Lahkunud on Aino Lehis, meie nahakunsti särav sabatäht, Eesti Kunstnike Liidu auliige ja Eesti Nahakunstnike Liidu auliige.

Aino Lehis sündis 29. augustil 1928 Tallinnas. Ta õppis aastatel 1936–1942 Hiiu algkoolis ja 1942–1947 Tallinna 10. keskkoolis. 1947. aastal asus ta õppima Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, mille lõpetas aastal 1953 nahk­ehistöö erialal. 1950. aastatel tegi Lehis kaastööd Kunstitoodete Kombinaadi Ars nahkehistöö ateljeele. Aastatel 1953–1959 oli Nõmme Pioneeride Maja kunstiringi juht ning 1961–1993 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud ja 1968. aastast alates dotsent.

Näitustel osales Aino Lehis 1953. aastast nii Eestis kui ka välismaal (USA, Jaapan, Brasiilia, Soome, Suur­britannia, Läti, Rootsi, Venemaa). Tema esimene isikunäitus toimus 1978. aastal koos Ellinor Piipuuga. Aino Lehis oli Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1956 ja auliige 2018. aastast. 2009. aastast oli ta Eesti Nahakunstnike Liidu auliige ja 2019. aastal määras Nahakunstnike Liit talle Frölich Preisi auhinna 70aastase rikkaliku loometöö ja tähelepanuväärse panuse eest eesti nahakunsti edendamisse.

Aino Lehis oli nahakunstnike ja -õppejõudude väärikas reas ikka pisut kõrval- või eraldiseisja. Ehkki ta töötas kunstiinstituudis kolmkümmend kolm aastat kompositsiooniõppejõuna, ei muutunud ta kunagi koormavalt soliidseks, vaid püsis tütarlapselikult liblikalikuna – vähest keelav, paljut soosiv ja tagant õhutav, justkui väljaspool nõukogulikku realismi. Ka edaspidises või koolivälises kunstielus oli ta alati kohal, aga ei kunagi esirinnas, ikka uudishimulik, soojades toonides nagu tema taiesedki. Sõbralik ja vaikse heleda häälega, otsiv ja ekslev või jalutlev-meelisklev, elult inspiratsiooni kui kuldset nestet ammutav.

Tema köidete ja külalisraamatute nahavoolijoon on tundlik ja mitmekesine, vaba vähimastki robustsusest. See meenutab otsivat pliiatsijoonistust ja on üldmuljelt ennekõike küpsetooniline, maaliline ja akvarellilikult läbipaistev. Kuid Aino Lehis polnud kinni vaid kaanekujundustes, niisama vabalt sündisid ka suured ja mõjusad segatehnikas dekoratiivsed nahast kotid ja väiksemad, üllatava kujundikeelega pildid, kus näiteks saarte rahvariiete valgest voldiktanust on välja kasvanud hoopis poiss punase kuu taustal. Lehis ütles kord, et naha juures on teda kõige rohkem huvitanud võimaluste proovimine. Nahatöid komponeerides ja hiljem materjalis teostades olnud tal sageli tunne „nagu keegi lükkaks kõrvalt“.

Aino Lehis püsis kõrge eani elule ja seiklustele avatud. Seni kuni jalg kandis, külastas ta väsimatult sümfooniakontserte ja oma põlises Nõmme kodus ei väsinud ta rõõmustamast külaliste üle, keda tema võluv isiksus aina ligi tõmbas. Meie lahkumiskurbuses on suureks lohutuseks tema loominguline pärand ja tema ikka üllatuste aldis hele hääl meie mälestustes.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Nahakunstnike Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Kultuuriministeerium