Aastatel 1973–1989 töötas Ado Eigi Kirovi näidiskalurikolhoosi poolesajaliikmelises projektibüroos. 1970. aastad olid Kirovi kõrgaeg ja teenitud kapital suunati kiirelt ehitusse: üksteise järel valmisid hooned nii kolhoosi keskuses Viimsis, Tallinna kesklinnas kui mujal Eestis. Nende hoonetega muudeti lühikese ajaga eestlaste ettekujutust ihaldusväärsest elukeskkonnast ja heast elust. Ado Eigil oli siin juhtroll ja Kirovi arendustest sai tema nõukogudeaegse loomingu kõrgpunkt. Eigi projekteeritud on Haabneeme staadion ja lasketiir (1975), kaubanduskeskus (1976), ravikeskus (1979) ja lasteaed (1983); Kirovi esindushoone Tallinnas Pärnu maanteel (1978) (praegu on seal Westmani pood); Kirovi ühe osakonna keskus (1980–82) Peipsi äärses Omedu külas ja kalurite maja Kakumäel (1987). Paljude majade sisekujunduse tegi arhitekti abikaasa Niina Eigi. Kirovis töötamise perioodil tehtud hoonetes kajastub ka toonane postmodernistlik murrang Eesti arhitektuuris. Kui Viimsi ravikeskus on modernistlikult range, lintaknad vaheldumas kontrastsete betoonmahtudega, ja staadionitribüüne katab hilismodernistlik sakmeline betoonist varikatus, siis lasteaed esindab postmodernistlikku vabadust kasutada kogu arhitektuuri ajaloo vormisõnavara. Ajakirja Ehituskunst esimeses numbris kirjutas Eigi ise veel valmimata lasteaia kohta, et „uus korpus peab kujunema sümboliks – „võlulossiks muinasjutumaal””. Kõikidele stiililistele erinevustele vaatamata on Kirovi perioodi hoonetel siiski ka üks oluline ühisosa: unistus ja veendumus parema elukeskkonna loomise võimalikkusest arhitektuuri kaudu. Sama eriline kui oli lasteaia muinasjutulisus oli ka nõukogude depressiivsetele akendeta haiglakoridoridele vastanduv Viimsi ravikeskuse õhuline aatrium, mida kaunistasid taimed ja kunstiteosed; eriline oli kogu Kirovi keskus, mida püüti kujundada tervikliku ja teistsugusena kui reaalsus lubas. 

See püüdlus parema elukeskkonna poole jätkus ka 1990. aastatel tehtud majades, nüüd juba Ado Eigi oma arhitektuuribüroo töödes. Vilmsi tänava kortermajas 1993. aastast on teisel korrusel, kahe trepikoja vahel, ühine suur laste mänguruum, selle taga on poolkaarja klaasmahu alla projekteeritud talveaed. Siin peegeldub iseseisvusaja alguse kujutlus elust uues Eestis, enne kinnisvaraarenduse miinimumi ja kõrgustesse tiksuvat ruutmeetrihinda, ettekujutus vabadusega kaasnevast mugavusest. 1990. aastate II pooles valmisid Eigi käe all mitmed büroomajad, kõige arvukamalt aga tegi ta oma viimasel loominguperioodil elumaju. Märkimist väärivad siin ridamaja Kloostrimetsas Põldma tänaval (2003), kus Eestis üsna haruldaselt on osa kortereid läbi kolme korruse, suure ateljeelaadse ruumiga kõige peal; ning saadiku residentsiks projekteeritud valge neomodernistlik villa Meriväljal Lauri teel (2005).

Oluline osa Ado Eigi tegevusest oli seotud arhitektuuri publitseerimise ja mõtestamisega. Ta kirjutas arhitektuuriülevaateid ja arvustusi Sirbis ja Vasaras, oli ajakirja Ehituskunst üks algatajaid ja esimesi toimetajaid (koos Ain Padrikuga) ning asutas 1993. aastal koos Enn Rajasaare ja Kalle Vellevoogiga arhitektuurikirjastuse Solness. Viimase väljaannete hulka kuulub Eesti juhtiv arhitektuuriajakiri Maja, mille esimene toimetaja oli Eigi, samuti aastaraamatud „Projekt ja ehitus” ja „Arhitektuuripreemia nominente”. 

Ado Eigi oli arhitekt, kes hindas nii arhitektuuri tegemisel kui sellest kirjutamisel tõsidust ja soliidsust, tema majad näitavad aga usku arhitektuuri võimesse muuta keskkonda ja selle kaudu meie igapäevast elu.

Austatud ja armastatud head kolleegi, sõpra mälestavad