Lahkunud on skulptor, medalikunstnik ning andekas joonistaja, akvarellist ja kollaažikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige Aime Jürjo.
Aime Jürjo lapsepõlv möödus sünnilinnas Paides tollase põllutööministeeriumi ametniku perekonnas. Ta lõpetas 1947. aastal Paide keskkooli ja alustas õpinguid Tallinnas Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (hiljem riiklik kunstiinstituut, praegune kunstiakadeemia). Aime Jürjo astus kunstiellu kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist ning võeti kunstnike liitu vastu veel samal aastal. Tema lõputööd, siis veel nõutavas detailitäpses laadis dünaamilises liikumises teostatud ratsafiguuri „Kaukaasia ratsamäng“ võib praegugi näha Eesti kunstimuuseumi fotokogus.
Tema tähelepanuväärselt viljakas portreelooming hõlmab pereliikmeid ja ka tuntud kultuuritegelasi. Eriti õnnestunuks võib lugeda 1970.–1980. aastail loodud naiste portreid: Mare Mikoff (1976), Mall Tomberg (1983) ja Viivi Luik (1987). Tähelepanu on pälvinud ka olümpiavõitja Aavo Pikkuusi portree spordimuuseumis, näitleja Valdur Himbeki portree (1972), Jüri Kuuskemaa (1989) ja Riho Kuld (1982). Aime Jürjo portreed on valminud ajastuomaselt modernistlikus isiksust esile toovas käsitluses, kus üldistuse astme määrab materjali valik.
Aime Jürjo vabaloomingust võiks läbi aastakümnete esile tõsta tundliku materjalikäsitlusega dolomiitskulptuure, näiteks poleeritud pinnaga naisfiguur „Vee ääres“ (1960) või suureformaadiline rustikaalselt töödeldud „Kaks figuuri“ (1970), mida eksponeeriti 2018. aastal Kumu sisehoovis. Tema avalikest skulptuuridest tuleb meenutada Harjumaale Jüri kirikaeda püstitatud hiiglaslikku foliantköidet meenutavat eesti piibli monumenti (1989). Graniidist monument on pühendatud kauaaegsele Jüri pastorile Anton Thor Hellele, kelle algatusel ilmus 1739. aastal trükist põhjaeesti keelt kujundanud piibliväljaanne. Kõige enam on tuntud 1968. aastal valminud šamottskulptuur kolme lapse ja neid kaitsva naisfiguuriga. Eesti kurtide ühing kinkis „Mängivad lapsed“ Porkuni koolile 1975. aastal, mil tähistati kooli 110. aastapäeva. Rahvas ristis teose kohemaid „Porkuni emaks“. Dolomiit ja eriti valge marmor oli kunstniku tähelepanu all ka viimaste aastakümnete arvukatel isiku- ja grupinäitustel.
Aime Jürjo kui medalikunstniku pärand on arvukas, ta on teostanud lüürilise alatooniga mälestusmedaleid, kauneim neist Matsalu looduskaitsealale pühendatud pronksmedal. Aime Jürjo on loonud ka virtuooslikke joonistusi, akvarelle, pastellmaale ning on graafilise loominguga esinenud näitustel. Siin tahaksime talle mõeldes meenutada kaht isikunäitust Vabaduse galeriis. 2013. aastal pühendas ta näituse „Pühendus“ oma parimas loomeeas lahkunud pojale, säravale ajaloolasele Indrek Jürjole. 2019. aastal avati samas tema näitus „Minu sada aastat“, mis oli pühendatud nii Eesti Vabariigi 100. aastapäevale kui ka tema isale, kes oli Soomes põllumajandust õppinud ja Eesti Vabariigis kohusetundlikult ametikohuseid täitnud.
Aime Jürjo kauaaegset pedagoogitööd (Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis 1953–1961) ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1971–1986, 1980–1986 oli ta skulptuurikateedri juhataja) meenutavad nüüd juba keskealiste skulptorite mälestused kunagistest õppejõududest. Neis mälestustes on Aime Jürjo alati väga väärikas ja tähelepanelik õppejõud, kes ajuti hoidis küll distantsi, kuid ometi märkas kõike, mis tudengid ette võtsid, kaasa arvatud ülemeelikud seiklused suvistel praktikatel. Tema kommentaare ilmestas enamasti pisut kuiv inglaslik huumoritaju.
Aime Jürjo teoseid on talletanud Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Narva Muuseum ning Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. 2001. aastal tunnustati tema elutööd Eesti Valgetähe medalimärgiga.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kujurite Ühendus
Kultuuriministeerium