Mida me neile õieti pakume, millega neid aitame? Euroopalikku haridust, millega kaasneb paratamatult oma pärimuse musealiseerimine?
Kui Vene Föderatsioonis kavandatava administratiivse reformi tulemuseks on rahvuste sotsiaal-majandusliku tasalülitamise kõrval nende folkloriseerimine, siis kas on mõeldud sellele, milleni viib tegelikult Eesti humanitaarabi, suurimasse sihtriiki Venemaale suunatud kolme miljoni krooniga finantseeritud hõimurahvaste programm? Eks aidata sellega vähemad vennad euroopaliku hariduse otsa peale. Vaevalt saab aga kindel olla, et sellega ei kaasne samalaadne folkloriseerimine. Globaalprotsesside tõukel vohav turumajandus ootab Venemaa soome-ugri rahvaste elualade piiril nagu paisu taga. Demokraatia igasse ilmaotsa eksportiminegi lõhnab kaunikesti demagoogia järele: igaüks võib valida omale valitsemiskorra ise, eeldusel, et aktsepteeritaks demokraatlikke ühisväärtusi.
Mida me tegelikult oma abiga korda saadame? Näiteks 1999. aastal rajatud Tartu ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse kogemus on näidanud, et meie abi soome-ugri üliõpilaste kogu õppeaja kinnimaksmisel pole andnud häid tulemusi. Hõimuvelled tulevad Eestisse kakskeelsena, leiavad siin venekeelse kaasa, soetavad venekeelsed järeltulijad ega tahagi pärast euroopaliku elustandardi nuusutamist enam koju tagasi minna. Võib-olla Soome, keda IV soome-ugri maailmakongressil ridade vahelt tema potentsiaali arvesse võttes liig vähese toetuse pärast hurjutati, talitab ehk õigemini, kui koolitab ?vaeseid sugulasi? vaid aastakese? Viimane võiks käia juba ka eestlaste endi kohta.
Kongressil oli ka üllatus: on avastatud veel üks soome-ugri rahvas, mida küll Venemaa teaduste akadeemia toetusele vaatamata seekord kongressil osalenud rahvaste hulka ei arvatud. Arhangelski oblastis on avastatud iidne soome-ugri tðuudide kultuur ja pärand. Kohale tulnud filmikaameraga varustatud tðuud, vene ajakirjanduses ?unustatud rahva juhiks? tituleeritud Sergei Mihhailovitð Grigorjev on vastupidise arengusuuna ilmekas näide. Venemaa rahvusasjade ministeeriumis rahvus- ja migratsiooniküsimuste alal töötanud mees võttis ette aidata Siberi kolkas kiratsevaid rahvaid. Nüüdseks on mentor Njuhtðe külla rajanud tðuudide eluolu kajastava talurahvamuuseumi, loodud on ühendus, mees on kogu oma kogukonna rahvuskehandit üles ehitama pannud. Oma sõnade kohaselt on tal korda läinud oma ?pühal puhta vee ja õhuga maal? oma rahvale eneseusku sisendada, nad oma pärimust ja ajalugu uurima panna, sest nõukogude ajad, mil eided lennukiga rubla eest ühest külast teise lendasid, kitsed kaasas, on ammu möödas. Mees on uhke, sest sealsamas Arhangelski oblastis on 500 suurtest teedest kaugel ja eraldatud küla välja surnud. Folkloriseerimine? Musealiseerimine? Aga ? nad on oma ?valitsemisvormi? ju ise valinud. Muide, oma keelt nad alles otsivad.
Kas pärast meie abi ja turumajanduse pärimust tasalülitavaid pööristuuli juhtub mujalgi soomeugrilaste juures midagi sellist? Pealegi, sajandeid Euroopa teed sammunute seas on Eestiski neid, kes katsuvad omausu jälge üles võtta. Kas valik Euroopa tee ? Vene tee ongi enam ainult venelaste probleem? Ehk seisavad soomeugrilased sama küsimuse ees?
Kuigi juba 1999. aasta CSCE Kopenhaageni dokumendi kohaselt on rahvusvähemustel küll õigus jääda oma kultuuriidentiteedi juurde, ei maksa väite kõrval, mida soomeugrilased seni uhkusega kuulutavad, et vägisi, repressioonidest hoolimata, kedagi oma rahvusest loobuma ei sunni, unustada sedagi: vägisi ei sunni kedagi ka oma rahvuse juurde jääma. Ei Venemaal ega Eestiski.