Võib-olla suudab tihedam sõel viia vähemalt festivalil paradoksaalsuse-probleemi miinimumini, mida on lasteteatrisüsteem täis (nagu see on ilmselt mujalgi maailmas, aga mitte igal pool). Paradoksaalsus lasteteatris on meile tuttav (pean eelkõige silmas neid teatreid, millest enamasti midagi ei teata, aga mis katavad ühtlase kihina kõik meie lasteaiad ja koolid): tahe ja suutmatus, kiirustamine ja ajaraiskamine, vähe anda ja palju võtta, rumalus ja kavalus jne.

Festivaliraamatus ütleb kultuuriminister Laine Jänes, et nüüd toimub Pärnus midagi tavapäratut – pidu, mis ei tähenda lapsele igavat õhtut kodus. Ja manitseb lapsevanemaid koju jääma ja ise oma tube koristama. Paradoksaalsus missugune: teatavasti lapsed ei käi omapäi teatris. Kuidas aga kavatseb kultuuriminister asjad korraldada nii, et vanemad kohe tahavad lastega koos teatris käia, ja just selle pärast, mida seal näidatakse. Teatavasti ei saa ega peagi saama ühe riigi lasteteater hakkama ilma riigi tugeva heaperemeheliku toetuseta.

Sel festivalil tegime ka katse, mida seitsme festivali jooksul (esimene oli aastal 1995) pole varem tehtud: palusime kõiki etendusi vaatama ja oma arvamust avaldama Pärnu koolide lõpuklasside õpilastest koosneva žürii. Seitse noort daami andsid üsna üheselt mõista, milline teater noori puudutab: olulisim polegi teema ja vorm, vaid see, kuidas ja mis eesmärkidel on lavastus tehtud, kas ja mida on tahetud sellega öelda, ehk tegija tegemistest peaks läbi kumama vastutus oma vaataja ees. 21 lavastusest pälvis 7 noorte tunnustuse ja siinkirjutajal jääb üle nendega ainult nõustuda: Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Oscar ja Roosamamma“ lavalise sünergia, Batida (Taani) „Maria Bonita“ dünaamilisuse, teatrilaboratoorium Avatud Ring (Leedu) siiruse, VAT-teatri „Misantroop“ terviklikkuse, Renate Valme „Second Land“ fantaasia ja ideede, Association 16 rue de Plaisance (Prantsusmaa) „Võimaluste aed“ huvitava kontseptsiooni ja Theaterwerkstatt Pilkentafel (Saksamaa) „Metamorfoos“ stilistika eest.

Tänases lehes teevad oma kriitikudebüüdi endine ja praegune ülikooli teatriteaduse tudeng Mari Nurk ja Sandra Peetso. Mõtted on tuttavad, selged ja konkreetsed, eksponeerivad kirjutajate tervemõistuslikkust, viitavad paradoksaalsustele lasteteatris. Kümne aastaga on noortele suunatud teatris nii mõndagi muutunud, aga kas ka midagi muudetud? Seda oleks võinud mõni meie nupukas ajakirjanik uurida näiteks Adolf Šapiro käest, kes festivalil viibis, aga noh …