Art Allmäele meeldib propaganda: ta võtab midagi õhust ja viib selle mingi piirini ellu. Ta teeb seda nii täiusliku tehnilise võimekusega, et see peaaegu sulab reaalsusega ühte.

Art Allmäe näitus „Tulge suudelge tulevase presidendi kätt“ Draakoni galeriis kuni 12. X.

Olen Putinit päris palju unes näinud. Kord istusin ühes rahvast pungil restoranis. Külastajate seas oli ka Putin, keda taheti millegipärast välja visata. Putin jõi oma pitsi tühjaks ja lahkus. Mina karjusin „Elagu Putin!“. Rahvas oli vait. Siis aga tekkis rüselus ja uni lõppes.

Hämarus ja udu

Enamikus Putini unenägudest on olnud koosviibimine või rahvarohke sündmus. Ta on alati olnud justkui kaine mõistuse ja ratsionaalsuse kehastus. Temast on kiirgunud sportlikku energiat. Tema käepigistused on olnud jõulised ja sisendanud positiivsust. Kõige viimases Putini unenäos tegin ma Kanuti saalis performance’it. Lava oli kujundatud köögiks. Istusin köögilaua taga ja kirjutasin spontaansetest fragmentidest koosnevat luuletust – see oligi kogu performance’i sisu. Kui luuletus valmis sai, lõppes ka performance. Publik plaksutas ja hakkas saalist lahkuma. Rahva seast tuli Putin minu juurde lavale ning osutas näpuga luuletusele, mille olin kirjutanud. Ta palus mul sinna lisada kaks sõna: „na mgloju“. Kuidas seda tõlkida? Ehk on see vigane versioon millestki sellisest nagu „uttu“, „pimedusse“, „tumedusse“? Kuigi tegelikult pärines see Puškini luuletusest „Talveõhtu“, mille esimesi ridu „Буря мглою небо кроет bихри снежные крутя“ oskavad paljud kas või une pealt ette kanda. Kõlab romantiliselt, aga paraku on selles suur hulk ohtlikku tumeainet, mis on seotud selle umbe kasvanud ajukääruga, kus elutsevad Eesti-Vene suhted.

Art Allmäe „Tulge suudelge tulevase presidendi kätt“ on näitus, millest kirjutades lähevad mõtted konformismile ja enesetsensuurile. Konformismile seetõttu, et see näitus teeb mulle palju nalja, ent ka Putin teeb mulle palju nalja. Keset hämarust avanev naljasoon võib tulla enesealalhoiuinstinktist. Enesetsensuurist mõtlen aga seetõttu, et mul on Putiniga seoses suur hulk ajuvabu hullumeelseid fantaasiaid, aga miski ütleb, et peaksin neid analüüsima, enne kui ohutu naljana paberile panen. Kuigi kümme aastat tagasi oleksin need ilmselt muretult välja tulistanud. Samuti mõtlen ma sellele, mis vahet on enesetsensuuri õigustavatel valgetel valedel ja vajadusel vaimuhügieeni järele. Midagi asjalikku ma välja mõelda ei suuda ja nõnda panen kirja selle, mis tundub hullumeelne, ning selle, mis tundub enam-vähem kaine. Ent jätan juurde märkimata, mis on mis. Sest ma pole selles isegi kindel. Ja sama teeb ka Art Allmägi oma näitusetekstis, kus kuulutab, et peagi saabub messias, kes päästab meid tervest hulgast probleemidest. Need probleemid on Allmägi üles loetlenud, mõned tunduvad jaburad ja hullud, mõned jällegi kained ja tõelised. Ent praeguses ühiskonnas mõistetakse kainust ja hullust ilmselt erinevalt.

Ohvrikivi

Olen mõelnud, et Putinile tuleks rajada ohvrikivi. See peaks asuma Eesti-Vene piiril, kuskil seal, kus Kohver kaduma läks. Nõnda oleks see „ohvrikivi-kohvrikivi“ ja sellest saaks hea mantra, mida rituaalide käigus korrutada. Eesti rahvas viiks ohvrikivile andameid, et „vene karu” vaigistada. Kui mõni talunik viiks sinna pool siga, siis kaoks see ilmselt kiiresti, sest karusid liigub praegu palju ringi ja pole täpselt teada, milline neist on messias. Nii suurele riigile jääb poolest seast aga väheks, isegi kui see oleks iga Eesti elaniku panus. Sigadest hakkaks kahju ja karudelgi on piirid. Ent ka Venemaal võib süües isu kasvada. Küllap nad konstrueeriksid mingi suurema heliallika, mis saadab Eestile eri valjus­astmega karumöirgeid. Mida valjem on möire, seda suuremat ohvrit nõutakse. Muidugi on oht, et venelased lasevad käiku oma surmava helirelva ja nõuavad Eestilt näiteks 2% SKT loovutamist. See oleks Vene eriteenistuste erioperatsioon „Karumöire“. Kahtlemata mõjuks see Eesti ühiskonnale lõhestavalt – ühed arvavad, et kõik kaitsekulutused tuleks loovutada Venemaale, teised jälle, et see oleks iseseisva Eesti lõpp ning karule tuleks hoopis pardihaavleid tagumikku tulistada. Kolmandad, keda oleks ilmselt tühine arv, kasutaksid kõrvaklappe. Seetõttu ei ole ohvrikivi ikkagi hea idee. Kasutada võiks hoopis sedasama Allmäe installatsiooni – troonil istuvat Putinit, kelle kätt võib suudlemas käia. Seda ei peaks Draakoni galeriist üldse eemaldamagi.

Draakoni galerii tuleks Vene saatkonnale maha müüa, Allmäe kunstniku­staatus tuleks aga asendada tehnilise teostaja ning organiseerija rolliga. Siis oleks Vene saatkonnal põhjust taotleda Pika tänava osalist sulgemist ja suunata rahvas Putini kätt suudlema. Ometi on teada, et Putinile käesuudlused ei meeldi ja selle proosalise fakti tõttu katkeb ka minu mõte siin. Jääb alles vaid paranoiline tuluke, mis võimaldab oletada, et Kremlis on Putini käe suudlemine rutiin – seda teevad nii Putini alamad kui ka Putin ise. Postsotsialistlikus ühiskonnas peab nüüdisaegne juht samaaegselt nii ekspluateerima oma tsaari staatust kui ka sellest demonstratiivselt välja astuma. Mõtlen, kuidas oleks, kui mõni Venemaa institutsioon või variisik ostaks selle Allmäe installatsiooni ära …

Putin presidendiks!

Mitte miski ei sümboliseeri eestlasele võimu paremini kui Putin. Kui Venemaal on Putin poliitik, kes valitseb sealset reaalsuse kõrbe, siis Eestis on ta midagi enamat kui poliitik – ta on võimas arhetüüp, keda ümbritseb hämaruse loor ning saadab meie rahvusliku ja individuaalse surma vari. Sest sõda Venemaaga on meie elukorraldusse struktuurselt sisse programmeeritud. Suur hulk inimesi on selleks professionaalselt valmistunud, nii Eestis kui ka Venemaal. Masinavärk on olemas ja valmis, liha on valmis (igasugune liha on alati kuuli ootel, justkui sügeleb selle järele) aga vaim tõrgub (ja tõrgub ilmselt lõpuni). Vaim tahab elada. Tänane vaim austab elu võib-olla rohkem kui kunagi varem. Selles valguses on Venemaa ja sõja temaatika juba karikatuurne ja ebausutav nähtus. „Narva is Next“ („Narva on järgmine“) on muutunud kultuurimeemiks, Venemaa-Ukraina sõja tagajärjel globaalsesse fookusesse sattunud Ida-Euroopast on saanud moevool. Meedia on sõja teemadega kõvasti tagasi tõmmanud – võimalik, et piiririkkumised, õppused ja ähvardused toimuvad edasi, aga me ei kuule neist eriti palju. Ka poliitiline režiim on muutunud. Võimul on erakond, kellel on koostööleping Putini parteiga, samuti Viktor Orbánit kui Putini liitlast austav erakond. Ja üleskutse „Tulge suudelge tulevase presidendi kätt!“ viitab sellele, et Putin ongi kohe võimule saamas.

Ka konservatiivsem rahvas näib kõnelevat seda keelt. Einar Laigna on oma loengutes korduvalt rääkinud Eesti kõikumisest pendlina Ida ja Lääne vahel ning ühes loengus („Riigist – muinasrahvana Euroopas“, leitav Youtube’ist) ütleb ta, et pendli kõikumine Lääne suunas on ammu pidama jäänud ja edasi mõtelge ise. Burke’i seltsi 2018. aasta vestlusringis „Lääne elukorraldus” (samuti leitav Youtube’ist) küsis keegi, kas Eesti välispoliitilise kursi muutmiseks oleme valmis alistuma. Vastas Tõnu Õnnepalu, öeldes, et me kunagi ei tea, kas oleme millekski valmis või mitte – see selgub olukorra käigus, kus võime ilmutada ootamatut vastupanu ja ootamatut kohanemisvõimet. Art Allmäe näitus tõotab meile head kohanemisvõimet: rahvas juubeldab, läheb messiale lilledega piiri peale vastu. Messias saabub, sõidab mööda Narva maanteed Tallinna ning Estonia teatris toimub uue juhi käesuudlemise tseremoonia, mida ERR kannab üle nii nagu iseseisvuspäeva. Kõigepealt suudlevad kätt varasemad presidendid, seejärel valitsuse ja riigikogu liikmed, ametnikkond, sõjavägi, eliit. Rahvas peab aga Pikale tänavale Draakoni galeriisse minema. Ainult, et … jah – nagu juba enne ütlesin, ega see käesuudlemine pruugi talle meeldida. Selle taha kõik jääbki. Putinist ei saa meile presidenti.

Allmägi ütleb, et see on tema viimane ohu-, hirmu- ja Vene-teemaline näitus. Eelmised olid „Külm sõda“ ja mitu isikunäituse „Paint it Black“ variatsiooni, mis jätsid Allmäest mulje kui ühest vähestest eesti kunstnikest, kes on oma loomingu kaudu osalenud poliitikas ja nii-öelda rindel käinud. Tegutsedes Vene saatkonna vastas, on ta rindel ka praegu. Ent tema tegevusest on hakanud läbi kumama karikaturisti käekiri. Talle meeldib propaganda – ta võtab midagi õhust ja viib selle mingi piirini ellu. Ta teeb seda nii täiusliku tehnilise võimekusega, et see peaaegu sulab reaalsusega ühte. Tema enda tõsidus on sealjuures erilist liiki. See on seesama tõsidus, millega ta ühes varasemas installatsioonis oma koerale taha keeras. Niisiis – tulge nüüd ja suudelge tulevase presidendi kätt!

Kui kauaaegsest valitsejast saab iseenda karikatuur

Kõik kindlasti naeravad, keegi ei suudle. Sest me teame, et Putinile ei meeldi käesuudlused. Ta on asjalik ja ratsionaalne inimene nagu nüüdisaegne juht ikka. Igasugustel mälestusüritustel, kus täidetakse rituaale või mängitakse hümne, tunneb ta end silmanähtavalt ebamugavalt – kogu tema ilme väljendab seda, et sümboolsed töökohustused kuuluvad ameti juurde ja need tuleb argitoimetuste (rahva huvide teenimine, majanduse arendamine) kõrvalt korda ajada. Tema kuvand poliitikuna on laitmatu, ta on ratsionaalne, energiline ja sportlik, kes tühja-tähja peale aega ei raiska. Tsaari müüti on talle vaja, ent sama vajalik on distants sellest. Sest venelased juba teavad, mida tsaaridega teha saab. Ja sotsialismijärgses maailmas pole miski tsaarilikum ja võimsam kui see, et troon on tühi ja seisab muuseumis, lastes rahva fantaasiatel vohada. Ning riigipea istub samal ajal tavalisel kontoritoolil, mitte küll sellisel nagu mina ja sina, vaid enam-vähem sellisel, nagu istub meie ülemus. Olgem ausad, Putin meeldib inimestele, ka paljudele eestlastele. Eriti meestele. Neile kohe meeldib omavahel Putinist rääkida. Selles on midagi hasartset nagu jalgpallis või kalapüügis. Ja uus külm sõda, ilma raudse eesriideta, on nagu nostalgiamaiguline strateegiamäng. Putin on selles mängus juhtival kohal. Ta on üle elanud Clintoni, Bushi ja Obama ning ilmselt elab üle ka Trumpi. Mida kõike peab ta veel üle elama! Ühel hetkel muutub ta aga iseenda karikatuuriks. Ja nii juhtub kõikide valitsejatega.