Ott Karulin mõtiskles „Kriitikakunsti” sarja avaloos selle üle, et kriitiku roll eeldab ülbust. Arvustust loeb see, kellest kirjutatakse, kaootiliselt, pigem on seda vaja kriitikul endal.1
See võib teatrimaailmas nii olla. Kirjanduskriitikas ei maksa siiski alahinnata nende autorite hulka, kellele on kriitiku tagasiside oluline, kes lausa neelavad tema ridu ja haavuvad, kui need ei vasta ootustele. See teadmine sunnib mind kriitikuna delikaatsusele.
Kindlasti täidab kirjanduskriitika informeerivat ja abistavat rolli. Neid, kes seda ootavad, ei olegi nii vähe. Neile mõeldes nõustun T. S. Eliotiga, kes on kirjanduskriitiku olemuse ja ülesande sõnastanud nii: „ …mingi kriitik [on] kirjanduskriitik siis, kui tema põhihuvi kriitikat kirjutades on aidata lugejail mõista ja nautida.”2 Selleks püüan analüüsida teose sisu ja vormi, aga asetada selle ka konteksti, tõmmata seoseid, osutada uudsele ja erilisele. Küllap on neidki lugejaid, kellelt teose seesugune läbivalgustamine nautimisvõimaluse hoopis võtab.
Muidugi on kriitika asendamatu mõne perioodi mõtestajatele, uurijatele ebamäärases tulevikus. Siinkohal on vahest paslik esitada tsitaat eesti kriitika hällipõlvest – üks neist tekstidest, mille kriitik ja toimetaja kirjutaski iseendale (mulle). Aastal 1885 kutsus „Eesti perekonna õpetlik ja lõbus nädalakiri” Meelejahutaja eesti ajakirjandust üles ühiselt kirjanduskriitikat edendama: „Ajaleht on see, kes rahwale näitama piab, mis tema waimu toiduks sünnis, mis mitte; ajalehe otsus on kirja tööde ja raamatute kohta nii kanduw, et selle peale iga mees waatama piab, kes kirjawara osta tahab. Üks ilma kriitikata laiale lagunew kirjawara ei saa millalgi ühiselt näitama, kui kõrgel astmel tema lugejad, rahwas, on; üks niisugune kirjawara on nõrk liha, kelle luu tugi ja elustaw waimu jõuud puudub”.3
Naiivne ja naljakas? Aegumatu.

1 Ott Karulin, Kes mind loeb? – Sirp 17. I 2014.
2 T. S. Eliot, Kriitika piirid. – T. S. Eliot, Valitud esseesid. Koostanud ja tõlkinud Jaak Rähesoo. Hortus Litterarum, 1997, lk 303.
3 „Meelejahutaja” toimendus, Auustatud Eesti ajalehtede toimetajad! – Meelejahutaja 2. XI 1885.