Shula Keshet. Shivat Tzon / Tagasipöördumine Zioni. 2004.
Intervjuu Iisraeli naisliikumise ühe juhi kunstnik Shula Keshetiga
Shula Kesheti hiiglasuur foto “Shivat Tzon” on Tallinna Kunstihoone “Kehaturu” näituse kõige valusam töö. Ükskõik kuidas prostitutsiooni ka suhtutakse, inimkaubandus on tänapäeva maailmas vastunäidustatud. Vähemalt demokraatlikus lääne maailmas. Vähemalt ametlikult ja avalikult. Või just nimelt ainult ametlikult ja avalikult, sest vastasel juhul ei tuleks ikka ja jälle päevavalgele vägivalla juhtumeid Tel Avivis, Amsterdamis, Méxicos, Bangkokis; noored Moldaavia, Rumeenia, Ukraina, Tai, Mehhiko naised ei peaks andma tunnistusi, nagu võib lugeda Shula Kesheti tööst: “Peremees kasutas meid vahetustehingutes kaubana. Kui ta tahtis juurvilju supermarketist, siis andis ta meid ühele supermarketi töötajale ja sai vastutasuks juurvilju. Ta vahetas meid toidu, ehete, lammaste vastu. Politsei käis meie korteris, kuid ainult kontrollimas, kas meil on elamisluba, ja ähvardas meid, et meid arreteeritakse ja saadetakse maalt välja, kui me ise ei lähe. Kuidas saime lahkuda omal soovil?”
Shula Keshet on veendunud, et Iisraeli olukorda nii riigi sees kui ka väljaspool aitab parandada ainult see, kui üldiselt, ka valitsuse tasandil, aktsepteeritakse Iisraeli multikultuurilisust – seal elavate eri rahvuste kombeid ja arusaamu.
Kuidas iseloomustaksid Iisreali ühiskonda?
S. K.: Iisraeli ühiskonna enamuse moodustavad immigrandid, kes on sinna tulnud kõikjalt üle maailma. Euroopa, lääne ehk askenazi juutide kõrval elab seal suur hulk mizrahhi ehk araabia maadest, s.o Iraanist, Iraagist, Süüriast, Põhja-Aafrikast tulnud juute. Enamik juutidest tuli Iisraeli 1950ndail. Iisraeli esimene peaminister ütles avalikult, et mizrahhi juutide roll ühiskonnas ongi nii-öelda musta-töö-tegmine, et nad on sinikraed. Askenazi juudid moodustavad aga riigi aju, kuuluvad valitsusse, arendavad kultuuri jne.
Mizrahhi teise põlvkonna esindajad, kes sündisid juba Iisraelis, on kaotanud oma identiteedi: kui nad tahavad ühiskonnas edasi jõuda, siis on nad sunnitud lahti ütlema oma kommuunist, peavad häbenema oma vanemaid.
Iisraeli riigi askenazikeskne hoiak on suurendanud konflikte araabia maadega. Araabia maadest ja sealsetest inimestest on tehtud vaenlase kuju: mizrahhi juutidesse, kes pole araablased, kuid kelle tavades on palju araabiapärast, suhtutakse peaaegu nagu vaenlastesse. Iisraeli kunsti-, aga ka laiemalt kultuurimaailm on etableerunud. Mizrahhi kultuur ja inimesed ei kuulu sinna.
70 protsenti üliõpilastest on askenazi juudid, 20 protsenti mizrahhi, 10 protsenti araablased. Süsteem ei luba mizrahhi juute minna ülikooli, sest süsteem peab neid vähem arenenuteks, rumalamateks. Mizrahhi juutide sissetulek on märksa väiksem. Kõrghariduseta on Iisraeli ühiskonnas märksa raskem lugupeetud staatust omandada. Iisraelist on saanud kapitalistlik maa, kus peamist rolli mängib globaalne kapital: paljud ettevõtted on suletud, sest kasutatakse odavat välistööjõudu: paljud tooted valmistatakse Hiinas, Indoneesias. Oma maal tööpuudus kasvab.
Milles seisneb mizrahhi ja askenazi kultuuri erinevus?
Iisraeli kõrgkultuur on ikkagi Euroopa kultuur, selle suurkujud; araabia kunst, eelkõige muusika, kuulub madalamasse kultuuri. Mizrahhi muusikat peetakse rahvamuusikaks. Mizrahhi kunst ei ole ainult araabiapäraste ornamentide jm sellise maalimine. See käsitleb mizrahhi inimeste praegusi hoiakuid, nende kuuluvust praegusesse maailma, nende protesti selle vastu, mis neile ei meeldi.
Väga-väga oluline on kommuuni kunst, mis tähendab kunstitegemist kommuunis ja just oma kommuuni jaoks. See ei ole ainult professionaalide kunst, nende kunst, kes on kunsti õppinud, vaid kommuunisisene tegevus või õigemini oma kommuuni mõtestamine visuaalsete vahendite abil. Ka minu kureeritud näitusel osalenud naised on aktivistid, kes tahavad midagi ära teha oma keskkonna, oma kommuuni heaks.
Meie organisatsioon Sister – for Women in Israel on ainus Iisraelis, kus on ühendatud sooline (gender) ja sotsiaalne liikumine. Mizrahhi naised on kahekordselt alla surutud: nad on naised ja nad on teisejärgulised juudid.
Mizrahhi feministid tahavad tõesti muuta kogu sotsiaalset keskkonda, mitte ainult mizrahhi meeste ja naiste olukorda. Usume, et ei ole võimalik eraldada poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme, need on tihedalt seotud. Kui tahta tõesti ühiskonda muuta, siis tuleb koondada seni üksteisest eraldatud beduiini, etioopia, araabia naised, ainult nii on võitlusel tulemust. Kui aga grupeeringud võitlevad omaette, siis pole muutust küll loota, süsteemi tõelist muutust.
Iseloomusta Iisraeli naisliikumist laiemalt. Kui avatud on ühe või teise sotsiaalse kihistuse esindajad teiste probleemide suhtes?
Iisraeli sootsium on patriarhaalne, midagi pole teha. Iisrael on keeruline kihistuste kogum. Igasugune oma õiguste eest võitlus põrkab kokku teiste huvidega, see on delikaatne küsimus. Peab olema väga delikaatne ning läbi mõtlema, kuidas mingit küsimust puudutada, kuidas naiste probleeme välja tuua. Iisraeli ühiskonnas on ka palju vägivalda, näiteks inimkaubandus, mis on eelkõige seotud naistevastase vägivallaga.
Sul on õigus, et suur osa naisi, kes tegelikult mõtlevad ja tegutsevad feministlikult, ei taha ennast sellega siduda. Neil on midagi selle mõiste vastu. Seetõttu korraldamegi töötubasid, diskussioone, et naised mõistaksid, mis on feminism, kuidas see neid puudutab. Mizrahhi feminism on narratiiv, mis puudutab järjest enam mizrahhi naisi, ka siis, kui nad ise seda ei tunnista. Mizrahhi feministlik diskursus on ehitatud üles tavalise töötava naise elule, tema probleemidele.