Wiedemann kui Ahrensi töö jätkaja

Hoolimata eriarvamustest olid Ahrens ja Wiedemann paljuski sarnased. Mõlemad olid iseseisva mõtlemisega grammatikud, kelle töö ületas mahult ja sisukuselt kõiki eelkäijaid. Mõlemad pidasid vajalikuks reformida nii ortograafiat, grammatikakirjeldust kui ka kirjakeelt. Pastor Ahrensit kannustanud soov kaotada lõhe kiriku- ja rahvakeele vahel polnud võõras Wiedemannilegi.

Mõlemad avaldasid raamatu piibli keelevigadest ja Wiedemann ka redigeeris kirikuvalitsuse ettepanekul aastail 1869–1872 pühakirja, mis tema parandustega jõudis trükki 1878. aastal. Kumbki ei jäänud saavutatuga rahule, kuna mõlema uuendusettepanekuid peeti liiga julgeks. Ehkki sinod oli ise Wiedemannilt revideerimise tellinud, paluti tal mitte muuta ortograafiat ega murdelist tausta. Wiedemann kahtles seetõttu toimetamistöö mõttekuses üleüldse, väljendades oma meelehärmi kirjas Jakob Hurdale nõnda: „Olen kohustatud kõik muu jätma, nagu see on; nimelt õigekirjutuse ja murde. Esimesest oleneb vähe, liiatigi teose puhul, mis pole mõeldud keeleteaduse jaoks, ent mida meil nimetatakse piiblimurdeks, ei vasta ühegi maakoha elavale keelele, vaid on igasuguste maakohtade vormide kirju arlekiinirõivas, arvatavasti seniste kohati tehtud paranduste tõttu, või arvukate väljaannete trükipoognate korrektorite erivaadete tõttu. Vormiühtsust pole sugugi võimalik sisse tuua, kui algusest peale ei arvestata mõnd ettevõetud murret, ja see ei või jälle muu olla kui Ahrensi poolt töödeldud idaharju-viru oma, siseseid põhjuseid arvestamata juba sellepärast, et see on ainus mõistlikult grammatiliselt töödeldu, aga selle vastu ajavad end turri sõgedus ja loidus veel vägagi” (Paul Ariste, Ferdinand Johann Wiedemanni kirjad Jakob Hurdale. Töid eesti filoloogia alalt III. Tartu 1970, lk 32, tlk Paul Ariste). Nagu näha, taandus piiblikeelt revideerides Wiedemanni ja Ahrensi peamine erinevus grammatikutena. Keelelise mitmekesisuse erapooletu fikseerija Wiedemann, kes kritiseeris Ahrensit murrete vähese arvestamise ja ainult oma kodukandi keelepruugi õigeks pidamise tõttu, oleks kirikukeelt soovinud parandada just nimelt Ahrensi ideaalile vastavaks.

Ahrens lõi oma tegevusega põhja, millele Wiedemann sai toetuda ja mida edasi arendada, kasutades veelgi häälduslähedasemat kirjaviisi, koostades veelgi põhjalikuma ja asjatundlikuma grammatika ning rakendades praktilises piibliredigeerimistöös kirikukeele parandusettepanekuid. Nende mõlema panus eesti keeleteadusse ja kirjakeelde on hindamatu.