Sõlmisime selle aasta märtsis koos Juho Kalbergiga Telliskivi seltsi nimel Pro Kapital Eestiga Kalasadama detailplaneeringu osas lepingu vaidluste lõpetamiseks. Muu hulgas saime ka lubaduse, et pärast planeeringu kehtestamist tehakse praegusesse piirdeaeda juurde kaks väravat, kust lähiaastatel enne ehitamist Kalaranda pääseb. See ajutine aed polegi tegelikult väga oluline, kuigi mõjub häirivalt. Palju olulisem vaidluskoht on olnud ühe erilise rannalõigu kaugem tulevik. Kuigi temaatika on olnud järjepidevalt avalikkuse ees, vedasid seda vähesed entusiastid. Muudel huvilistel on tervikpilt rohkete muutuste virvarris aastatega tõenäoliselt hägustunud. Seepärast teen siinkohal lühiülevaate vahepealsest tööst ja edusammudest, mis viisid leppimiseni ning lubavad Kalarannale head tulevikku.
2008, Kalaranna tuleviku teema tõstatamine. Kui Kalasadama detailplaneering 2008. aastal esmakordselt avalikustati, kujunes vaidluse tulipunktiks väljapakutud hoonestuse lahendus. Arvamusavaldusi kogunes tavatult palju ning arhitekt Jaan Tiidemann tegi lausa joonised, millega illustreeris alternatiivseid lähenemisviise. Selle tulemusel otsustas linn, et Kalaranna hoonestuse lahendus tuleb leida avalikul arhitektuurivõistlusel.
Kalaranna liivarannast tol ajal veel eriti ei räägitud. Tagantjärele on selgunud, et suur osa inimesi ei aimanudki joonistelt, et rannajoont tahetakse nihutada mere poole ning lauge rand asendada sadamakaiga. Päris tähelepanuta see teema siiski ei jäänud. Näiteks arhitekt Tõnu Laigu on märkinud rohkete ettepanekute hulgas lühidalt, et avalikustatud lahendus kaotab ära „väikese supelranna“, ning teinud ettepaneku see säilitada. Tundub, et Tallinna linnaplaneerimise amet (TLPA) sai küll aru, et hoonestuse lahendust tuleb võistluse abil parandada. Ettepanekutest hoolimata ei nähtud aga tol hetkel mingit vajadust otsida piirkonna avalikule ruumile, rannajoonele ja liiklusele inimsõbralikke lahendusi. Arhitektuurivõistlus võinukski anda suurepärase uushoonestuse, kuid ilma avaliku inimsõbraliku ruumita hoonete ümber ei näeks linnaelanik selles väärtust. Edasiste arutelude fookuseks kujuneski aluste loomine tulevase avaliku ruumi kujunemiseks.
2010-2011, liivaranna väärtuste teadvustumine. Üha enam hakkas mind huvitama küsimus, kuidas inimesed sealset avalikku ruumi tegelikult kasutavad ja mida seal naudivad. Kuigi Kalaranna liivaranda polnud ühelgi kaardil, oli see koht spontaanselt kasutusele võetud, kusjuures seda ei kasutatud üksnes ujumiseks, vaid ka ajaveetmiseks. Raske öelda, millised nüansid täpselt Kalaranna ruumikvaliteedi loovad, aga kindlasti on olulised maa ja mere sujuv kohtumine ning inimmõõtmelised ruumiproportsioonid.
Planeeringuga kavandatud järsk sadamakai tundus sellisel rannalõigul suur viga. Teades, et Tallinna detailplaneeringute kehtestamise teekond on üsna vääramatu, ei olnud mul liivaranna tuleviku osas sel hetkel kõrgeid lootusi, sest jooniseid menetleti siis juba teist korda. Siiski pidasin vajalikuks midagi teha. Hakatuseks kutsusin 2010. aasta augustis sünnipäevalised ehitama lihtsat punast riietumiskabiini, mille mõte oli rannale tähelepanu tõmmata. See jäi ujujate kasutada umbes tolle suve lõpuni ning oleks võib-olla jäänudki väikeseks lõbustuseks, kui Teele Pehk poleks kogu sündmust hoolega üles pildistanud ning kokku monteeritud ülevaadet hiljem levitanud. Sellest kasvatasime järgmisel aastal välja linnainstallatsiooni „Kalarand“ (autorid Toomas Paaver, Teele Pehk ja Triin Talk) festivalil „Lift 11“. Installatsiooni mõte oli juba olemas kvaliteeti veelgi tugevdada. Ajutisena mõeldud objekt jäeti erandina ka pärast festivali oma kohale Telliskivi seltsi hoolde, 2015. aasta suvel lisandus sellele veel lai istumistrepp.
2012, mereääre avaliku kasutuse tagamine. Detailplaneeringut menetleti vahepeal vaikuses. Uus suurem vaidlus ning 2009. aastal asutatud Telliskivi seltsi aktiivne osalemine algas 2. II 2012, kui TLPA teatas, et kavatseb peagi kehtestada Kalasadama detailplaneeringu. Selles planeeringuversioonis hakkas terasel vaatlusel silma hoonestusest, liiklusest ja rannajoonest veelgi põhimõttelisem küsimus: mere ääres ei olnud määratud servituutide (linna kasuks seatav isiklik kasutusõigus*) vajadusi. Linn teatas, et tal pole selle järele vajadust. Servituudita jäänuks tagamata eraomandisse kuuluva mereäärse ala ja muude läbipääsuteede avalik kasutus. Planeeringusse oli küll märgitud lohutav „tarastamise keeld“, kuid avalikku kasutamist saaksid omanikud sel juhul takistada millegi sellisega, mis ei ole tara. Joonisel olid vaevumärgatavalt näha ka hirmutav lahendus: maaaluse parkla sissesõidud jäid täpselt hoonete ja rannajoone vahele. Selline auk kitsal rannaribal tähendanuks jalgsi piki rannajoont kulgejale vähemalt tunnetuslikku barjääri. 2012. aasta tulised vaidlused viisid lõpuks selleni, et planeeringusse lisati avaliku kasutuse tagavad servituudid ning jooniselt kustutati mereäärne autotee.
2013, Kalaranna tänava ehitusprojekti inimlikustamine. Üheks 2012. aasta vaidlusteemaks kujunes linnarahvale armsaks saanud kultuurikilomeeter. Selle kohale kavandatud Kalaranna tänava esialgne lahendus küttis kirgi.
Hiljem jõudis selle tänava ehitusprojekt ja ehitamine detailplaneeringu kehtestamisest ette. Selle tee ruumi saime tunduvalt inimlikumaks kujundada omaalgatuslikus koostöös Sweco Projektiga. Lisandus hulk jalakäijate ülekäiguradu, kadusid ülemäärased vasak- ja parempöörderajad, mis tegid autotee kohati viierealiseks. Suur ringristmik Kalaranna ja Kalasadama tänava nurgal (see teinuks jalakäijate kulgemise üsna kohmakaks) asendus loomulikuma lahendusega, kus „kultuurikilomeetri asendustee“ kulgeb otse ja sujuvalt. Teeprojekti lahendusse jäi küll mitu küsitavust Noblessneri sadama läheduses, kuid Kalaranna avalik tänavaruum õnnestus lahendada igati mõistlikult.
2014, jahisadamast loobumine. Kui avaliku kasutuse ja liikluse teemad olid üldjoontes lahendatud, jäi põhiküsimuseks rannajoone tulevik. Esmapilgul näib rannajoon justkui lihtne kriips kaardil. Pikalt tundus, et linnaametnikud ei soovigi mõelda selle joone ruumilistele seostele. Uue sadama rajamine on ulatusliku mõjuga ruumiline otsus. Pidime palju kordi selgitama, et Tallinna kesklinna rannajoon koosneb niigi enamasti sadamakaidest, mistõttu tuleb lauge rannajoon lugeda eripäraseks ja oluliseks väärtuseks. See on Kalaranna populaarsuse üks peamisi põhjusi. Jahisadama rajamiseks pole vaja lauget randa hävitada, läheduses leidub sobivamat mereala. Need argumendid otsustajaid esialgu ei mõjutanud. Planeering esitati maavanema järelevalvesse, taas eesmärgiga see kehtestada. Selles faasis on planeeringu muutmine tavaliselt võimatu. Järelevalves sisuküsimusi enam ei hinnata, küll aga on seal võimalik kõneleda paragrahvide keeles. Kaur Lassilt tellitud ekspertarvamus selgitas veenvalt, et sadamat pole planeeritud seadusega kooskõlas. Maavanem ei kiitnudki jahisadama planeerimist heaks ning palus korraldada planeeringu kolmanda avaliku väljapaneku.
2015, liivarand jõuab detailplaneeringusse. Kolmas avalik väljapanek 2015. aasta augustis sisaldas nii mõndagi kummalist. Kuigi sõnades rääkisid kõik pooled juba peaaegu sama juttu, oli mitmeid vasturääkivusi planeeringu dokumentides. Näiteks suusõnaliselt lubati nüüd liivaranda, kuid kirjalikult mitte. Kanalisatsioonitrassid olid planeeritud miskipärast praeguse liivaranna kohale, kusjuures see pole teostatav ilma maapinna paarimeetrise tõstmiseta, mis hävitaks aga lauge ranna. Pikapeale nõustusid linn ja arendaja vastuolud kõrvaldama ning detailplaneeringu seletuskirja lisama muu hulgas näiteks järgmised laused:
• „Rannajoone ümbruse ja liivaranna lahendamisel tuleb lugu pidada olemasolevast, inimtegevuse ja looduse koosmõjul tekkinud rannajoonest“
• „Rannaala kavandatavad muudatused, sh avaliku ruumi võimalik laiendamine mere täitmise teel, peavad olemasolevat keskkonda arendama veelgi inimsõbralikumaks või säilitama samaväärse kvaliteedi, arvestades samaaegselt kogu arendatava ala terviklikkusega“
• „Liivaranna ulatus peab olema vähemalt praegusega samaväärne ning see peab avanema avamerele, leides soovitavalt võimalusi liivaranna kavandamiseks pikemal rannalõigul või erinevates rannalõikudes“
• „Liivaranna kavandamisel tuleb arvestada olemasolevate ja kavandatavate muulide jm. mereala rajatiste mõju liivade liikumisele ja püsimisele“
• „Liivaranna ja hoonete vahele kavandada piisavalt lai ja takistusteta avalik autovaba liikumisruum jalakäijatele ja kergliiklejatele“.
2016, rahuleping. Niisiis olime jõudnud niikaugele, et inimeste ootused ja senise keskkonna väärtused said planeeringusse kirja ja vastuolud likvideeriti. Rahuldamata jäi küll soov laiema rannaala järele, kuid selles osas leidsime, et linnaga vaidlemine on perspektiivitu. See on mõeldav vaid siis, kui linn investeeriks Pro Kapitali asemel ise avaliku ruumi väljaehitamisse ja hooldusse. Me ei leidnud enam mõtet arendajaga vaielda ning sõlmisime rahulepingu. Lahtiseks jääb küsimus, miks oli vahepeal tarvis esitada hagi Teele Pehki vastu. Kuna kohtuasja rahumeelne lõpetamine oli kokkuleppe seltsipoolne eeltingimus, siis polegi selle algatamise põhjused tagantjärele enam olulised.
Tavatult üldine detailplaneering. On huvitav, et praegune detailplaneeringu joonis ei erinegi kuigipalju aastatetagusest variandist – joonis on infost tasapisi pigem tühjenenud. See tuleneb arhitektuurivõistluse (ehk tegelike ruumiliste lahenduste leidmise) edasilükkamisest planeeringu kehtestamise järgsesse aega. 2012. aastal palusid nii arhitektid kui ka kodanikud korraldada võistlus enne selle kehtestamist, aga kui otsustati teisiti, siis peab ka detailplaneering tavalisest veidi erinema. Oluline info on sel juhul peidetud servituudilepingutesse, krundipiiridesse, tabelitesse, tehnovõrkude paigutusse ning lausetesse seletuskirja sügavustes. Kuna joonisel nähtavaid lahendusi eriti pole, siis nõuab oluliste andmete dešifreerimine ja muudatuste pakkumine omajagu professionaalsust. Nimelt just see peidetud info määrab ära suure osa tulevase avaliku ruumi struktuurist ja kvaliteedist.
Tuleb tavatult kaalukas arhitektuurivõistlus. Kuna detailplaneering jäi sedavõrd üldiseks, tuleb lõppkokkuvõttes ühel arhitektuurivõistlusel leida ühekorraga palju erineva üldistustasemega ruumilisi lahendusi. Pro Kapitali korraldatav võistlus käsitleb kõigepealt arvatavasti uute elanike elukeskkonda, sealhulgas kuigivõrd neljasaja korteri plaanilahendust, samuti äripindu. Samal ajal tuleb lahendada ka jalgteede võrgustik, autode juurdepääs, liivaranna ja sadama täpsem asukoht ja suurus ning välisruumi tulevik. See on nagu planeeringu ja ehitusprojekti võistlus ühekorraga, kus peituvad nii ohud kui ka võimalused. Ennustan, et üks tõsisemaid on küsimus, kuidas lahendada tervik kavalalt nii, et liivaranna kasutajad ja elanikud teineteist segama ei hakkaks, sest planeeritud rannaala kitsuse tõttu puudub piisav distants. Võrdlemisi keerukas küsimus võib olla ka liivaranna stabiilsena hoidmine, sest see sõltub paljuski merevee liikumisest, mida ei saa alati täpselt ennustada. Pealegi sõltub see ka lähikonna muulidest ja rannajoone lahendustest. Tuleb loota, et otsustamisel ei jäeta liivaranna väärtusi uute majade kõrval teisejärguliseks. Aastate jooksul sündinud ühiskondlik kokkulepe Kalarannas täidab oma eesmärgi mõistagi alles siis, kui pärast ehitustegevust on Tallinna linnaruum täiustunud rannalõiguga, kus ajaveetmine mere ääres on senisest veelgi meeldivam.
* Isiklik kasutusõigus on asjaõigusseaduses defineeritud servituudi alaliik, mille kaudu saab kohalik omavalitsus omanikuga kokku leppida näiteks omaniku püsivas kohustuses võimaldada kinnisasja avalikku kasutamist.