Meelis Friedenthali proosaloomingu paiknemine aime- ja ulmekirjanduse vahemaailmas ei tekita kahtlusi, küll aga ainitisi küsimusi fakti ja väljamõeldise vahekorra kohta. Et küsijaks peab olema ajaloolane, näikse samuti väljaspool kahtlust. Kirjaniku jutustuste ja romaanide aegruum on ajalooliste rekvisiitidega pealetükkivalt dekoreeritud, teada-tuntud isikunimedega pikitud – vaetagu seda siis ajaloolise romaani kaaludel! Ent siin paneb ulme käe ette – ajaloolise tõe(pärasuse) jäljekütt peab pettunult ja mõistagi ka uskmatuna tagasi pöörduma allmaailma lävelt, sest just sinna kaovad Friedenthali kirjandusliku kosmose peategelased. Mõni naaseb sealt kuraditest närituna, teine saab sealt niisama teateid ja elujuhiseid. Kolmas, leinast ja kaotusvalust räsitud, on lihtsalt solvunud, et temale surmavallast ühtegi postkaarti pole kirjakasti potsatanud. Suurem sats äratatakse korduvalt surnuist ja kupatatakse rindele revolutsiooni eest surema. Mõni aga kasutab modernse teaduse saavutusi, et murda vaikuse müür ning tuua meelelise maailma lehviva kardina tagant usku kinnitavaid sõnumeid teispoolsusest. Nagu näiteks eesti juurtega maalija ja filmirežissöör Friedrich Jürgenson (1903–1987), Friedenthali vastse romaani kauge prototüüp.
Ent ka elulooromaani liistudele ei mahu kõnealune uudisteos, eesmärgid on kõrgemad ja avaramad, õigupoolest vaid aimatavad lehviva kardina tagant. Historiograafid ei jää siiski hätta. Mentaliteediajalugu ja kultuurimälu uurimise eri koolkonnad annavad kokku sobiva garderoobi, kui võtta eesmärgiks Friedenthali proosa riietamine teaduseks. Mälu-uurijatele on ajalugu vaid mäletamise vorm, heitlik ja ajalooliselt antud, kirja pandud enamasti oleviku vajadustest lähtudes. Mentaliteediajaloolastele on möödanik aga vaid maailmavaadete, tajumisviiside ja argimõtlemise kollektiivne konglomeraat, koloriitne fluidum, millest otsib tõetera vaid positivismitõbine psühhopaat. Sestap see relativistlik ja kultuurilooline lähtekoht ongi sobiv Friedenthali määratlemiseks (ka) ajaloolasena, kollektiivse vaimse pärandi uurijana. Ent ta on ju ikkagi teoloog ja kirjanik, kuidas muidu oleks „Punkti ümber“ ilmavalgust näinud, pealegi just niisugusena – kõõritamas laia panoraamvaadet, milles siblivad surelikud mutukad. Andkem tulemusele siis ka kirjanduslik määratlus – ajasturomaan, sissevaade ühte ajalõiku meie ühises möödanikus. Ent ajastuks ja peategelasteks on valitud näitlejad, kes suudavad edendada parimal võimalikul viisil teoloogist kirjaniku ketserlikku agendat – spiritualismi ja okultismi legaliseerimist eesti vaimukultuuri pärandina ja (kunsti)ajaloosündmuste seletajana, mis jumala abiga laseb „tõde jälle sedapidi paista“, nagu olevikul parajasti tarvis on. Olgu siis jutuks Liivi sõda või Aime ja Ulme amoraalne ühteheitmine.
Kiire püsiühendus teispoolsusega
Friedenthali romaane läbib orfistlik pendeldamine üla- ja allmaailma vahel, kui saab sellist vahet üldse teha. Tegelased on sageli ühtaegu elus ja surnud, nagu see kuulsaks kiiritatud laborikass, kes ääremärkusena on ilmunud hetkeks ka vastsesse romaani. Kass, olgu samas öeldud, on Friedenthali kirjasõnas varemgi elavat surnut etendanud. Jutukogus „Kõik äratatakse ellu“ ilmub ta lugeja ette vilka, ent nälginuna katkust ja sõdadest puretud Rootsi-aegses Eestis, et lõpetada elupäevad süüfilisest ja vaesusest puretud inimeste supipajas. Ometi lõpeb ta maine teekond hoopis Emajõe servas Meltsiveski allikas, saadetuna peategelase Hennu juhusurmast. Surma lävel kõõluvad tegelased ka romaanis „Punkti ümber“. Mõni kukub üle läve, teine libiseb tagasi. Peategelane teeb suisa mõlemat: käib unustuse jõe ääres asjatamas, ent pöördub rahapuuduse ettekäändel tagasi, sest polevat millega maksta ülevedajale. Saab küll lõpuks reisiraha kokku, ent enne ja pärast ülesõitu kibeleb juba tagasi – elu jäänud pooleli, õpingud, armastus, mis kõik veel. Ja on isegi teisel kaldal veendunud, et ta pole surnud. Alles pilguheit tagasi üle jõe, elatud elule, toob kriitilise distantsi eluga, mõistmise; elu oli vaid kardinatagune varjumäng, et siinpool kardinat on ka olemine olemas, isegi mingil sügavamal ja tõelisemal viisil. Ka õnnelikumal viisil – taasleitud armastatu seltsis kaminat küttes, vihma tibamist kuulatades, sügiseses aias uidates ning elavate rahmelduste nukuteatrit võõristades.
Seda loostruktuuri saadab sobiv ajakäsitlus – aeg ei olegi lineaarselt kulgev kronoloogia, pigem spiraalina aina minevikust naasev ja simultaanne. Kõik olnu on olevikus alati kohal, ka nn kadunukesed ei kao ning nn kadunud maailmad püsivad. Ja teisalt elavad … no kui elusad nad ikka on – elavad näoga surma poole, mõtlevad surmast, kogevad ja tunnistavad seda kolossaalsetes kogustes ning igatsevad aina taasühinemist „kalliste kadunukestega“. Morbiidsed tüübid, koolnulembijad. Ka nelja tuule peal laperdav peategelane Verdi saadab kadunukeste seltsist oma elavale kaksikminale kardina taha sõnumeid, üritab tema maist teekonda juhatada eemale elu sügavamatest mülgastest ning too, tuulepäine surelik, paljas kui püksinööp, tõstabki kesk ilmalikku rähklemist pilgu ja jääb tühjusse põrnitsema – nagu oleks midagi kuulnud. Ja tahtmist kuulda ja hankida sõnumeid teiselt kaldalt jagub ses raamatus kogu portreteeritud ajastule, küllaga. Spiraalina keerlev või mitte, aeg oli XX sajandi alguskümnendite Lääne-Euroopas tõesti selline – kõikjal näisid avanevat portaalid meelteülesesse maailma. Spiritistlikud seansid, hüpnoos, teosoofia, okultism, poltergeistid, meediumid, metafüüsikud ja füüsikud, šarlatanid ja skeptikud, kommunistid ja fašistid jõudsid kõikjale. Kogu see üksteisest üle karjuv ja eksalteeritud kamp on koondatud uues romaanis sõdadevahelise Lääne-Euroopa õllesaalidesse, kohvikutesse ja salongidesse, mille vadin pole veel toibunud Esimese maailmasõja šokist ning otsib pääsu ränkadest sõjatraumadest ja -mälestustest, haarab kinni kõige hullumeelsemast messianismist, svingist, džässist, kabalast, abstraktsest kunstist, naiste emantsipeerumisest, fordismist, avangardsetest tulevikuutoopiatest.
Ajaloo viledad dekoratsioonid
Ent esiti nagu ei kipu eriti kiitma ajaloolise miljöö ja dekoratsioonide kujundust. Kardinad ja eesriided on viledaks kulunud, käinud käest kätte nagu Viljandi ordulinnuse tellised pärast langemist ja suust suhu nagu postmodernismi äranätsutatud mõiste. Sergei Eisenstein, Marie Curie, Vassili Kandinsky, Guglielmo Marconi, Kazimir Malevitš, Conan Doyle, Axel Munthe, Edvard Munch jt – need on äratrööbatud käibenimed, mis ei too värskust uutesse romaanidesse, küll aga loovad episoodiliste ilmumistega teksti mingi libastruktuuri, mis justnagu võiks lisada ajaloolist konteksti, ent ometi on praeguseks liialt taaskäideldud common knowledge, tähendusest tühjaks valgunud märgid, mis ei suuda enam tähistada midagi, ammugi mitte ajaloolist isikut. Küll aga moodustavad nad ühest ajust teise loksuva vabavara, the lowest common denominator’i, roa, mida mõistab mäluda ka vähenõudlik lugeja. Globaalsete fenomenidena ei suuda nad piiritleda spetsiifilist ja regionaalset – ühe idaeurooplase eksirände sõjajärgses Euroopas. Pigem teevad seda metafüüsikuist abstraktsionistid František Kupka ja Hilma af Klint, kelle tuntus on mingil põhjusel seisma jäänud koduregiooni piiril. Ja Eduard Viiralt, kelle „Põrgu“ ilmub äratuntava kirjeldusena Verdi unenäolisel päralejõudmisel Eestisse. Teisalt, kirjanik on piisavalt tark, et ennetada hukkamõistu name dropping’u pärast, ja laseb raamatu lõpu poole enda eest kõnelda Lukianosel – kogu tekstilooming ongi ju eelnenu, surnu kombineerimine uuteks elavateks variatsioonideks, kompilatsioon ja plagiaat, parafraas ja pastišš, mash-up ja remix, kui soovite.
Sestap pole ka eelmainitud eestisaksa-vene tõugu idaeurooplane kogu oma segaverelisuses ja kodumaatuses romaani keskne teema. Tema kaudu kõneleb üks teine tekstikogumik, mille hääled ja kõlad ei ulatu meieni enam teab kui selgelt. Jah, süžee tasandil on ta küll surnute meedium, ent tema repliigid annavad kokku spiritualismi ja alkeemia avarama interteksti, selle metafoorid ja mugandumise modernses kultuuris. Huvi selle valdkonna vastu ühendab erineval määral ja põhjustel ka eelnimetet äranätsutatud isikuid Friedenthaliga, sellest ka eelistused tegelaste valikul. Kirjanik lihtsalt keerab kulunud mündid teisele küljele ja näitab nende varjatud palet. Ent kui juba läks spiritualistide nomenklatuuri koostamiseks, siis miks ei leia me sellest abstraktsionisti ja teosoofi Piet Mondriani? Ka tema elu- ja ajataju keerles suisa teokarbina „punkti ümber“, mis näis tõotavad spirituaalset vabanemist, looride langemist silmilt ja akent olemuste maailma. Vahe Malevitši musta ruudu ja Kupka punktiga on vaid formaalne, kujunduslik.
On teisalt aga selge, et proosa ei peagi ajaloolaste ja teiste inkivisiitorite ees tunnistama. Minugi mure on mujal. Need õpetlikud ja harivad vahelugemised kuulsate leiutajate, teadlaste ja kunstnike esoteerikahuvidest on konspektiivsed referaadid, mis tõmbavad jutustuselt hoo maha, vähendavad jutustuse ilukirjanduslikku maagiat, kuuluvad pigem üldharivasse aimekirjandusse. Kõlavad hooti liiga dotseerivalt, jutustus muutub järsku jutluseks. Ka keeleregister muutub valgustuslikuks. Kirjanik on korraga kantslis ja kõneleb ex cathedra … Olgu siis peale, ei ole mina Aime ja Ulme sõnaseadja.