Filmikunstis meenutab Larsson Hitchcocki, kes veel 1950.-60. aastatel kasutas kaugplaanides postkaardilikult täpseid ja detailseid vaateid (näiteks „Lindudes”) ega tahtnud kuidagi omaks võtta fokuseerimist. Larsson elustab XXI sajandi alguse lohakal ja räpakavõitu ajastul romaanikirjutamise suure kunsti, mida tegelikult  on vallanud vaid väga vähesed. (Meie kaasmaalastest ehk Bernard Kangro, Kross ei kirjuta ju romaane, vaid lugusid.) Seda elustamist tunnistada on seda veidram, et autor Stieg Larsson lahkus meie hulgast veel enne, kui tema romaan kuulsaks sai.   

Menuromaan kinolinale

Nüüd on rootslased koostöös naabritega vändanud menuromaani põhjal filmi. Kirjandusteose järgi tehtud filmid on alati pälvinud väga vastuolulist kriitikat. Mäletan, kuidas ma noorena kibedalt pettusin, kui nägin nähes Remarque’i „Triumfikaare” põhjal tehtud filmi, või kuidas film Kundera „Olematu talumatu kerguse” põhjal mu endast välja viis. Film on kirjasõnast sootuks erinev meedia, romaani  „tõlkimine” sellesse meediumisse on raske ja keeruline protsess, mistõttu tulemus ei tarvitse olla alati parim ning tekitab pahatihti paksu verd – eriti kui tegu on tuntud kirjandusteosega. Mäletate, kuidas süda värises, kui venelased lõpuks esimest korda „Meistri ja Margarita” ekraniseeringuga lagedale tulid? Et kas ikka film on tehtud rangelt kirjaniku Suurt Visiooni järgides või on filmilavastaja oma jaburate ideedega kirjandusteose ekraniseeringust  kujundanud midagi solvangutaolist? Nõutakse võimalikult suurt autentsust. Teiselt poolt, mis oleks saanud siis, kui Tarkovski oleks „Stalkeri” filminud täht-tähelt ulmeteosest „Väljasõit rohelisse” lähtudes? Või kas „Solaris” oleks ikka saanud Cannes’is (1972) žürii suure auhinna ja ka kriitikute preemia, kui Tarkovski poleks jõhkralt eiranud Stanisław Lemi esialgset teksti (mida, muide, Lem mitte kunagi andeks ei andnudki)?

Ma arvan, et tühja ta  oleks saanud. Kuivõrd film kuulub algse teksti juurde ja kuivõrd on iseseisev, omaenda seaduspärasusi järgiv kunstiteos, selle üle tõenäoliselt jäädaksegi vaidlema. Antud ekraniseeringu kohta siiski üht-teist öelda saab. Üldmulje on sümpaatne. Rootslaste film on üldiselt tekstitruu, võib-olla isegi ülearu. Tegelikult annab romaan vabalt materjali kümneosalise teleseriaali tarvis ja võib-olla oleks pidanud selle formaadi kasuks otsustamagi  (nagu tehti „Meistri ja Margarita” puhul). Filmis on palju lahtisi otsi ja muidu tarbetut kraami, mis on seal üksnes sellepärast, et lavastaja (ja stsenaristid ühes temaga) tahab jääda algtekstile truuks, aga lõppkokkuvõttes see ei häiri. Näitlejavalik on suurepärane: ei ole ühtegi tegelast, kelle puhul tahaks hüüda, et mille kuradi pärast toda tüüpi see näitleja mängima on pandud. Mulle meeldib ka see, et näitlejate näod on jäetud retušeerimata, nad on just nii  kortsulised ja pisivinnilised kui päris elus tegelikult ja see erineb tavalisest Hollywoodi tarbekaubast, millest vaatavad vastu näitlejate ilusaks kastreeritud näod. Eraldi tuleb ära märkida filmi muusikalist kujundust, see laseb rohkem hingata, kuigi on kraadi võrra süngem kui Hollywoodi tavapärased taustad. On jäetud ruumi vanale heale vaikusele. Kaameratöö on standardne, filmi režiis oleksin ma vähem üritanud matkida ameerika  psühholoogiliste põnevike efektitsemist ja fläšitamist, oleksin teinud filmi veel venivamaks ja aeglasemaks. Need „oleksid” on tegelikult pigem norimine, tegemist on hea filmiga. Need, kes armastavad inglise keele kõla, peavad pettuma – tegu on rootsikeelse filmiga. Kuulu järgib väntavat Hollywood sama lavastaja käe all ka konventsionaalsemat versiooni, mis valmib aastal 2012.   

Ikka nuuskiv ajakirjanik

Paar sõna ka süžeest. Vana, jõukas ja võimukas ärimees palkab keskealise, andeka ja ausameelse ajakirjaniku uurima oma noore sugulase mõistatuslikku kadumist, mis on aset leidnud 40 aastat tagasi ja endiselt lahendamata. Uurimise käigus paljastub nii Rootsi ühiskonna  kui jõuka perekonna sünge lähiminevik. Samal ajal tunneb ajakirjaniku vastu süvendatud huvi teismeline häkker ja taustauurija, kelle äärmuslik psühholoogiline profiil juhib ta veidra avastuseni ajakirjaniku toppamajäänud uurimistöös. Jne, film algab. Kes otsib kiiret meelelahutust, tagaajamisi, ehmatamist ja efektseid kaklusstseene, sellel pole tõesti mõtet seda filmi vaatama minna. Samuti ei maksa sellelt filmilt oodata mingit  eksperimentaalse filmikunsti või autorifilmialast imet. Kes aga oskab hinnata detektiivižanris aeglaselt ilmsiks tuleva tõe maagiat, sellele on see film peaaegu samasugune maiuspala kui „Preili Smilla lumetaju”. Meeldivat vaatamist!