Kahe aasta pärast tulid tagasi ja Draamateatri lavale jõudis Tšehhovi „Kolm õde”.

Voldemar Panso lahkus sel ajal Noorsooteatrist ja läks peanäitejuhiks Draamateatrisse. Tol ajal oli ta juba haige. Käisin teda Kadriorus vaatamas ning ta palus mul enda eemalolekul oma üliõpilastega tegeleda. Järgmine lavastus viis mind 1977. aastal Pärnusse, kus sündis koostöös Linda Rummo ja Aarne Ükskülaga Edward Albee’ „Kes kardab  Virginia Woolfi?” . Aarne sai mulle sellest hetkest väga hingelähedaseks ja on edaspidi osalenud ka teistes minu lavastustes. Sellele järgnes Tolstoi „Elav laip” Draamateatris aastal 1980 Mikk Mikiveri, Elle Kulli, Ants Eskola, Ita Everi ja Mari Lillega. Tagasi mõeldes kohtusin Jüri Järvetiga esimest korda „Kirsiaias” ja siis uuesti „Kolmes ões”. Seejärel oli mu Eesti lavastustel suur vahe sees. Elmo Nüganen kutsus mind taas siia  1997. aastal, kui tõin Linnateatri Põrgulaval välja Bertolt Brechti „Kolmekrossiooperi” . Ja minu kõige viimane töö oli ka selles teatris – Luigi Pirandello „Nii see on (kui teile nii näib)”. Kokkuvõttes pole ma siin kvantitatiivselt palju tööd teinud, kokku seitse lavastust, kuid need kõik on minu jaoks olnud ääretult olulised.   

Miks on Eesti lavastused sulle nii olulised? Kas hingelähedaste näitlejate või õnnestumise tõttu?

Nii ühel, kui teisel põhjusel. Milline on oluline lavastus? Seda ei saa mõõta aplausi pikkuse või arvustuste tulvaga, vaid hoopis selle järgi, kas lavastus muutub osaks minu ja näitlejate saatusest.  Kui see ei jäta minu ja näitlejate sisse jälge, siis ei aita mitte mingisugune väline edu. Lavastus pole õnnestunud, kui see ei kuulu minu saatusesse. Eestis sündinud lavastused kuuluvad. Eesti pole minu jaoks tähtis olnud mitte ainult teatritöö tõttu, vaid ka kohtumiste, kontaktide, sõprussuhete pärast. Eesti on kallid inimesed: Veljo ja Lea Tormis, Reet Neimar, kes tegi siinse teatri jaoks lõpmatult palju, Juhan  Viiding, mitte ainult kui näitleja, vaid ka kui poeet, Juhan Smuul, kellega mind tegi tuttavaks Panso, Olav Ehala, kellega olen Tallinnas ja Riias palju koostööd teinud. 

Linda Rummo oli näitleja, kellest oled soojalt kirjutanud. Täna teda nooremad inimesed ei tea, ometi on tal eriline koht eesti teatriajaloos. Mida temast mäletad? Kas saab üldse rääkida usutavalt näitlejast,  keda teised ei tunne?

Kordan iseend, kui ütlen, et kogu maailma halvad näitlejad on üksteisega sarnased, kuid head äärmiselt erinevad. Linda oli suur meister: tal oli eriline sarm, temperament, terav mõistus, tahe. Ta polnud ainult hea näitleja, vaid ka suur isiksus. Isiksused paeluvad mind elus kõige enam. Temaga oli põnev töötada ja see polnud lihtne, kuid väga huvitav – mind võlus väga tema maksimalism. Näitlejast, keda inimesed ei tea ega mäleta, on väga raske rääkida. Kuidas saab kirjeldada lille, roosi? Temast tuleks hoopis luuletus kirjutada.       

Maksimalism teatris. Kust läheb piir, mil nõudlikkus, ülim lavastaja kontroll muutub vaid tehniliseks külmuseks ja kustutab mängu soojuse ja elusa ning inimliku laval?

Üks oluline komponent, mis paneb kunstniku liikuma, on ülisuur nõudlikkus iseenda vastu. Lavastaja ja näitleja puhul peaks see samuti nii olema. See on täiuse taotlemine, kuigi me elus ei saavuta seda mitte kunagi. Kuid kui see soov kaob, siis on teatris mõttetu töötada. Siis tiražeerid vaid oma teadmisi ja oskusi ning hakkad iseend kordama. Selleks, et elus edasi liikuda, pead kogu aeg muutumises olema ja mitte kaotama täiuslikkuse-iha. See võib tunduda naiivsena, kuid on tegelikult suurim tarkus.       

Last suunab maailma avastama uudishimu. Kui täiskasvanul on säde silmis, siis ei kao kunagi õhin ja elamise põnevus. Ometi tahavad paljud isiksusena „valmis saada”, mitte valu tunda ja mugavates piirides elada? Milline on sinu suhe lapsega iseendas? 

Loomulikult on uudishimu mulle väga oluline. Suurtel kunstnikel on see kaasa sündinud ja ka kadunud Pansol oli see väga ehedal kujul olemas. Panso oligi nagu suur laps. Mäletan, millise õhinaga ta uuris Hollandis turul vanu ordeneid ja raamatuid. Uudishimu on aga raske tekitada ja kasvatada. See eristabki kunstnikku mittekunstnikust. Pole vaja mitte ainult kuulata, vaid ka kuulda. Mitte ainult vaadata, vaid ka näha. Näitleja  ja lavastaja elukutse on väga egokeskne. Tuleb meeles pidada, et need kutsumused ei nõua vaid raadiona ja televiisorina info edasiandmist, vaid ka vastuvõtmist. Elus tuleb vastu võtta kõik „lained”, kuid need edasi anda „oma lainepikkusel”. Imetluse ja üllatusega tuleb vaadata maailma, iseenda uurimisest ei piisa.       

On sul nii ka juhtunud, et oled alustanud proovitsüklit lavastuskontseptsiooniga, mis on näitlejatega kohtumisel muutunud?

Seda on juhtunud väga tihti. Lavastuse tegemine ongi tee tundmatuse hämaralasse. Kommertsis on rõhk heal tehingul, kuidas toodet tulusalt müüa. Tõeline kunst on alati uute teadmiste otsing: teen proovi, et näidendit tundma  õppida. Seetõttu võtan ette näidendid, millest ei tea, kuidas neid lavastada. Sest kui ette tean, jääb üle ainult tehnikaga tegelda. Lavastamine on elusituatsioonide moduleerimine. See on omane ainult teatrile. Kirjanikud ja teadlased teavad samast materjalist, teemast rohkem kui mina, kuid nad ei oska oma tarkust lavale seada. Neil on teadmiste kogumiseks oma meetod: laboratoorsed katsed, eksperimendid jne. Teatris on selleks  proovid. Proov ongi eksperiment, mis aitab aine olemust uurida – selle koostisosi tundma õppida. Sageli võid midagi sellist avastada, mis on uudiseks ka teadlasele, kes on sama ainest aastaid uurinud. Lavastajana lähened asjale lihtsalt teisest küljest.     

Kas usaldad intuitsiooni? Palju oled sisetunde pealt otsuseid teinud ja loogika nurka visanud?

See protsess käib paralleelselt. Intuitsioon on eelaimus, kuid analüüs aitab seda kinnitada või ümber lükata. Intuitsioon on seotud alateadvusega, iseendast see tööle ei hakka. Analüüsides valmistad ette tee, et alateadvus saaks end ilmutada. Intuitsiooniga tuleb tegeleda, seda tuleb arendada, samas ka usaldada  ja kuulata. See tuleb töökorras hoida.     

Palju on su elus olnud näitlejaid, kelle järgi oled valinud lavastuse, et just tema anne saaks end parimal kujul ilmutada?

Selle järgi olengi põhiliselt näidendid valinud. Kui näitleja materjalist vaimustub, siis ta soovib tekstiga tegelema hakata. Kui töötasin Mikiveriga, valmistades ette „Elava laiba” lavaletulekut, otsustasin stseenide lahenduse just temast lähtudes. Hakkas tööle näitleja ise, tema vaist andis talle ette tee, mida mööda ta  minema hakkas.     

Kaks aastat tagasi väljendasid Pirandello näidendi lavaletoomisel järgmist mõtet: „Praeguses maailmas, kus massikultuur on tungimas üha rohkem ühiskonna ja  indiviidi ellu, on inimene muutunud nn teatraalseks tegelaskujuks. Ühiskondlikust positsioonist sõltumata hakkab üksikinimene järjest rohkem mängima rolli, mida talt oodatakse. Oluline pole enam isiksus, inimene ise, kes mingil ametikohal töötab. Kunstiline mäng, teatraalne roll on nüüd ühiskondlik”. Oled alati rõhutanud, et sulle meeldib töötada tugevate isiksustega ja ka näitlejaga, kes on eelkõige tugev persoon.  Kuidas hoiad tasakaalu, millal tunnetad, et pead näitlejat toetama ja millal olema hea tulemuse nimel väheke ka diktaator?

Ma pole kohanud inimest, kes on suur isiksus, kuid konfliktis lavastajaga. Isiksus hindab ka teiste mõtteid, ettepanekuid, ideid ja talle meeldib neid ise tõlgendada. Unustatakse lihtne tõde: näitleja elukutse on materjali, ideid interpreteerida, nn täide viia. Aga näitleja on hakanud seda häbenema ja räägib  pigem, et on rolli autor. Aga mis on siin häbiväärset? Suur m
uusik, kes mängib näiteks Chopini loomingut, teab, et ta on interpreet – ta oskab noote nii tõlgendada, et paneb mängu ka iseend. Andetud püüavad end õigustada vastasseisu teatri või lavastajaga. Kuid juhtub ka seda, et andekas isiksus mässab, ja siis on kaks lahendust. Esiteks, peab olema kannatlik ja suhtuma temasse kui haigesse. Ja teine võimalus on lihtsalt öelda:  „Tänan, kuid mul pole teid vaja”. Viimast juhtub harva, kuid juhtub. 

Kas on juhtunud?

Hiljuti oli mul ühes Moskva teatris, kus on väga  hea trupp ja suurepärased näitlejad, selline juhus, et üks näitleja, kes mängis kõrvalosa, tahtis end tõestada vastuseisu kaudu. Kuulasin teda 35 minutit ja laususin: „Tänan, kuid meie teed lähevad nüüdsest lahku”. Kui näitleja vaidleb või minuga ei nõustu, sest tal on raske ja ta ei leia väljapääsu ehk tal on loomepiinad, siis saan sellest kohe aru. Tunnen ära, kas ta on aus või on tema püüdlus hoopis muu.   

Andekas inimene on energeetiline anum. Läbi tema kui kanali liigub maailma midagi suurt, olulist. Poeet kirjutab inspiratsiooni tulemusel teksti, mis tuleb tema seest ja samas ka suuremast väest. Kui andekas inimene rakendab talendi vaid oma ego ja  enesehinnangu tõstmise teenistusse, mis siis toimuma hakkab?

See on ohtlik eelkõige sellele inimesele endale. Ta kaotab oma ande. See on väga oluline teema. Anne pole igavene suurus. See kas areneb või kuhtub ajapikku. Tuli hakkab järjest heledamalt põlema, kui me sinna midagi juurde viskame, ja kustub tasahilju, kui me oma tegevuse lõpetame. Ma räägin tihti näitlejatele ja lavastajatele, et anne pole igavene hiilgus. Anne ei  kannata staatikat, paigalseisu. Nagu jalgrattaga sõitmisel ei saa jääda stoppama, sest siis kukud jalapealt maha. Pead olema pidevas liikumises, kogu aeg edasi minema. Seda peabki meeles pidama. Anne pole ka pilet, mis on elu lõpuni antud ja sa käid ja näitad seda kõigile. Talent tuleb millekski muuta. 

Anne on kohustus?

See on sulle antud ja temaga peab midagi tegema. Nagu toiduaine, millest on vaja valmis roog valmistada. Anne ei saa iseendaga midagi peale hakata – meie peame temast midagi vormima. Ja kui teda pole, siis ei saa samuti midagi head teha. Kui talenti ego toitmiseks kasutada,  siis ta lakkab olemast. Inimene ise ei pane seda aga tavaliselt tähele. Või ei tunnista seda endale. Noorusaastad on vajalikud selleks, et endale oma andekust tõestada. Kõrvalseisjad panevad tähele, et oled eriline, ja ütlevad seda sulle, aga edasi … pead midagi ise ette võtma, et ka tulevased põlved seda tunnistaksid. 

Oled öelnud ühes usutluses, et sa pole „teatriinimene”, sinus pole näitlejaverd. Oled distantsilt vaatleja – lavastaja ja kirjanik.

Teatriinimene teatraliseerib oma elu ja käitumist teatris. Mina ei kaldu oma elu dramatiseerima. Teatriinimene hoolitseb pidevalt oma imago eest. Mina pole küll enda suhtes ükskõikne, kuid mul on veidi teisiti: muretsen  selle pärast, et ei muretseks liialt. Kahjuks muutub teatriinimestele teater ise sageli tähtsamaks kui teatritegemise mõte. Mind huvitab teatrit tehes mõte – kunstiline mõte. 

Kirjutad raamatut Stanislavskist. Oled väitnud, et Stanislavski ümber oli palju inimesi, kuid ta oli oma olemuselt üksiklane. Kuidas on sinuga? Kas oled õnnelik, sest sinu ümber on palju inimesi?

Kummaline oleks öelda, et olen üksinda. Ei, ma pole üksinda, kuid tunnen end üksikuna. Arvan, et kõik inimesed tunnevad end samamoodi. Mul pole sellist soovi, et mind kõik mõistaksid: kel on vaja, mõistab, kel mitte, polegi vaja.  Mul on olnud võimalus elada mitu elu nagu paljudel minu põlvkonna inimestel. Olen olnud tunnistajaks mitme aja jubedustele ja näinud ka nende rõõme. Olen elanud kaks lavastajaelu. Oma Riia teatri juures 30 aastat ja ülejäänu vaba kunstnikuna, lavastanud paljudes teatrites üle kogu maailma. Need on kaks täiesti erinevat elu: erinevad tõekspidamised, erinev elurežiim. 

Nii teater kui ka elu on mõlemad suures plaanis mäng, mille reeglid ja eksimisvõimalused ääretult erinevad. Kas hindad mängu ilu? Elus, teatris?

Mängu ilu ongi kogu elu mõte. Pirandello lavastuse finaal on just sellest. Elu mõte on mõistuse ja hinge mängus. Mäng on ka moodus  ja võti arenguks. Inimene hakkab maailma tajuma kõigepealt mängu kaudu ja seetõttu on ka teater oluline. Mulle on see elus kõige tähtsam. 

 Küsinud Kristiina Garancis