Vastus Jürgen Rooste eelmises Sirbis ilmunud repliigile “Aeg oleks juba”
“Naise positsioon ei saa eales olla teistsugune, kui ta on praegu: nooruses imetlustvääriv armastatu, küpses eas – jumaldatud abikaasa.”
Sigmund Freud
1873. aastal kirjeldas Harvardi meditsiinikooli professor Edward Clark ülikooliharidusega naist niimoodi: “Koletuslik aju ja kidur keha, anomaalselt kõrge tserebraalne aktiivsus ja nõrk seedimine, täielik segadus mõtetes ja kõhukinnisus.” Tema raamat elas üle 13 aasta jooksul 17 trükki, ja ehkki täna tsiteeritakse teda peamiselt selleks, et näidata, kui jubedalt suhtusid kunagi mehed naistesse, ei tähenda see veel, et naise ja mehe erinevused oleksid likvideeritud – sest neid ei saa likvideerida. Loodus on loodus.
Näiteks on Darwinist peale teada, et isasloomade variaablus on suurem kui emasloomadel, mis kohandatuna inimsoole tähendab, et meeste hulgas on palju rohkem geeniusi (ja idioote), naised aga moodustavad ühtlasema, keskmise massi.
Samuti on teadus ammu tuvastanud, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus ei tähenda nende võrdseid võimeid kõiges. Nii näiteks on enam-vähem võrdse üldise IQ juures naised andekamad verbaalses sfääris, neil on suurem sõnavara ja nad õpivad paremini selgeks grammatikareeglid – ent kui on tarvis samal verbaaltasemel loogiliselt arutleda, siis jäävad nende tulemused meeste omadele alla. Naised on tugevamad konvergentsete ülesannete lahendamisel (kus on üksainus õige lahendus), mehed seevastu lahendavad paremini divergentseid ülesandeid, mida mõnikord nimetatakse ka kreatiivseteks ehk loovülesanneteks. (Hans Eysenk, Leon Kamin, “Intelligence: the Battle for the Mind”, 1981).
Tõepoolest, viimastel aastakümnetel on läänes tekkinud olukord, kus teatud laadi uurimistulemused pole enam “soovitatavad”. See ei käi mitte ainult meeste ja naiste erinevuste kohta, vaid ka näiteks rassierinevuste kohta (vt Eric Hobsbawm, “Age of Extremes”, 1994, olemas ka eesti keeles). Midagi head selline surve teadusele muidugi pole toonud ega saagi tuua. Ka kristlus ja Stalin tahtsid dikteerida teadusele oma tahet, tagajärjeks oli kummalgi korral teadagi mis.
Miks ma seda kirjutan? Sest viimases Sirbis ilmus Jürgen Rooste artikkel “Aeg oleks juba” , milles see noor ajakirjanik iseloomustab minu teesi: “tänu taevale on enamik naisi siiani siiski veendunud meeste suuremas võimes genereerida ideesid ja üldse kainelt mõtelda” järgmiste sõnadega:
“Kuidagi häbi on kirjanikuna lugeda teise (samuti liidu liikmest) kirjaniku lausjaburat, vihkajalikku eneseväljendust.”
Ka minul on sageli häbi lugeda Rooste ja teiste temasuguste ennasttäis noormeeste mõttetühje artikleid, kuid mis parata, tuleb kannatada: mõistan, et oleme väike rahvas ja meil ei jätku kõikjale, ka mitte kultuurilehe veergudele, pädevaid autoreid.
Veel kirjutab Rooste minu artikli kohta: “Eriti võigas on siin Kaie Kõrbi ja Doris Kareva nimedega manipuleerimine.”
Võigas pole mitte nimedega “manipuleerimine”, võigas on teoreetiline olukordki, mida ma oma artiklis (“Pissides kõrvuti Dorisega”) kirjeldasin – ja kirjutasin ma oma artikli just selleks, et kaitsta kõiki normaalseid, oma naiselikku väärikust kalliks pidavaid naisi; kuid selline suhtumine õrnemasse soosse pole praegusele noormeeste põlvkonnale muidugi mõistetav.
Rooste artikli pealkiri, nagu mainisin, on: “Aeg oleks juba”. Aeg milleks? Kas selleks, et Käsper kirjanike liidust välja heita? Võtta talt kodakondsus? Saata maalt välja? Või otse tuleriidale?
Äkki on aeg hoopis Roostel minna, õppida käituma ning omandada pisut teadmisi?