Te tabasite juba oma teise raamatuga kümnesse. Oli teil juba kirjutamisel mingi aimdus, et liigute väga lähedal aja närvile?Ma ei mõelnud üldse ajale või sellele, et aja närvi tabada. Mind täitis armastus oma tegelase ja tema loo vastu ning tahtsin selle kirja panna. Tahtsin äratada kogu maailmas vaimustuse John Franklini ja tema seiklusrikka elu vastu. Alles kirjutades tekkis aegluse mõte, mis tuli mulle pähe õieti selleks, et seda inimest huvitavamaks teha. See tuli aine üle järele mõeldes. Asi pole nii, nagu tihti arvatakse, et kõigepealt on sul teema, läkitus, mida tahad vahendada, ja siis leiutad sa selle juurde sobiva loo. Esiteks on lugu, mis mind köidab loona, ühe elu seiklusena. Ja siis märkan ma tööd tehes aegamööda, mis tähendus sel võiks olla. Ja selle kallal töötan siis mingist hetkest alates teadlikult. Aga ma ei uskunud mingil juhul, et raamat leiab palju lugejaid. Ja seda ütlesid ka mitmed teised, kes käsikirja olid lugenud: kes peaks seda õige lugema!
Raamatust leiame ajaloolise Franklini loo, kuid tugeva fantaasialisandiga. Kuidas te selle valikuni jõudsite?Juba 13aastase poisina avastasin ma leksikoni lehitsedes Franklini ja olin temast kohe sisse võetud, kuna ta oli täiesti mu isiklik leid. Ja kui ma olin veidi vanem, pidid paljud tüdrukud, vaesekesed, kuulma John Franklini lugu, oli tal ju olnud tegemist indiaanlaste ja eskimotega. Ning see jäi mind painama, kuni kirjutasin 32aastaselt selle raamatu.
Raamat jutustab ühest aeglasest inimesest, kes ometi jõuab suure auni ja kellest saab rahvuskangelane. Teie ajakontseptsiooni ja arusaama aeglusest on tugevasti ideologiseeritud. Algselt ei kavatsenud te ju kirjutada programmraamatut, ei tahtnud saada n-ö aegluse prohvetiks?
Ei, seda tõesti mitte. Mind huvitas teema nagu uurijat, kes inimesi täpselt jälgib, näiteks nagu psühholoogi: mis juhtub inimesega, kellel on üks kindel omadus, mida ta tõesti ei saa muuta? Kuidas ta oma händikäpiga hakkama saab, mida ta üritab, et toime tulla, edukas olla, maailmas midagi head korda saata? Mulle oli see tähtis ja ma ei tahtnud mingil juhul olla aegluse propagandist, arvan, et mul ka õnnestus seda vältida. Ma ei ole eriti õnnelik aegluse pseudoreligiooni üle, mille kiiluvette raamat on sattunud. Mina pooldan ajaga ümberkäimisel iseseisvust ega tunnista iseäralikult õndsalikul ilmel paigaltammumist iseväärtusena. Püüan raamatus näidata, kuidas näilisest puudujäägist on võimalik hea tahte korral teha midagi head, kuidas ka aeglasel inimesel on oma tähtis roll siin maailmas. Tegelikult on küsimus muidugi aegluse ja kiiruse dialektikas: ühed asjad nõuavad üht, teised teist ja tuleb osata valida ning tasakaalu hoida. Franklin avastab lõpuks, et teatud ülesanneteks vajab ta lojaalseid abilisi, kes kuuluvad kiirete tõugu. See aga tähendab ka solidaarsust, sallivust selle suhtes, et inimesed on erinevad ja et see on hea. Sallivus tähendab ka sääraseid modaalsusi nagu süvenemine, mõtlikkus, õrnus, sõprus jne. Mõningad üksikasjad on paremini märgatavad just aeglastele, mida tõestab juba üksnes aegluubis filmgi. Aeglane võib olla parem strateeg, kiire parem taktik. John Franklin oskab avastada oma kaasasündinud aegluse talle ja teistele vajaliku omadusena.
Kuidas võiksite oma läkituse, ?filosoofia? kokku võtta?
Arvan, et selle raamatu läkitus ei erine mu teiste raamatute omast. Seda kokku võtta on veidi raske, kuna peaksin seejuures väheke mõistatama ? ja ei tuleks liiga kiiresti väita: see ja see on mu läkitus. Ma ju töötan veel selle kallal. Võiksin öelda, et tegelikult olen vaimustatud ratsionalist. Mulle meeldib, kui inimesed näevad tegelikkust sellisena, nagu see on, ja oskavad sellega loovalt ümber käia. Mulle meeldib väga too pietistlik palve: ?Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust neil alati vahet teha.? See on imekaunis palve, millega võib pöörduda nii iseenda kui maailma poole. See on nõuanne võtta silmamõõdu järgi, tähele panna ja otsustamisega mitte kiirustada ning ka leppida, kui näed, et siin on minu võim otsas, siin pean ma alistuma. See on mulle väga tähtis ja tegelikult on see inimese vabadus, kui seda õigesti kasutada. Seda vabadust tahaksin ma kuulutada ja sisendada kõigile ka julgust seda järgida. Mitte lasta teistel endale midagi ette kirjutada, näiteks tagant kihutada ja suruda endale peale teist kiirust, kui su enda oma, mis on aegluse erijuhtum. Ei maksa sobitudes kaasa minna millegagi, millesse sa tegelikult ei usu. Seda olen käsitlenud peatükis ?Oma pea ja võõrad mõtted?. Kui raske ja kui imeline on jõuda selleni, et käia ikka oma tahtmise järgi ja seeläbi ka teistele tulu tuua.
Kuidas hindate olukorda maailmas pärast seda suurt vastukaja, mida teie raamat leidis? ?Aeglane-kiire? vaatevinklist? Kas teie raamat on siin kuidagi paremuse poole aidanud?
Vastus on lihtne: raamat võib jõuda ka miljonitiraa?ini, aga jääb ikka vaid raamatuks. Mõne juures võib see kuidagi toiminud ja teda uutele mõtetele viinud olla, aga maailma käiku ei saa üks romaan kinni pidada. Romaanid võivad midagi tähtsat ja ühekordset teoks teha, näiteks sõdugi vallandada, aga et need suudavad inimest või tsivilisatsiooni käiku muuta, selles julgen kahelda. Ma näen kasvavat tendentsi kiirust idealiseerida, võtta reaktsioonikiirust peaaegu ainsa kriteeriumina. See algab juba koolis, et kes kiiremini vastavad, on paremad õpilased, ja kes veidi ootavad, aga siis parema vastuse annavad, saavad ometi halvema hinde. Sealt algab see peale, ülepingutatud konkurentsimõtlemisest. Tohutu soorituskiiruse nõudest ja ainult edukusele kinnistatusest meie äri- ja majandusmaailmas ei taha ma rääkidagi. Kiirus, millega kellelegi ust näidatakse, enne kui ta on jõudnud end sisse töötada, kiirus, millega pangad lõpetavad krediidiandmise, enne kui hea ideega ettevõtja jõuab oma äri üldse edendada, see paaniline kiirele edule fikseeritus ei saa õige olla. Targad inimesed osutavad ikka jälle sellele, et nii edasi minna ei saa, aga me jätkame selle hulluse teed. Kui mu raamat on veidikegi kaasa aidanud, et kedagi mõtlema panna, on seda juba palju.
Maailmakirjandusse olete läinud selle ühe raamatuga? Kuidas on lood teie muude raamatutega, mida on ju üsna palju?
Minu teiste raamatute saatus on olnud erinev. Mul oli mingi stardieelis, pärast selle raamatu tuntuks saamist minult ikka midagi oodati ja uusi raamatuid ka osteti, aga kuna ma pole kunagi kirjutanud ühte raamatut teist korda, vaid alati üritanud midagi uut, siis pidin ?Aegluse? lugejale ühe või teise raamatuga paratamatult pettumuse valmistama. Ma olen tõesti kirjutanud väga erinevaid raamatuid ja need on leidnud ka väga erinevaid sõpru. Kõige vähem on kummalisel kombel läbi löönud mu kirjanduslikult rafineerituim romaan ?Tema või mina?, raamat tänapäeva juhtimisnõunikust, ühest neist börsigurudest, kes variseb kokku oma tühja ja väärdunud elu tõttu, nagu ta ise väga hästi teab. Ta püüab end tappa, mis ei õnnestu, siis kaotab mõistuse ja kaob lihtsalt ära. Seda raamatut ei taheta lugeda, aga ma pidin selle kirjutama ja olen uhke, et seda tegin.
Mida teate eesti kirjandusest?
Olen lugenud ainult Jaan Krossi ?Keisri hullu?. Aga ma pean ütlema, et ma pole üldse suur lugeja, olen röövlugeja, loen seda, mis kuidagi kuulub mu järgmise ülesande teemaringi. Olen sel eesmärgil üksjagu lugenud, aga väga palju sellest on non-fiction, näiteks John Franklini jaoks meresõidukirjandust. Ma ei loe vähe, aga ilukirjandus pole mu lektüüris esikohal.
Muud saksakeelsed autorid?
Viitega viimase vastuse viimasele lausele osutaksin ainult ühele kummalisele kokkusattumisele, austerlase Christoph Ransmayri romaanile ?Jää ja pimeduse õudused?. Nimelt selgub, et teineteisest teadmata istusime 80ndate algul ja kirjutasime mõlemad polaarjääst ja -ekspedit
sioonidest. Ka tema romaan ?Viimane maailm? on väga hea.
Teil õnnestus ?Aeglusega? maha panna märk, mida on raske ületada. Kas olete märganud ka oma jäljendajaid, mis puudutab stiili ja mõtteviisi?
Olen kuulnud ühest jäljendajast, aga raamat pole mulle veel kätte juhtunud ja nimigi on ununenud. Üksnes non-fiction?i vallas olen märganud ühtelugu raamatuid aeglusest, näiteks ?Aegluse kiituseks? või ?Juhatused, kuidas aeglane olla?, on mitmeid elustiili- ja eluabiraamatuid sel teemal ja niipalju kui olen neisse pilgu sisse heitnud, on need poliitiliselt väga naiivsed, mis mind häirib, sest aeglus on siiski tähtis ka poliitilises mõttes, ja siis nad veel õpetavad, kuidas aegluse teel õnnelikuks saada, ja seegi ei meeldi mulle üldse. Mul on täpsemad ettekujutused õnnelikuks saamisest.
Mida tahaksite veel lisada oma raamatu paremaks mõistmiseks?
Seda ütleksin ma ka mujal kui Eestis: ei tohi lasta püüda end selle maine lõksu, mis käib raamatu eel, nagu peaks seda lugema liiga suure kiiruse pärast, mis iseloomulik tänasele päevale ja põhjustanud selle kehva seisu, milles maailm on. Tuleb läheneda nagu laps ja küsida, kas see on igav või haarav, kas see veidi isoleeritud eraku John Franklini lugu on piisavalt huvitav ja köitev, see, kuidas tal õnnestub oma elust midagi teha, kas tema seiklus Tasmaania kubernerina on põnev jne. Tähendab, tuleb võtta raamatut kui lugu ja mitte mõelda, et ma pean seda lugema, kuna see on tähtis. See viimane hoiak tapab igasuguse lugemismõnu ja seda tuleks igal juhul vältida.
Kas bestselleri autoril on võimalik vabakutselisena normaalselt ära elada?
Tahtmatult langes mulle ?Aeglusega? osaks õnneloos ja võin vastata, et, jah, on võimalik küll. Saksa keeles müüakse raamatut 60 000 kuni 100 000 eksemplari aastas ja tänu selle tuntusele jõuavad ka mu teiste raamatute tiraa?id üpris kõrgele, nii et elamiseks sellest piisab. Aga minul oli õnne. Mu mõlemad vanemad olid samuti kirjanikud, kuid rikkaks paraku ei saanud, ja seetõttu soovitan tõsiselt kaaluda, enne kui valida vabakutselise kirjaniku elukutse.