1947. aastast pärit monument, mis tähistas Punaarmee sõdurite hauda, muutus iseseisvunud Eestis lakkamatute konfliktide allikaks. Enamuse eestlaste jaoks on see Nõukogude okupatsiooni, repressioonide, massiküüditamiste jms sümboliks. Paljude venelaste jaoks sümboliseerib see aga võitu fašismi üle, mis lõpuks muutus ka nende Vene identiteedi positiivseks tähistajaks pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist 1991. aastal. Vastasseis, mis miilas Eesti ühiskonna sügavuses, plahvatas 2007. aasta aprilli lõpus. Sisepingete kasvades paigutas Eesti valitsus pronkssõduri väljapaistvalt kohalt Tallinna südames sõjaväekalmistule kaks ja pool kilomeetrit eemal.
Võimalik, et selle ettevõtmise eesmärk oli muuta kohalik vene kogukond, kel puudub võimalus oma elu poliitiliselt mõjutada ja kes moodustavad vaata et iseseisva kultuuri leinava pronkssõduriga selle keskmes, eestlaste jaoks nähtamatuks. Sellele sümboolsele marginaliseerimisaktile järgnes kaks ööd rahutusi Tallinna tänavatel. Ajakirjanduse sõnul lõppes kõik eduka politseioperatsiooniga ja valitsus võitis ka meediasõja rahvusvahelises plaanis. Vene elanikkond Eestis olevat näidanud oma „tõelist nägu” ehk siis monumendi kaitsjad osutusid tühipaljasteks kriminaalideks ja ei enamat.
Kaks aastat pärast neid sündmusi, päeval, mil venelased tähistavad võidupüha, et teha oma kultuuriline identiteet nähtavaks, tõin ma monumendi vanale kohale skulptuuri originaalsuuruses kuldse koopia. Kohale, mis siiski jääb pühaks, kuigi valitsus väidab, et see on nüüd tavaline ja ilmalik. Sellega esitasin ma seisukoha, et kuigi nii pronkssõdur kui selle ümberpaigutamise draama on nüüd kenasti silma alt ära ja avalikust ruumist eemaldatud, on nad ometi alles ja nendega tuleb tegeleda. Kui after-party tähendab midagi sellist, mis järgneb ametlikule sündmusele, siis „AfterWar” on kunstiline uurimisprojekt, osalemiseksperiment ja sekkumine, mille abil ma püüan luua võimalusi sallivamateks lähenemisteks ametlike ajalookirjutuste kõrval. Eemaldudes mõlema vastasseisus mälukollektiivi ajaloolisest „tõest”, küsin ebamugavaid küsimusi, mis puudutavad demokraatiat, sallivust, ksenofoobiat ja hirmu. „After-War” on hõlmav ruumiinstallatsioon, kus üks sümbol, Pronkssõdur, on esitatud viies kontekstis. Ehkki näib, et Pronkssõduri kaasus tiirleb ümber ühe monumendi, on ta minu jaoks eelkõige võimaluseks dekodeerida olemasolevat kultuuripraktikat ja kahelda (ajaloolises) võitjate ja kaotajate retoorikas.
