Radikaalide võrgumaailmas on kõlanud mõnikord avaldused, et homod tuleks kastreerida. Üldse – kuulda võib tänapäeval igasuguseid hullumeelseid üleskutseid. Kirgede lõkkelelöömise korral pole mõtet rusikatega vehkijaid kutsuda moraali või humanismi radadele. See mõjub nagu punane rätik. Radikaali vaimne kepslemine kaotab humanismiga manitsedes igasuguse loogika. Nendega peab olema ratsionaalne. Umbes nii: kellegi mahalaskmine või kastreerimine, hüva, paneme programmi kokku, ent kõigepealt tuleb siiski vastata kolmele küsimusele: 1) kes on see institutsioon, kes viib programmi ellu, 2) millistele seadustele ta toetub, 3) kuidas tagada, et programmi ellu viinud ühiskonda ei hakkaks piinama südametunnistus (mõelge sakslastele), ja tegelikult siis veel ka 4) kuidas suhelda pärast seda välismaailmaga?
Tegelikult pole viimane küsimus põletav, esimesed kolm aga küll. Radikaalsed üleskutsed, mis kõlavad poe taga sarvikut kummutades, pole väga mureks. Murelikuks läheb asi siis, kui selletaolised üleskutsed kõlavad kõrgharidusega inimeste suust, kel on ühiskonnas mõjuvõimu. Nagu minu endisel kolleegil. Tema teada-tuntud russofoobia võib muutuda mõnedel asjaoludel problemaatiliseks. XVII sajandi teisel poolel oli Tallinnas Pühavaimu kiriku pastoriks Johannes Schwabe, kes kunagi Jena ülikoolis õppides oli maha pidanud disputatsiooni teemal: kas venelasi saab pidada kristlasteks? Disputatsioone tookord trükiti, need levisid, neist ei tehtud saladust. Ent ikkagi on kummaline lugeda, et Moskvas oldi teadlikud Schwabe kunagisest tembust. Moskva hõõrus veel 1676. aastal Rootsi võimudele nina alla, et kuidas nad lubavad selliseid inimesi nii kõrgele kohale, Eestimaa pealinna tähtsuselt neljanda kiriku pastoriks. Ma ei ütle, et rootslased pidanuks Schwabet kuidagi tõrjuma. Põhjasõda tulnuks nii ehk teisiti. Ent ma ei räägi praegu mingisugusest teoreetilisest sõjast. Meil on õnn (ja õnnetus) olla Euroopa kultuuripealinn aastal 2011. Juhtivate kultuuritegelaste foobiaid võidakse meile ärategemiseks väga lihtsalt kasutada. Brüssel on mõnes küsimuses neetult pirtsakas.
Venemaa siseareng on jõudnud sellisesse kummalisse faasi, kus võime öelda suure tõenäosusega, kes on seal järgmised kakskümmend aastat valitsev tsaar. Kui vaja, siis tehakse seal ka põhiseadus ümber, et järjepidevus kestaks. Demokraatia puudumist iseloomustatakse comme il faut kui nõrkuse ilmingut. Uue maailmakorra või siis hoopis segaduste ajastu saabumise krampidest haaratud maailmas võib see siiski olla ka tugevus. Erinevalt demokraatlikest presidentidest-peaministritest ei pea Venemaa valitseja rahvaga arvestama. Välispoliitika kujundamisel ei kammitse teda tema elektoraat vähimalgi määral. Erinevalt Ameerika presidendist, kes ei saa Iraani, Liibüa, Korea või Iisraeli suhtes teha olupoliitilisi sikuhüppeid, võib Venemaa president teha ükskõik milliseid paasid. Lääne kolleegidega võrreldes on selline kammitsematus teatud eelis.
Jumal nendega, Moskva ja Brüsseliga. Peaasi on see, mis meie endi peas toimub. Toimub kurat teab mis. Räägi üks jutt või situ üks sitt, aga ära peereta, ütleb minu lemmikumaid eesti kõnekäändusid. Pronksiööl ja vahetult selle järel lastud kõhutuul pole seniajani Eesti atmosfäärist haihtunud.
Soomlastel on sisu. Neil on äärmuslikke vendasid, kes nõuavad Ida-Karjalat tagasi. Aga neil läbib ka sõjaväeteenistuse 80 protsenti iga aastakäigu kutsealustest (meil on see langenud kuskile kolmekümne protsendi kanti). Peaks jamaks minema, lähevad soomlased sõtta. Kuna kõik teavad seda, siis ei mõju ka soomlaste kräuklemine kohatuna.
Ma ei ütle, et meil siin peavad kõik suu kinni hoidma. Ei pea. Aga enne kui midagi ütled, loe mõttes kümneni, ja kaalu selle ajal, kas ütlusel on katet. Mõeldes taas minu tormakale kunagisele kolleegile, kes võib-olla ongi vahepeal püssi hankinud, tahan meenutada Eesti reservohvitseride kursusel sugereeritud hoiakut: relvaga ei mängita ega plõksita tühja – võtsid kaitseriivi maha, siis tulista. Kui palju on meil kõik need aastad plõksitud, kuidas on verbaalselt agressiooni harrastatud…, milliseid kangelaslikke poose on selle käigus võetud.
Absurdihuumorit on mujalgi. Talvesõda meil polnud, aga Vabadussõda oli. Vabadussõja mälestuse igavikustamiseks rajame uhke samba vabadusristiga selle tipus. Sammas tuleb klaasist ja kui õigesti meenub, siis kaitseministeeriumi mureks oli, kas see klaas tuleb ka kuuli- ning plahvatuskindel. Oluline küsimus. Ent sama oluline, kas see tuleb värvipulverisaatori kindel. Ei pea vaenlane sinna viisnurkasid ega venekeelset sõimu suhistama. Piisab Jürgen Ligi nimest ja mõnest kunagisest lausest, kus endine kaitseminister ja nüüdne väga lugupeetud riigikogulane teeb meile selgeks, kui anakronistlik on püssiga ringi roomamine ja milline ressursside raiskamine on kohustuslik kaitseväeteenistus. Kirjutage sinna Jürgen Ligi nimi ja rohkem polegi vaja midagi teha. Vabadusesammas muutub häbisambaks.
Sammas muidugi kerkib. Kuigi võiks olla kõrge kaak, nii kuuekümnemeetrine, mille otsa poodaks lugupeetud poliitikut kujutav nukk. Oleks märgiks, et rahva hulgas pole mehemeel veel surnud.
Tundub, et hakkan minagi plõksima. Elad plõksijate keskel, ulu…, vabandust, plõksi kaasa.
Eks meil kõigil tule end kokku võtta. Järgmiseks kahekümneks aastaks. Ärge palun rääkige, et te hangite endale püssi. Lihtsalt tehke seda.