Miskipärast on nii kujunenud, et eesti kultuuriruumis seondub absurd ikka ja jälle nalja ja naeruga. Eestlane loeb Kivirähka ja irvitab mürgiselt, isegi kahjurõõmsalt. Selle irve seest vaatab vastu lauslapselik pragmatism ja usk mõistusesse. Eestlane (kui me muidugi võime niimoodi üldistavalt eestlasest üldse rääkida) usub mõistust, mõistuslikkust, mõistuspärasust nii tugevalt, et on isegi absurdist teinud selle käepikenduse.
Enamgi veel – eeldades, et naer on agressiooni vorm ja vägivalla liik –, eestlane ründab absurdi abil mittemõistuspärasust. Kivirähk ja tema suur eelkäija Hašek kisuvad tegelikkuse paljaks, jätavad selle publikule tema mõistusevastasuses irvitada. Paljastamisele järgneb avalik vägistamine irvitamise läbi. Sellest irvitamisest ei sigine aga midagi. Ja pole midagi imestada, sest see, mida siin kohtame, on absurdi eitamine mittemõistetud absurdi abil, isegi teatav hirm absurdi ees, absurdimana absurdi vastu. Eestlane ei võta tegelikult absurdi omaks, absurd põrkab eemale ta ühekülgse, piiratud mõistuslikkuse soomusrüült. Mõistmaks selle käitumise lapsikust, kujutage ette inimest, kes läheb loomaaeda ja hakkab seal loomade üle irvitama. Kui temalt küsida, mida ta irvitab, siis ta oskab ainult öelda, et loomad on nii veidrad, nii harjumuspäratud.
Mul pole Kiviräha vastu midagi, ta on tore, loen ja irvitan ka. Masendav on lihtsalt see, et pahatihti meie kultuuris arusaam absurdist piirdubki viljatu irvitamisega. Arusaamine, et absurdil pole oma algolemuses mitte midagi pistmist nalja ja naeruga, pole veel päriselt siiamaale jõudnud. Eesti haritlane loeb püüdlikult Camus’d, oma sisimas on aga ikka veel kinni Kivirähas. Asja ei tee mitte kuidagi paremaks ka see, et eestlase irvitamise taga on vahel kibe nutt. See on siis nukker lugu mehest, kes käib loomaaias loomade üle nutmas, et nad on sellised veidrad. Ei ole vaja tõmmelda, sõbrad! Absurd on värav ja võimalus, millegi imelise ja hämmastava algus, mitte lõpp. Mulle meeldib mõelda, et absurd on inimese ja olemasolemise kokkupuutepind, tsoon, kus sünnivad ja surevad inimese kõige fundamentaalsemad küsimised. Teadus, teaduslik meetod näiteks on selliselt vaadelduna vältimatult osa puhtast absurdist, samuti mis tahes filosoofia, mis tahes teoloogia.
Arvan, et parimal viisil vastab absurdi väljakutsetele siiski kunst, eriti kui see loodust uuriva lapse kombel vaatleb olemise arusaamatuid grimasse. Siin on võimalik viidata eri kunstiliikide tohutule ajaloole. Nii-öelda otsesõnu on absurdi uurinud ja käsitlenud siiski palju kitsam ring. Absurdi mõiste nii filosoofilises kui ka esteetilises plaanis on alles hiljaaegu ürgabsurdi sügavikest esile kerkinud, rohkemast kui paarisaja-aastasest ajaloost ei saa me kuidagi rääkida. Muude esteetiliste otsingute käigus tekkis XX sajandi alguses absurdinäidend, üks komplitseeritumaid ja vastuolulisemaid kunstivorme üldse. Miks? Teater on äärmiselt reglementeeritud nähtus oma sisemiste kuldlõigete ja harmooniajuhistega. Kuidas panna selline mitmekordselt põhjatud korrapärasus tööle nii, et see viib inimese välja mis tahes korra- ja reeglipärasusest, viib absurdi? Kuidas teha seda seejuures nii, et ei lakkaks vaataja huvi laval toimuva vastu, et säiliks teatav esteetilise vormi kammitsetus?
Eugène Ionesco lühinäidend „Uus üüriline” kuulub näitekirjaniku noorema põlve vähem tuntud tekstide hulka ega ole minu teada Eesti lavadel veel olnud. See on üks lõpmata igav näidend, laval ei toimu tõesti mitte midagi. Süžee on niivõrd jaburalt napp, et muutub kohe iseenese eituseks. Põhimõtteliselt näidatakse meile viiskümmend minutit lihtsalt seda, kuidas keegi Härra laseb oma jube hinnalist kraami hotelli numbrituppa sisse kolida. Kõik. Ei mingeid vihjeid, ei mingeid all- või kõrvaltekste. Ainult kolimisprotsess oma hallis ja argises reaalsuses. Päriselt. Tegevustiku tagant ei kuma mõne psühholoogilise reaalsuse roosa või siis mürkroheline aluspesu. Kui hilisem Ionesco sorgib roostes absurdinoaga sotsiaalseid probleeme või eksistentsiaalseid küsimusi, siis siin seisab laval absurd ise, mis seisneb talumatu ja labase tegelikkuse automaatses ülekandes lavale. Ionesco pagendab pool sajandit enne antidraama sündi Venemaal lavalt narratiivi ja jätab nõutu vaataja keset lavareaalsuse tellinguid.
Kalev Kudu on lavastanud „Uue üürilise” minimalistlikult ja täpselt. Ta pole üritanud toppida psühholoogiat ja tähendusi sinna, kus neid pole ega peagi olema. Seejuures on kogu lavastus temporütmiliselt nii puhtalt komponeeritud, et tähelepanu hajumiseks ei jää erilisi võimalusi. Näeme laval seda, mis teatrites kipub pahatihti mattuma psühholoogia, tähenduste ja lugude alla. Näeme mängu, seda ritualiseeritud mängu, mis on tegelikult teatri süda ja veri (ja mitte lugude jutustamine). Mängu, mis on sama absurdne ja abstraktne kui muusika või matemaatika. Näitlejad moodustavad terviklikult koos töötava ansambli, kust kedagi esile tõsta oleks ebaõiglane – vahest ainult Kudu ennast, kes astub lavale peaosas. Tunnistagem, ühteaegu nii lavastaja kui ka näitleja rollis olemine on murdnud nii mõnegi andeka inimese kaela. Kudu aga mängib kindla käega ja puhtalt. Eraldi tuleb muidugi välja tuua Silver Vahtre professionaalne lavakujundus, mis lavastuse tervikut toetab ja võimendab.
Kudu ja Ionesco tehtu on üks võimalik vastus küsimusele absurdi esteetilisest vormist teatris. See hingab ühes taktis mittenarratiivse, mittepsühholoogilise teatriga ja avab absurdimaastikke abstraktse formalismi kaudu. Kindlasti on absurd võimalik ka psühholoogilisemas ja narratiivsemas teatrikeeles. Kindlasti. Ja nagu ikka – igas võtmes.
„Uus üüriline” esietendus Tartu Üliõpilasteatri korraldatava absurdinäidendite A-minifestivali raames, mis toimus juba teist aastat. Kui eelmise aasta sügisel oli Tartu Üliõpilasteatril külas Minski üliõpilasteater Na Balkone, siis sellel aastal kostitas Tartu Üliõpilasteater Moskva tudengiteatrit, loomingulist laboratooriumi Eskizõ v Prostranstve. Festival leidis aset Genialistide klubis, mille atmosfäär harmoneerus nii ettevõtmise suunitluse kui ka sihtgrupiga.
„Uut üürilist” ei ole vist mõtet vaatama minna neil, kes on harjunud psühholoogilise teatri kaanonitega. Samuti neil, kes otsivad lavalaudadelt suuri sõnumeid või haaravat lugu. Kes aga tahab näha abstraktsemat ja formalistlikumat teatrikeelt, kes tahab näha vana head Mängu, kes oskab hinnata absurdikuristike vaikset lummust, neile peaks „Uus üüriline” pakkuma nauditava teatri­elamuse.