Väljapakkujate ilmseks pettumuseks ei ole kahe valitsuspartei pakkumised demokraatia vundamendi ümberehituseks leidnud kaugeltki nii laialdast tähelepanu kui läänistatud pealinna transpordivigurid ja sellega seotud otsedemokraatia idee pilastamine. Aga pole liiga mitut nädalat möödas päevast, mil Kristen Michal Reformierakonnast püüdis panna avalikku päevakorda mõtet laiendada valimisõiguse piiri 16. eluaastani ning kohe kloppis ka IR Li uus esimees Urmas Reinsalu tolmust puhtaks mõtte anda lapsevanematele lisahääl iga alaealise lapse pealt. Mõlemad ettepanekud on ebarealistlikud, sest eeldavad põhiseaduse muutmist (§57 seab hääleõiguslikkuse piiriks 18 aastat ning §60 selle, et valimised on vabad, üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased). Kuid vähe sellest, juriidilise haridusega ettepanijad ise peaksid väga hästi teadma, et need ettepanekud on kontekstist välja rebitud ja ebakõlalised, praktikas realiseerimatud.
18aastaseks saamine annab lisaks valimisõigusele veel nii mõndagi. Kui eeldada, et asjatundliku valimisotsuse suudab teha ka kaks aastat noorem, siis peaks ju loogiliselt võttes nihutama ka piire, mis on seatud just 18 eluaasta peale nii liikumispiirangute, reisimise, mõjutusvahendite, mõnuainete, peresuhete kui ka palju muu osas. Tõsi, alati on võimalik 16aastaste hulgast leida täielikult vastutusvõimeline, sotsiaalselt küps näidiseksemplar. Kuid vastukaaluks mõelgem ühiskonnas pidevalt kinnitust leidvale faktile, et põhiharidusega isikute (16aastane ei saa veel rohkem koolis käinud olla) võime ühiskonnas iseseisvalt hästi toime tulla on väike. Kui nad tulevad keskmiselt kehvasti toime iseendaga, siis kuidas küll võiks arvata, et nad on suutelised tegema asjatundlikke valimisotsuseid? Ja kui on, siis miks neile keelata õlut, seksi ja vabadust eestkostest?
Alaealiste laste arvu järgi lapsevanematele häälte jagamine on aga veel kaugelt ebarealistlikum pakkumine. Idee ise on vildak, kuid lisaks ka praktikas teostamatu. Nii palju kui on peretüüpe, nii palju ka erandeid, ja erandeid peaks ühekaupa kontrollima. Kelle realiseerida läheksid orbude ja lastekodulaste hääled? Kuidas jagada õigust juriidilise ja bioloogilise lapsevanema vahel, kui mõlemad hääle kasutamisele pretendeerivad? Kuidas jaotada hääli vanemate vahel, kui alaealisi lapsi on peres paaritu arv? Mida teha olukorras, kui lapsevanemate poliitilised eelistused lahknevad? Mida teha lastega, kes valijate nimekirja sulgemise ajaks pole veel sündinud, kuid on seda valimispäevaks? Ja mitte vähetähtsana – mida valimiskorralduse muutus sellisel viisil ka maksma läheks ning kas see on hinda väärt?
Kui valitsuserakonnad tahavad põhiseadust muuta, siis nii öelgugi. Aga kui juba mingi pakkumine teha, siis paluks läbimõeldud ja kehtivasse õigusruumi enam-vähemgi sobivat pakkumist. Praegused näevad aga välja nagu haaramine viimasest õlekõrrest enne hullumeelsuse saabumist. Et kui täiskasvanud ei kiidatunnusta, siis ehk õnnestub magusamate kommidega vähemasti lastelt tänu välja meelitada. Asjatu lootus.
Eelöeldu ei tähenda sugugi, et Eesti demokraatia mängureeglid oleksid laitmatud. Kaugel sellest, kuid remonti ei vaja põhiseadus ja revideerimist kodanike põhiõigused. Probleem pole valijates, vaid valitavates, Eesti demokraatia arengut ei takista kodanike valimiseelistused, vaid erakondade ülesehitus, sisekord, piiratud väline järelevalve nende üle ning mõõduta eelarveline rahastamine. Kui erakonnad suudavad kolm aastat hoiduda nende probleemidega tegelemisest, siis võib ennustada, et summaarne häälesaak järgmistel riigikogu valimistel jääb viimasest korrast hoopis väiksemaks ka juhul, kui õnnestuks laste hääled appi võtta. Valijad ei saa omalt poolt lammutada seda võimust ehk seadusest ja rahast ehitatud vaheseina, mis valija ja valitu vahele on aastatega kerkinud. Ta saab seda vaid ignoreerida, vaadata teisele poole. Seina ehitaja käes on mandaat vaheseina lammutamiseks. Kuni sein püsib ja seina taha ei näe, seni pole valijal pakkuda ka mõistmist ja tunnustust, seniks jääb valitule vaid valu ja mõistmatus, mitte kunagi saabuva armastuse muserdav ootus.