi laiem on lehest lugemise (prima vista) oskus, millesse tihti nii õpilased kui õpetajad suhtuvad kui lihtsalt arvestuse tegemise objekti, millega pole vaja pidevalt tegelda. Tegelikult on see pianisti põhioskus, mille järgi võetakse tööle, mille alusel tekivad kontaktid ansamblipartneritega jne. Keegi ei küsi hinnet, klaverimängijat hinnatakse selle alusel, mis tuleb siis, kui noot ette pannakse.
Paljukest meil soolopianiste ikka on?
Üks oluline punkt, mille koha pealt minul kui muusikakeskkooli õpetajal on aga süda rahul, on illustraatori kasutamine saateklassi tundides. Meie koolis saavad kõik õpilased illustraatoritunde nii palju, kui vähegi vaja.
Leian, et see on väga vajalik, sest illustraatori kasutamine raha kokkuhoiu mõttes vaid paaril tunnil enne eksamit ei tekita sellist vahetut kontakti lauljaga, mida oleks selle aine omandamiseks vaja.
Jõudes erijuhtumitest üldisemani, on ansamblimäng muidugi pianistile põhiline, millega üldse leiba teenida. Koolis pannakse enesestmõistetavalt suurt rõhku erialasele trennile, aga individuaalsed pianistlikud võimed jäävad enamiku puhul vaid baasiks. Paljukest meil soolopianiste ikka on ja ega ainult sellega küll kuidagi ära ei ela. Kõik muud pianistina töötamise võimalused on aga seotud otseselt kammeransambli ja saateklassi erialaga. Ja just see fakt peaks tõstma nende ainete väärtust nii õpilaste ja õpetajate silmis kui ka finantseerimise osas.