Soome-ugri põlisrahvaste hääbumine on levinud troop teadlaste, ühiskonnaaktivistide ja muude kaasatundjate seas. See on läbi aja levinud ja ilmselt tuntuim arusaam väikerahvaste käekäigust. Viimased Venemaa rahvaloendused kinnitavad sama ka arvude keeles.
Ajalooline taust
Kultuurievolutsionistliku mõtte kohaselt peavad need, kes ei suuda tsivilisatsiooni ja progressi kibedaid vilju alla neelata, välja surema. XIX sajandi teadlased, rännumehed ja kirjanikud märkasid igal pool maailmas põlisrahvaste hääbumist, sealhulgas soomeugrilaste puhul. See lootusetus ei pidanud ilmtingimata väljenduma allakäigus, piisas ka arengu puudumisest. Seegi tähendas täiesti lootusetut olukorda. Näiteks kirjutas revolutsioonilise tegevuse eest Siberisse asumisele saadetud Viktor Bartenjev XIX lõpus, kuidas Obi suudmeala põliselanikke, eriti neenetseid (endise nimetusega samojeede), on juba ammu tabanud vaimne tardumus:
„Kuna maaharimise ja tööstuse areng on Obdorski kandis võimatu, puudub alus ka kohalike põliselanike vaimseks arenguks. Samojeedi nomaadid on aga täiesti lootusetus olukorras. Sellise rändleva eluviisi puhul võib põhjapõdrakasvataja näha kümneid tuhandeid aastaid möödumas ning jääda ikkagi samasuguseks, nagu ta oli.“1
Arhangelski kubermangus kooliõpetajana töötanud Vassili Vereštšagin kirjeldas XIX sajandi keskpaiku neenetsite puhul samasugust muutumatut vaimset seisundit. Tema arvab ära tundvat mõningast vaimset aktiivsust, mis paljudele ei olnud märgatav. Vereštšagin on väidetavaid mõttetegevuse algeid ikkagi tähele pannud:
„Samojeedi perekond on kogunenud ümber lõkke. Flegmaatilised mehed asetavad jalad risti ja vaatavad võbelevaid leeke. Nende näod ei peegelda mingit mõtete liikumist, nad näivad elutud. Meeste olek väljendab siiski hämarat mõtet, kuigi välisele vaatlejale pole see hoomatav.“2
Paljud autorid ei pidanud olukorda täiesti lootusetuks. Neenetsite ja Obi ugrilaste elukorralduses peeti võimalikuks muutusi. Need arengu alged ei tulnud tollase arusaama järgi põliselanike ühiskonna seest, vaid olid venelaste tõhusa mõjutamistegevuse tulemus.
Juba XVIII sajandil väitis akadeemik Peter Simon Pallas, et venelaste läheduses elamine teeb põliselanikele head, tõstes nende arengutaset. Tihedate kokkupuudete tõttu harituma rahvaga näis hantide tulevik helgem kui neenetsitel, kelle arengulootustele pani tollaste arusaamade kohaselt otsustava põntsu ikka seesama rändlev eluviis ja sisemine tardumus.3 Mõtet, et mida sarnasemaks põlisrahvad venelastega muutuvad, seda parem kõigile, väljendasid ka XIX sajandil ja XX sajandi alguses paljud autorid.4 Tõele au andes tuleb märkida, et tsivilisatsiooni pahedes, näiteks joomarluses, petmises ja varastamises, nähti otsustavat takistust põliselanike arengule ning ohtu püsimajäämisele.5
Seega olid XVIII–XX sajandi alguse autorid veendunud, et põliselanike, sealhulgas soomeugrilaste, võimetus areneda oli sisemine vaimne suutmatus, millele aitas kõvasti kaasa ka tsivilisatsiooni esindajate vähe innustav eeskuju. Kuigi sellised vaated olid üleüldised, ei tähenda see iseenesest, et arusaam soomeugrilaste hukatusest vastanuks tõele siis või et see vastaks tõele nüüd. Selle ajaloolise etnograafilise ülevaate juures tuleb tähele panna, et kuigi hinnangud esitati vaatluste tulemusena, olid need kooskõlas tollase üleüldise teadlaste mõtlemist mõjutanud arusaamaga sellest, et põlisrahvad ja etnilised vähemused paratamatult kaovad, sest see on kultuuri arengu eesmärk.
Arvati, et kõigile on parem, kui väikesed rahvad ja hõimud sulanduvad suurte hulka, kus nende arengut ei sega miski. Tänapäevaks ei ole üleüldises suhtumises eriti midagi muutunud. Ma pean tihti vastama küsimustele selle kohta, kas handid ja komid on juba välja surnud või on mõned veel alles. Seega peetakse soomeugrilaste kadumist paratamatuseks, küsimus on ainult ajastuses. Sellest ideest toitub ning omakorda toetab väljasuremise stsenaariumi ka ametlik rahvaste loendamine Venemaal.
Viimase Vene rahvaloenduse kriitika
Ülevenemaaliste rahvaloenduste tulemused lähevad iga korraga üha udusemaks. Viimase, 2020. aasta loenduse usaldusväärtusetus on mu mitme kolleegi jaoks ületanud taluvuse piiri ning oma uurimustes nad lihtsalt eiravad selle tulemusi. Eeldatakse, et eelmise, 2010. aasta loenduse tulemused on tõele tsipake lähemal ning selletõttu jätkatakse nende kasutamist.
Toon siiski esile rahvaloenduse andmete suhtes kahtlusi tekitavaid asjaolud, mida on rõhutanud asjaosalised (loenduse läbiviimisel osalenud) ja analüütikud. Tulemuste moonutamises mängis kaalukat osa rahvaloenduse ajal levinud koroonaepideemia, ent ka üldine hoolimatus. Seetõttu jäeti küsitlemata 42% elanikkonnast, mis on kaheksa korda rohkem kui varasematel rahvaloendustel.6 Piirkonniti võis kontakteerumise määr seejuures palju varieeruda. Tulemused saavutati suuresti kaudsete andmete ning deduktiivse ennustamise mudelite rakendamisega.
Selline metoodika tõi kaasa suured piirkondlikud ja rahvaste kaupa ilmnenud erinevused andmete usaldusväärsuses. Kannatajaks osutusid tõenäoliselt just põlisrahvad ja etnilised vähemused, sest nende jaoks kõnekat teavet (etniline enesemääratlus, emakeel ja keelteoskus, tegevusala) märgiti üles väga katkendlikult. Kohalike ametiasutuste statistilised andmed selliseid küsimusi üldjuhul ei puuduta ja rahvaloendus on peamine viis etnilise kuuluvuse ja emakeele üldise olukorra dokumenteerimiseks.7 Ka puudulike andmete põhjal kinnitatud tulemused võisid kujuneda mitut moodi – mõnel pool püüti välja pakkuda kõige tõenäolisem võimalus, teisal aga võidi rahvastiku ja emakeele kohta käivad arvud esitada tegelikku olukorda täielikult ignoreerides. Sellised pakkumised ei pruukinud olla täiesti suvalised, vaid jätkasid eelmistel loendustel ja jooksva statistika arvestuses kuhjunud vigade võimendamist.
Vähesele kontaktile lisaks tugevdavad rahvaloenduse andmete ebausaldusväärsust muudki asjaolud. Nimelt keeldus 16,6 miljonit vastajat oma etnilist kuuluvust ja emakeelt avaldamast; 1,4 miljonit andsid ebamääraseid vastuseid (et ollakse venemaalased või soomeugrilased), mis ei aita kuidagi kaasa Venemaa rahvusliku struktuuri tegelikule dokumenteerimisele. Tihtipeale isegi ei püütud inimesi leida. Küsitlejatel kästi ankeet läbida vaistlikult ning kinnitati, et tulemused ei mõjuta niikuinii midagi. Neile jagati välja majaraamatud ning soovitati vastused, mida olemasolev andmestik ei sisaldanud, välja mõelda. Hinnanguliselt loendati tagaselja 25 miljonit inimest. Sellise juhendi puhul jäi tihtipeale märkimata laste arv ja haridustase, mida loendajad kartsid umbropsu pakkuda (nende andmete puudumine osutabki kõige selgemalt ankeetide täitmisele kaudsel teel). Soome-ugri aladest olid tagaseljaloenduse esirinnas Handi-Mansi Jugra autonoomne ringkond ja Komi Vabariik, mis olid selle näitaja poolest kogu Venemaal liidrite hulgas. Seega on moonutuste otsimisel põhjendatud põgus sissevaade Komi juhtumisse.
Kuidas kadusid komid
Komide ametlik arvukus tõusis mõõdukas tempos kuni 1989. aasta rahvaloenduseni, jõudes tolleks ajaks 336 000ni. Järgmised rahvaloendused näitavad komide kiiret vähenemist ja 2020. aasta loenduse andmetel oli komisid Venemaal 144 000 (neist Komi Vabariigis 127 000). Siinses arutluses on oluline ka komide väidetav osakaal Komi Vabariigi elanikkonnas. See vähenes läbi Nõukogude aja, sest Komimaale rajati hulgi vangilaagreid ja tööstuskeskusi. Kui 1926. aastal moodustasid komid Komimaa elanikkonnast 92,3%, siis 1989. aastaks oli komide ametlik osakaal Komi Vabariigis 23,3%. 2002. aastal näitas rahvaloendus komide osakaaluks 25,2%; aastal 2010 – 23,7% ja viimase loenduse järgi oli komisid Komimaal 17,2%.
Komi Vabariik on kiiresti kahaneva elanikkonnaga piirkond – alates Nõukogude aja lõpust on inimesi jäänud peaaegu poole vähemaks. Selle põhjuseks on peamiselt väljaränne. Suured põhja piirkonna tööstuslinnad, eriti Vorkuta, aga ka näiteks Inta ja Petšora, on põhjaalade tööstusliku eelisarendamise ja vastavate dotatsioonide lõppemise tõttu ühed kiiremini kahanevad linnad Venemaal. Nendes tööstuslinnades on alati elanud vaid käputäis komisid, alla protsendi sealsetest elanikest. Seega ei peaks väljaränne komide arvukust mõjutama ning võiks tõsta nende osakaalu vabariigi elanikkonnas. Sellist arengut aga pole ametlikult toimunud (kui jätta kõrvale väike anomaalia 2002. aastal). Huvitaval kombel on komide ametlik assimileerumine pidevalt pisut kiirem kui muude rahvuste väljaränne.
1989. ja 2002. aasta vahel toimunud muutuste dünaamika on iseloomulik, kajastades ootuspärast nihet komide osakaalu suurenemises. Seejärel hakati komide arvu ja osakaalu korrigeerima väljasuremisele viitava arengumudeli kinnistamise suunas. Nagu osutatud, jäeti 2020. aasta loendusel erakordselt suur hulk inimesi küsitlemata. See võis tähelepanuväärsel määral varieeruda ka vabariigi piires.
Komimaal rahvaloenduses osalenud ekspert väitis, et neil lubati külastada ainult kolmandikku elanikest, üldised tulemused komponeeriti aga jooksvat statistikat tõlgendades. Ametlike sissekirjutuste alusel sai tuvastada elanike üldarvu, ent rahvusliku koosseisu või keeleoskuse kohta ei andnud selline lähenemisviis mingeid alusandmeid (nagu osutatud, oli see probleemiks ka mujal). Seega tuli komide arvukus suures osas lihtsalt kuidagi „joonistada“. Niimoodi toimuski eriti suur kukkumine nii komide ametlikus hulgas kui ka nende osakaalus oma kodumaal. Kui eesmärgiks ei olnud ainult komide arvukuse vähenemise tuvastamine, vaid ka nende osakaalu langemise kinnitamine Komi Vabariigis, siis tuligi drastiliselt vähendada komide arvu, sest Komi Vabariigi elanikkond kahaneb väga kiiresti.
Oleks väga ebatõenäoline kokkusattumus, et kui venelased lahkuvad Komi Vabariigist sadade tuhandete kaupa, siis komid venestuvad järjekindlalt samas tempos, olles alati siiski assimileerujatena natuke kiiremad kui venelased väljarändajatena. Miks need protsessid kogu aeg täpses tasakaalus on? Seesugused tendentsid ei tundu loogiliselt seotuna. Kui sisserännanuid jääb oluliselt vähemaks, peaks sotsiaalne keskkond ju pigem soosima komi kultuuri elujõulisust ja komide enesemääratlemise motivatsiooni.
Komi juhtumi najal ei saa tõestada kogu viimase Venemaa rahvaloenduse skemaatikat, aga põhjendatud kahtlust toetab komi juhtum ilmekalt. Sama kinnitab kaudselt ka neenetsite juhtum, mis on lausa naljakas. 2010. aastal pandi neenetseid kirja 44 640 ja nende arvukuse kasv näis nii kiire, et peagi võisid nad hakata ohustama 50 000 piiri. See on aga Venemaal seadusega lubatud maksimaalne rahvaarv põhja põlisrahvaste nimekirjas püsimiseks. Hakkasin põnevusega ootama, mida loendajad järgmisel korral ette võtavad. Viimase loenduse tulemus oli ootuspärane – 49 646 neenetsit. Kui keegi neid tegelikult kokku ei loe, pole ju mõtet tühjast tüli teha ega seda suvaliselt pandud arvu üle 50 000 suurendada. Eks siis järgmisel korral tuleb ametnikel hakata paberil neenetsite arvukuse kasvu pärssima ja neid assimileerima.
Väljasuremine on üks iidsemaid ning tänapäevalgi laialt levinud teaduslikke arusaamu. Kaduvaks kuulutatakse need, kes ilmutavad mingisuguseid arusaamatuse märke, liiga ilmset soovimatust kogu maailmaga (või vähemalt oma suuremate naabritega) võidu joosta. Vajaduse korral näidatakse meile seda ka arvude keeles, sest selles keeles pole teadupärast võimalik valetada, nagu meile tihti püütakse väita. Ametnike statistilise meistritöö kohaselt sammuvad kõik Venemaa senised suuremad soome-ugri rahvad pikkade sammudega kaduvikku.8 Lihtne tõde on aga see, et me ei tea ligilähedaseltki, kui palju soomeugrilasi Venemaal tegelikult alles on.
1 Виктор Викторович Бартенев, На Крайнем Северо-Западе Сибири. Очерки Обдорского края. Санкт-Перербург 1896, lk 80.
2 Василий Петрович Верещагин, Очерки Архангельской губернии. Санкт-Петербург 1849, lk 269.
3 Peter Simon Pallas, Reise durch Verschiedene Provinzen des Russischen Reichs, Teil 3. St. Petersburg 1776, lk 68.
4 Франц Иосифович Белявский, Поездка к Ледовитому Океану. Москва 1833, lk 159.
Юрий Иванович Кушелевский, Северный полюс и замля Ялмал. Путевые записки. Санкт-Петербург 1868, lk 14, 59.
August Ahlqvist, Unter Wogulen und Ostjaken. Reisebriefe und ethnographische Mittheilungen. – Acta Societatis Scientiarium Fennicae 1885, 14, lk 278.
Михаил Николаевич Писарев, Сибирь. Историко-географический очерк. Москва, Петроград 1915, lk 117.
5 Аркадий Иванович Якобий. Угасание инородческих племен Тобольского севера. – Живая Старина 1896, 3-4, lk 267–270.
Kustaa Fredrik Karjalainen, Ostjakit. Matkakirjeitä Siperiasta 1898–1902. Helsinki 1983, lk 61–72, 77–88.
6 Paul Goble, Shortcomings of Last Russian Census Contributing to Policy Mistakes Now. – Eurasia Review 31. III 2024.
7 Алена Манузина, Витовт Копыток, Последняя перепись прошла в разгар пандемии – десятки миллионов россиян могли учесть по другим источникам. Объясняем на графиках, как это сказалось на качестве данных. – Если Быть Точным 24. III 2024.
8 Jaak Prozes, Uurali rahvad ja Venemaa 2020. aasta rahvaloendus. – Sirp 10. II 2023.
