Eesti nüüdiskeraamika näitus „Mis mind hoiab“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 2. VI, kuraator Pille Kaleviste.

Kakskümmend seitse Maarjamaa keraamikut on pannud näitusel „Mis mind hoiab“ kuraator Pille Kaleviste juhtimisel tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriisse välja oma teosed. Maa (koos Maarjata või ilma) on kogu ekspositsiooni ühendav jõujoon. Algselt II Läti rahvusvahelise biennaali satelliitnäitusena väljas olnud tööd pidid rännuformaadi tõttu mahtuma mõõtudesse 25 × 25 sentimeetrit. Žürii valis need välja konkursi käigus, kuhu said oma loomingut esitada Eesti keraamikute liidu liikmed ning kunstiakadeemia keraamika eriala tudengid. Mille muu kui kodumaa ja oma eripäraga tasukski laia maailma laiama minna?

Enesemääratluse dilemma. Näitus kaedud, tekkis tunne, et tahaks midagi ütelda. Aga mida? Näiteks, et mis seisus see Eesti keraamika siis on. Kas on aga mõtet hakata tegema üldistusi näituse puhul, mis seob ühe meediumi kolme-nelja põlvkonda? Kuna ühiskonna ootused kunstile on Eestis ja teistes mõne aja eest nõukogude võimu alt vabanenud riikides teinud viimase 50 aasta jooksul läbi palju järske muutusi, on kasvanud üles mitu erineva taustaga põlvkonda. Sattusin 2016. aasta suvel vestlema rahvusvahelises keraamikamaailmas ilma tegeva kunstniku Sergei Issupoviga, kes oli külastanud Hopi galeriis mu portselanis teostatud kineetilist installatsiooni. Tema sõnul poleks tema ise Tallinna õpingute ajal millegi sellise peale saanud tullagi. Toona valitses kunstiakadeemia keraamika osakonnas ainsa suunana skulpturaalne vorm: miski ei liikunud, heal juhul oli väljapakutav tarbitav. Seetõttu on juba hariduslike ja poliitiliste erisuste tõttu võimatu teha põlvkondadeüleseid üldistusi, mis seaksid nende oskused, elujõu, maailmavaate, jätkusuutlikkuse ja uuendusmeelsuse pingeritta. Ja kas on vajagi? Niikuinii on noorus alati hukas, ei mõista järjepidevast tööst sündivat kvaliteeti, ja eelpõlved jäänud iganenud rohelisematele rohumaadele mälu mäletsema. Kuna olen täheldanud, et kunstimaailm tundub olevat üks selliseid utoopilisi oaase, kus inimesed ei vanane ja eaerisused koos aega veetes ei avaldu, vaid väärikamad kuulutatakse ühel hetkel klassikuteks ja pärjatakse elutööpreemiaga, siis käsitlen siinkohal konteksti lihtsalt eesti keraamikana. Ei jää üle muud kui enne ruumist lahkumist ülevaatlikult tõdeda, et leidub kontseptsioonilt tugevaid ja ka alalaetud objekte. Ja materjalikunstide vallas ei pea ma kontseptsiooni all silmas ainult sõnavoodrit, vaid ka vormi, emotsiooni ja tehnilise teostuse kõnekust.

Näitusel „Mis mind hoiab“ eksponeeritud teoste funktsioon varieerub suuresti. Funktsioonina käsitlen igasugust lõppotstarvet või konteksti, olgu see suupärane anum, otse valgesse galeriikuupi sünnitatud skulptuur või mõnd igapäevast tarbeobjekti meenutav, kuid absurdile üles ehitatud taies, mille eesmärk on pigem meie argine kasutajakogemus filosoofiliste küsimuste ette seada.

Materjalikunstnike enesemääratlemise dilemmat olen Sirbi veergudel varemgi lahanud ja seetõttu pole sel pikalt peatuma jääda mõtet. Lühidalt: kunst ja disain on end akadeemilises hariduses röövlitütar Ronja lossina kummalegi poole kuristikku kindlustanud ning nõukogudeaegne tarbekunstipärand on taas saabunud vabaduse järel kõrghariduses disaini poolele sõelatud. Paljud üritavad nende vahele silda rajada. Mõnedel on see ka õnnestunud: Kris Lemsalu savivulvad löövad Veneetsias laineid. Artnet on jõudnud selle juba kümne parima biennaali väljapaneku hulka lugeda. Sellele vaatamata püsib käsitöölise oreool keraamikute kohal visalt. Mis parata, mõnikord võib nende soe huumor ka tahtmatult saada naivistliku varjundi, mis kipub stereotüüpe võimendama. Eriti seetõttu, et saviga on lihtne saavutada ka hobi korras efektne tulemus ning tarbija ei pruugi osata meistrioskusi hinnata. Kes siis poleks lapsena hobiringis või firmade team building’u pidudel heegeldatud pitsiga kuumaaluse või vaagna pinnale mustreid jäädvustanud? Olgu igaks juhuks märgitud, et pitsilised linikud kroonivad iga professionaalse keraamiku foobiate nimistut.

2003. aastal Turner Prize’i võitnud ja põhiliselt keraamika vallas tegev Grayson Perry, kes on tuntud oma ekstsentrilise riietuse poolest, nähvas auhinnatseremoonia tänukõnes, et kunstimaailm on märksa enam šokeeritud sellest, et ta on pottsepp, kui värvilistest sitsilistest kleidikestest, mida ta kanda armastab. Keraamikat on meeleldi teinud paljud kunstimaailma suurnimed. Marc Chagalli ja Isamu Noguchit võlus põletustehnikate ootamatu tulemus. Roger Fry arvas, et keraamika on kõikidest kunstidest eluga enim seotud. Joan Miró pidas seda eluküllasemaks kui pronksivalu. Jun Kaneko tajus lõhet enda ja keraamika vahel ning ihaldas vanade meistrite kombel materjaliga ühte sulada. Kui sattusin paar kuud tagasi nägema Stockholmis rahvusmuuseumis XIX sajandi lõpust pärit keraamilisi anumaid, lõi see mind pahviks. Puhas abstraktne ekspressionism: paksud erksavärvilised glasuurikihid üksteisest üle voolamas, mullitamas ja kobrutamas, ainult et 50 aastat enne abstraktse ekspressionismi sündi.

Materjalikunst vajab mõtestajat. Kohati tundub, et professionaalses sõnavaras on traditsioonilistel töövõtetel baseeruva kunsti vaatlemiseks puudujääke.

Võimalik, et meil oleks vaja mõnd altruistlikku kunstiteoreetikut, kes võtaks Glenn Adamsonina tänapäeva materjalikunstide eestkoste oma tänamatuks südameasjaks. Senisel terminil „tarbekunst“ on luhtunud kare kattevari ning see on jäetud nostalgiliselt minevikku kuuluvana seljataha nagu gaseeritud vee automaadid ja värvliga froteerätikut meenutavad nabani trussikud. Seevastu pole meie akadeemilises sõnavaras termin „käsitöö“ end veel kehtestanud. Paljud sõnad on eri keeltes emotsionaalse laetuse poolest nihkes, mistõttu on olnud raske kodustada Eesti ülikoolides ingliskeelse sõna „craft“ vastet „käsitöö“. Kui valdkonnad „contemporary craft“ ja „craft theory“ on paljudes maailma juhtivates kunstiülikoolides tõusnud kunstiteooria ja disainiteooria kõrval kolmandaks tugisambaks, siis eestindatud „käsitööteooria“ kõlab nende kõrval nagu kolmanda lapsega kodus istuva mahatallatud egoga pereema jõuetu püüd end samuti tähtsana tunda, samal ajal kui ta mees päevad läbi „päris“ tööd tegemas käib. Seetõttu nähakse meistrioskusel põhinevat materjalikunsti pigem „päris kunsti“ teenistuses sidekick’ina, mis kuulub pigem teenindavasse sektorisse ja võib halvemal juhul matta kunstniku kontseptuaalse ambitsiooni. See justkui viitaks, nagu oleks materjalikunstil vähem vaimset haardeulatust ja eneseteadlikkust.

Kust selline lõhe on tekkinud? Antiigis ei peetud füüsilise orjatöö elementi sisaldavat kujutavat kunsti piisavalt väärikaks, et sellele kaitsemuusat pühendada, ning renessansini oli kunstnik vaid kellegi vajadusi rahuldav teenindaja. Sealtpeale on meistrioskused kunstnikumüüdi ees järjest alla vandunud. Olen end mitmeid kordi avastanud vaidlusest „käsitöö vs. kunst“ ning ikka ja jälle jõutakse kinnitamiseni, et ärgu ma muretsegu, igaüks ei peagi kunstnik olema, võib ka käsitööd teha. See ei tee ju sind halvemaks. Ning ikka ja jälle olen ma segaduses, kust kohast tekib see dualistlik käsitlus, mis sunnib olema kas ühes või teises otsas. Kas maalikunstnik siis ei tuginegi oma materjali ehk klassikaliselt õlivärvi ja lõuendi valdamise meistrioskusele? Ei pea, aga võib. Näiteks Laurentsiuse või Tõnis Saadoja teoste kõhe metafüüsilisus toetubki perfektsele teostusele. Maarin Mürk küsis kunagi Tõnis Saadojalt, miks ta on otsustanud maalida oma fotode järgi, mitte näidata hoopis neid? Saadoja vastas: „[—] olen pikapeale aru saanud, et maali juures on teatav käsitöö aspekt minu jaoks ikka väga oluline. Kui vaadata pilte literatuurselt, et mida need kujutavad, siis tõesti pole meedium nii oluline. Aga kui hakata lähtuvalt meediumist konstrueerima, tekib see õige plahvatussegu“ (Kunst.ee 2014, nr 4, lk 25). Täpselt. Ja kogu viljatu diskussioon kunsti ja käsitöö duaalsuse üle kaotab tähtsuse, kui näha ka keraamikas meediumist lähtuva konstrueerimise tulemit.

Mässumeelsusest on puudu. See, et aeg-ajalt ikka keraamika kaitseks särgi Hulk Hoganina lõhki tirin, ei tähenda, et vaatan näitusel eksponeeritud teoseid silmaklappidega ja tahan neid vaid kiita. Näituselgi on palju igavaid ja vähe kõnetavaid töid. Seejuures tuleb tõdeda, et keegi ei paista silma millegi otseselt mässumeelsega, mida võiks noorematelt oodata. Kindlasti on siinkohal rolli mänginud ka rändnäituse mõõdupiirangud. Võimalik, et savi ja sellega kaasnevad tööprotsessid on juba natuurilt sedavõrd rahustavad ja teraapilised, et ei paku mulle endale omase rauatööga võrreldes soodsat pinnast agressiooniks. Selle „veel plankusid lõhu kui müüre ei jõua“ meediumikriitilise suhtumise järele kohati ikka igatsen ka pealekasvavate keraamikatudengite tegemisi vaadates. Kui ise endas ei kahtle, võib juhtuda, et tuleb keegi teine ja hakkab ise sinus kahtlema.

Kui arhitekt Mark Wigley aasta algul EKA auditooriumis Gordon Matta-Clarki loomingu kohta loengut pidas, viskas ta õhku huvitava mõtte. Arhitekt on ainus inimene, kes ei tea, mis asi on arhitektuur. Kõikidel teistel on sellest mingi ettekujutus, aga arhitekt näeb kogu elu vaeva, et mõtestada arhitektuuri olemust, kusjuures enamasti jääbki see kättesaamatuks. Sama saab üle kanda iga meediumi esindajale. Ka keraamik pühendab oma elu savi ja selle võimaluste uurimisele. Taas ja taas kraabib ta laua jääkidest puhtaks, lööb sinna kamaka toorest savi ning surub käed massi. Keraamika on talle niikaua huvitav, kuni täpselt ei tea, mis see on, ning iga uus teadmine suurendab puutepinda tundmatuga. Milleks see materjal võimeline on? Kus on selle piirid? Miks on keraamika talle oluline ja mida tal sellega teistele anda on? Mis on tähtsam, kas anum või ruum anuma sees? Kuidas taluda kunstniku vastutust? Muutub ju tema käes miljoneid aastaid moodustunud amorfne materjal põletusega püsivaks ja igaveseks? Millised on anuma metafüüsilised ja semiootilised tasandid, minevik, olevik, tulevik ja ajastuteülene ühisteadvus? Oluline polegi küsimus, peaasi et endalt küsitaks. Vaid see hoiab närvi piisavalt ärevil, et õigel hetkel soodne tuul purjesse püüda.