Seppet teeb kunsti, mida ei saa teha nõrk inimene, tema vulkaanilise köögi sügavustes liiguvad üksteisega läbi põimunud surma- ja sugutung, kehalise olemise tume ürgäng ning eelmistega võrreldes ehk kergekaalulisenagi tunduv ühiskondlik satiir. Praegune näitus koosneb tosina aasta jooksul valminud installatsiooniseeriatest „Lenini lapsed” ja „Koalitsiooni sünd” ning suurde saali paigutatud võimsatest looduslikku päritolu leidobjektidest. Autori seinateksti järgi tuleb ekspositsiooni võtmeteoseks pidada installatsiooni „Lenini lapsed”. Kui Ahti Seppet viibis 1988. aastal Vietnamis turismireisil, siis ristisid kohalikud noored Nõukogudemaalt saabunud Seppeti reisiseltskonna särasilmselt Lenini lasteks. See tekitas kunstnikus ilmsetel põhjustel nõutust. Ent juhtus nii, et aja möödudes ning ühiskondliku korralduse ja poliitilise režiimi muutudes hakkas kunstnikule näima, et tegemist oli pädeva diagnoosiga levinud tõvele, mille sümptomitena ta nimetab iseseisva mõtlemise puudumist ning eetika defitsiiti.
Seppeti sõnul tuleb „üllatudes tänagi tunnistada, et vaadates meie ümber võimuuimas tegelasi, näeme esirinnas tublisid leninlasi, kes oma päritolu teadvustamata, rõõmustegusalt ringi sebides, ometi eelkõige verekutset järgivad”. Muide, kunstnikule on omane aeg-ajalt ka iseennast naljatlemisi nõukogude inimeseks (s.o odavaks, lihtsakoeliseks, asendatavaks) nimetada, nõnda on ühiskonnakriitilisel torkel ehk siiski ka enesekriitiline mõõde. Ent, mis olulisem, õnneks on Seppeti kunst võrreldamatult rikkam ja sügavam kui seinatekstist ja pealkirjadest nähtuv poliitporno kriitika ehk arvata lubaks. Lenini lapsed on monotoonsetes sarkofaagide ridades lebavad rümbad, inimeste nägudega võikalt väändunud köndid. Olendite sinised silmad vaatavad tardunult tühjusesse, erkpunased huuled on kokkusurutud, portreelisuseni küündivad tõsised näod peegeldavad kurbust ja traagikat, mõni näib millegi üle süngelt juurdlevat.
Need on justkui postapokalüptilised elavad surnud, tekitades vaatajas kaastunnet ja kaduvusõõva. Kulla- ja hõbedavärv ning üksikud värvilaigud (meenutame Seppeti ehtekunstilembust) annavad naturalistlikele vormidele dekadentliku aktsendi ning sünnitavad ühtlasi kontrasti brutaalsete roostes sarkofaagidega. Näib, et kunstnikku on huvitanud postkommunistlikku olukorda sattunud nõukogude inimene kui psühhopatoloogiline probleem. Selle tõugulaadse olendi vaevu, paineid ja vastuolusid väljendab vastandus düsfunktsionaalseks rümbaks moondunud keha ning inimlikke emotsioone peegeldava inimnäo vahel. Kunstimaja tagumist saali täidab installatsiooniseeria „Koalitsiooni sünd”, neli objekti, kus on sürrealistliku sadismiga ühte valatud abordikirurgia ja kulinaaria, jõhkra modelleeringuga suguosad, mänguasjad ja teadusriistad. Kui installatsiooni meediumi kiputakse kuritarvitama ülimalt „diipideks”, üksnes autorile mõistetavateks pseudointellektuaalseteks mängudeks, siis Seppeti kui skulptori vormide traumaatiliselt mõjuv grotesk välistab šarlataansuse.
Plastiliste vormide psühholoogiline käivitusjõud on keeratud eitamatu äärmuseni. Need on sõnumid teispoolsusest (muidugi sürrealistlikus tähenduses) ning vaataja tunneb need ära, isegi kui ta neist aru ei saa. Pealkirjaga lisanduv poliitiline satiir näib siinkohal kõrvaline, autori kibedat subjektiivset tõde sisaldav nali, objektides kirjeldatud psüühilist laadi kokkupõrgete väline paralleelnähtus.
