Võidukad punaarmeelased Narva jõe kaldal. See ja kaks järgmist fotot raamatust “Estonia 1940 – 1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”. foto: EFA
Küpseva vilja lõhn ajas ärevile nood, kes juba rukkimaarjapäeva ootasid. Visela Kaksikjärve paisu taga aga kohises vesi.
Oli olnud kaheksa selgeilusat suvepäeva. Kas nimetada seda põuaks? Mõned muidugi juba nimetasid… Metsatulekahjusid, seda silmapiiride pragisevat infernot polnud ju veel puhkenud… Mitte keegi polnud näinud, kuidas jälitava lõõsa eest põgenevad kõik loomad, kiilidest metskitsedeni.
Linnumäe talu karjapoiss Tullio oli kargetel suvehommikutel sageli Rebasemäkke tõusnud, et kaarduvat horisonti vaadata. Ta suunas oma rohekate silmade pilgu ürgoru lõppu, kus seda ootasid juba võõra valla laaned. Laiskadel suvistel päevadel ei lennanud siin isegi kärbsed. Oh, kuidas tahaks vett! Mis minu Maial viga, arutas endamisi Tullio ja pani suhu timutikõrre kahe metsmaasikaga selle otsas. Maia võib käia järves, paterdada jäikadel salapärase mustriga raudkividel eespool kalakasvatuse vana tammi, Maia võib minna Maasikaojja! Tema on kaugemalt nurga tütarlaps ja veekogud tal käe-jala juures. Siit, Linnumäe talu maadelt, jooksid vaid mõned kraavid läbi.
Tullio nägi pikapatsilist heledasilmset Maiat oma tulevase naisena. Kes oli Maia? Kas leidus temas äravõitmata soov panna proovile oma tulevasi võimeid abielu randades? Jah, ja see oli ürgnaiselik. Väike kokett. Aga ta polnud Tulliole “minu Maia”. Nad olid õieti alles kolmeteistkümneaastased.
Poiss istus üleval mäel, lehmad sõid lähemal, lambad kaugemal. Tema taustal suvekuumuse virves külitas alt kooritud paju ja levitas oma magusat, koorevigastuse pärast veidi hapukat lõhna.
Poisil oli paljustki mõtelda. Kuldre suurtaludes elati ju päris omaette elu. Kas või see Tulliole nimegi panemine! Itaalia nimed polnud siin ju muidu levinud. Aga kord oli pudukaupmees Urvastes kinopilti näidanud, rahvast oli hulgaliselt kokku tulnud. Vaatamisel oli itaalia film “Kaks anonüümkirja”, mingist sõjakoolist, kus tegutsesid cavaliere’d ja kõiksugu muud tegelased. Peategelase, hästi armsa noormehe nimeks oligi Tullio. Kui lapsele rändkinos näidatud meistritöö järgi selline nimi sai pandud, ütles vanaema, poolpime, kuid käbe Liisa: “Tuu’st saa vägedõ ülemm vai miskit tollõst, olõi näinut varempi seondsõ nimõ.” Liisa võis nime varem näinud olla või mitte näinud olla, selles polnud küsimus – perepojale anti tihtipeale säärane vägev nimi.
Seks suvepäevaks oli saanud juba paar sügist sündmusest, mis Maia Hõbeda Kuldre kooli tõi. Heldimusega mõtles karjapoiss Tullio sellest kingul, lutupill käeulatuses. Vanarooma nimega poiss kompis mõttes kahe aasta tagust minevikku. Nii, nagu sellest sai kaks aastat, kuluvad veel sügised ja talved, veel sõuavad aastad ja noorest tüdrukust saab tema naine! Ja veel saavad aastatest teised aastad – kooli ürikudki pudenevad tolmuks, kunagised nimekirjad kahvatuvad… Ja ometi peavad kõik mäletama, kui ilus oli kord Maia! Kuidas ta oli viimasel talvelgi nende talust läbi astunud, teeõgvendustalgute ajal, kui tööd rabasid kõik mehed ja needki, kes ennast kaelakandjateks lugesid. Nagu Tullio, kes oli karjapoiss ja perepoeg.
Maia ripsmed olid pilkunud; kui ta istus ja pere-ema talle leiba lõikas, kukkus üks ta pruun palmik üle õla. Kui valgus piigakese kuklasse paistis, siis hoovas sealt perepoja jaoks vastuhelki, küps pruun juus andis tunnistust sellest, et oldi juba tõsine neiu, ei oldud enam linalakk-viripill. Siis kiitis Tullio ema ta kootud valget seelikut, mille all moodustasid lõngad pitse. Nagu kaksteist kiisut oleksid seal allpool elanud, tõepoolest, olid sellised lõngad ja sellised pitsid! Maia vastas, et ta ei tohiks mitte mingil juhul säärast eputavat seelikut kanda, kui on tõsine aeg, kui vahistatakse nende kooli õpetajaid ja võõras vägi sees.
On aeg, mil ei tohi eputada. Külaplikadki kõiguvad tavapärase edevuse ja elutarga tõsiduse vahel. Toda kõike rääkis toona Maia. Et loobu edevusest, mõtle elust ja poliitikast…
See oli nii harva, kui Tullio Maiat koju sai saata. Sest Tullio talu oli sealsamas, territooriumi üks ots külatänavas, aga Maia talu oli kaugemal, Visela ääres, ja tema isa pidas rätsepa-ametit. Maia isa oli nimelt väga tark, sõjaväeaastail oli tema olnud triangulatsiooniinsener. Seda perekonda teati vast Urvasteski.
Mäletas siis Tullio seda, kui nad olid Maiaga paisjärve ääres varjuliste puude all ringi jooksnud. Mis mäletas, paari nädala tagune aeg ju! Veel ei astunud nad sammugi käsikäes ja Maia ei olnud “püüa-mind”-plika, ta ei olnud ka “lase-mind-lahti”-plika ega ammugi mitte “suudle-mind”-plika. Selles õrnas eas võib veel sügavasti punastada, kui poiss sulle metsast sinililli toob – ja ega siis noormeeski lähedalt neid lilli ei julge üle anda. Neid lilli ulatatakse hoopis kaugelt nagu sadamakraanaga, ikka sedaviisi et “võta, sa oled ju tüdruk, sa oled teisest soost, võta siis, kui sa selline oled”. Ja kes seda teaksidki, kes kõige enam punastab, kas naisehakatis, mehehakatis või ehk hoopis punane kuu nende üle?!
Esimest korda juhtus, et Maia seletas Tulliole ära, kust Visela nimi üldse tekkis. Visela on luikede järv, kõige tüüpilisem. Seal on alati valged luiged veepinnal “sõitnud”. Maia tõlgenduses oli “Visela” balletietenduse Giselle. Nimed justkui sarnased. Tarka tüdrukupirtsu ei häirinud lapsiku õhinaga seletamise juures seegi asjaolu, et “Giselle’il” ei ole “Luikede järvega” mingit pistmist. Visela uhtjärvepoolses otsas oli ka üks Oina Salumulgu nimeline oja, aga selle nime päritolu ei osatud hoopiski seletada.
Tullio ja tüdruk kuulsid kukkumas ühte hilja peale jäänud käopaari, tavaliselt nad ju enam juuli alguses ei kuku, siis läheb kägudele odraokas kurku ja nad muutuvad vanarahva tarkuse järgi raudkullideks. Poiss kukkus vastu, aga tüdruk teadis: kui isakäole “kuku” ja “kukukuk” vastata, siis tuleb ärritatud isane vihasel lennul vaatama, kas tema alale pole ilmunud tülikat vastast või koguni tigedat äraajajat. Ajal, mil Maia seda kõike andunult seletas, otsustas poiss võtta südame rindu ja teda lihtsalt suudelda, põgusalt, nagu oli kuulnud noori suudlevat raadios kuuldemänguna ette loetud Reet Uielu raamatus. Tullio tundis, kuidas kogu ta pale hõõguma hakkab, musi ei olnud veel õigupoolest nende, laste rida. Midagi valusat ja ängistavat oli selles suudluses, arvestades seda, et Maia pere elas viljatul järveliivikul, aga Tullio perel oli Kuldre külas rikkavõitu talu. Kes teab, kas nad kaks tulevikus kokku käia võisidki, vaene ja rikas?!
Maia jooksis ära, aga nooruk teadis: ta ei solvunud. Imelühikeseks hetkeks oli lokike poisi laupa puutunud, nüüd teadis ta, kui ilus see oli. See oli lepitushetk lapsepõlvega. Juba paari nädala pärast võib Tullio Maiale ütelda: “Ma olen sind võõraste ees su nime esimest tähte öeldes reetnud.” Aga seni kestis veel suur suvi.
Soome raadio eestikeelses saates teatati peatselt, et kuna Saksa väed on juba Valga all ja et taganev Punaarmee vastupanu osutada ei kavatse, siis jõuavad nad hiljemalt esmaspäevaks kogu Võrumaale. Suvelahingud olevat ju sama lühikesed kui suvi ise, jõuad vaevalt vilistada ja juba ongi soomukid ja jalaväed kohal. Seda kuulnud, pani Tullio isa Peeter vähem kui aasta tagasi hoolikalt lappesse pandud Eesti Vabariigi lipu välja.
“Võru Ajaleht” ei käinud enam ja “Postimeest” koju saada oli sama mis oodata riigivanemalt sulitempu. Palaval suvel olid tulemas Vene karistusjõud. Nendeks olid Punaarmee sisse toodud üksused, kes esinesid alguses “rahvakaitse”, siis aga hävituspataljonide nime all. Kes eesti meestest mööda metsi Rõugest Kuldre poole põgenes, tõi endaga kaasa nii-öelda nimekirja, mis hävituspataljone taludes huvitaks: maits
eained, ülerõivad, suhkur, masinad, valgustuspetrool, küünlad. Kõik see, mis võis sõjas kaubaks minna. Sellepärast – kui algul oli Tullio ema tahtnud osa lehmi metsa viia, siis nüüd otsustati peita õmblusmasin, seemnetagavara, kangad ja muud asjad keldri salajasemasse soppi varjule.
Leitsakus Võrumaa meenutas heitunud sipelgapesa, sest leidus põgenejaid ja ka tagaajajaid. Hoopis ära unustatud oli kolmas jõud: kunagine Eesti piirivalve, mille allohvitserid ei olnud 1941. aasta karmil talvel üldse kodudesse läinud, vaid sealsamas Eesti-Läti piiril otsekui imet oodanud. Elanud taludes ja midagi selletaolist. Nood üksikud mehed, kes ühte rusikat taskus ja teises tukki hoidsid, talitasid just nii.
Maiat ei paistnud palju huvitavat, mis toimus ta enda isatalus, isa Aleksander Hõbeda juures. Tema tegi külale tiiru peale, käis ja kõndis siin ja seal – arvati, et tema kodus oldi ette valmistunud igaks elujuhtumiks. Ilus tüdruk rõõmustas kõigi silmi veel viimseil hetkil. Maia tuli Tullio juurde, seisis harkisjalu talutanumale, triibulised sukad jalas – jälgis mornilt, kuidas Linnumäe pere ühe vana kapi välja toa taha kandis, ja karjatas siis, kuigi mitte veel eriti hädiselt:
“Me panime ka osad asjad peitu, aga kuhugi minna ei taha, isa on mul vallamajas kõnet pidand, nendesse pidid kommud leebemalt suhtuma.”
“Osad asjad peitu on vähe,” õpetas Tullio isa. “Aga seda ma ütlen teile, et kui saks tahatsõ, ta vallutab Eesti paari päivaga.”
Õhtul kordas Soome raadio taas valeteadet, et “saks” on Valga all. Pere oli suure kandilise raadio juures, üksi väeti vanaisa köhis tagakambris. Ja pere oli väga ärev. Siis küsis vanaisa:
“Mes? Volga all?! Ütli nüid, kus roninu…” Vanaisa ei kuulanud keegi.
“Täna lähed sa loomadega Rebasemäkke viimset kõrda,” ütles isa Tulliole. “Mina aga pean vallavanemaga nõu, et ehk saab vastupanu organneerida.”
Tullio läks teeotsa, kus äsja võililled olid tolmeldanud ja nüüd lihtsalt tee tolmas. Tema oli juba natuke haritud poiss ja ta teadis seda sõna: organiseerima. Seda sõna oli isa küll valesti tarvitanud.
Tullio ei teadnud, et vallamajja läks sel päeval tema ema, mitte isa. Viimane läks lehma, Punikut metsa viima. Sõdade aegadel, mil palju sõdureid liikvel, varitses lehmade pea kohal pidev hädaoht. Kes teab, millal omapäraste tahtmistega isandad näinuks neid parema meelega lihatükkidena supi sees!
Loodus Rebasemäe ümbruses oli sama õrn kui Maia. Rohi oli seal nii mahlakas, et seda lõpuni ära süüa osutus tõeliseks kunsttükiks. Vahest just seetõttu kaldus Linnumäe talu teine lehm Päitsik – nimi oli temal selline valgete laukude pärast niihästi otsaees kui rinna all – järjest vasakule, tee poole. Tullio rakendas vitsa tema suhtes.
Aga kaugused ajasid mingit suitsu välja ja kuuldus veoautode mürinat. Tullio vaatas hirmunult tagasi, aga ta oli juba ilmselgelt oma perekonnast liiga kaugele sattunud. Veel ei teadnud ta, et see oli võitmatu Punaarmee, mis lähenes. Laps hakkas kartma. Talle tuli ette, et oleks võinud Päitsiku hoopis teist teed mööda viia. See olnuks teki üle pea tõmbamise taktika, mida ta varasematel aastatel palju oli pruukinud.
Juba oli teda märgatud.
Esimene rindeauto, massiivse ninaga ZIZ 5, mida ka üldiselt polutorka’ks ehk punnilauaks kutsuti, pööras järsult paremale, Rebasemäe eel paiknevale teeristile. Selle kastist paiskus välja trobikond sõdureid. Tullio teadis, et eesti keelt räägitakse lahtise suuga, siisap paistis tulijate venekeelne kõne talle küll vali, aga poole suuga räägitud.
Miilitsatürbis eesti keelt karjuv tegelane tuli poisile kõige lähemale. Tullio püüdis põgeneda, aga sissetungijate poolelt klõbisesid vintpüsside lukud. Kostusid s-iga algavad sõnad nagu stoi ja smert, nii et Tullio jõudis mõelda, miks kõik ähvardavad sõnad võõras sissetungijate keeles just sellistena “tehakse”.
Kaks soldatit haarasid temast kinni. Kõik masinad peatusid. Tullio tundis oma pisaraid. Kunagi oli ta lugenud midagi vulkaanidest, tulistest laavaojadest – või oli see “laama”? – nüüd tundus ta oma pisarate vool niisugusena. Kuumana.
Päitsiku ammumine kuuldus kusagilt päris eemalt. “Rebasemägi… Rebasemägi…” vasardas poisi ajus. “Kunagi kirjutasin ma kooliõpetaja palvel rahvasuust üles rahvaloo partidest, keda näkk hirmutanud ühte Uhtjärvest väljuvasse ojja – ehkki pardid on alati Uhtjärves olnud ja jäävad sinna ka siis, kui mind enam ei ole! – teised pardid tulid appi tollele pardile, keda näkk parajasti hirmutas! Vaat, mis oleks, kui keegi loom looduse hulgast tuleks minulegi nüüd appi, laseks mind oma ema ja isa juurde. Rebasemäel oli ju kunagi rebaseid! Enam mitte… Nii et ei ole ka appitulijaid.”
Rohekas türbis meest olnuks Tullio justkui kuskil näinud, kusagil kõrvalises kohas. Kas polnud ta kunagi olnud naabrite talus kraavikaevaja? Igatahes tunnistas too miilitsamees põgusalt ka teda, kissitas silmi just nimelt nõnda, nagu ei usuks ta, et on sel kuumal tunnil enne keskpäeva kohanud sellist väikest inimest. See oli valge, ilmetu nägu, milles siiski särasid suured sinised silmad nagu laternad.
“Linnumäe perepoeg?”
“Linnumäe perepoeg.”
“Hallparuni võsu!” käras miilitsavormis tundmatu. “Va Jaani-poju! Piimste Antsule jättis ülemineva suve palga maksmata! Või vähemalt osa palgast. Aga poeg on tal üle nühkinud kõigi Eesti ja Saksa ülikoolide pingid… Sinna kulub raha küll. Jumal küll, sellest Jaani pojast on ju ülikoolide pingid poleeritud nagu peeglid!”
Võõras pani oma kämbla Tulliole pähe, Tulliole, kes kõigest sellest midagi kuulnud polnud ega isegi teadnud, mis koolis ta vend käib, rääkimata sellest, mis “pinke ta on nühkinud” või mis “peegleid poleerinud”. Algas lapse tutistamine ja sõjaväeahelik püsis nende ümber nagu parv vihaseid töömesilasi. Tulliol tuli meelde rahvajutt, mille järgi võiks Võrumaa kaarnakivi vägivallatseja eest hoiatada või isegi päästa.
Poiss karjus nagu ratta peal, aga ometi tajus ta järjest selgemini, et just ses tutistamises midagi turvalist oli. Sellega on lapsed ju ometi harjunud! Parem juba tutistamine kui tulistamine. Aga siis astusid ohvitserid ligi.
“Зачем такой длинный разговор? Puleeritu? Что вы там болтаете? Давай! Парашютисты где?”
Küsijad olid suured ja tugevad. Tullio tajus nende sinelite hapukat hõngu. Ta ootas uut hoopi. Aga nüüd tõsteti ta hoopis autokasti ja, surutuna kahe mongolivälimusega mehe vahele, hakati ilmselt teda talu poole tagasi sõidutama.
Valge lauguga lehm ammus kaeblikult selja taga. Pagan ise seda teab, kelle kätte see lõpuks jäi. Tema oli alles noor ja senises elus oli ta karjapoisist kaugel olnud üksnes öösiti.
“Päitsik! Päitsik!” hüüdis me peategelane. See kõlas nagu muu jutu tegemine. Teisest autost hüüdis üks eesti soost Nõukogude leitnant Tullio ümber askeldavatele hävituspataljonlastele, mida poiss tahab.
“Näitsikuid tahab,” ütles endine tutistaja ja keeras ennast kiirelt karjapoisi poole. Ta seletas, et otsitakse Saksa langevarjureid, kes siiakanti maandunud.
Juhtus midagi kõigile ootamatut. Tutistaja mürtsutas oma paksutallalise kirsaga Tullio parema käe sõrmedele, millega karjapoiss oli end loksuvas autokastis toetanud.
Tullio karje lämbus kuhugi keele alla, sadist aga parastas:
“Sulle on vaja paksusid või peenikesi näitsikuid? Kas morne vanamoorinadisid või noori nolkisid? Vasta!” Ja Tullio sai vastu lõugu.
Ta palel oli pisaraid, liivat
erasid, verd.
Tulliolt hakati uuesti “parašütiste” nõudma. Venelaste teejuhid seletasid kõik ära: eelmisel ööl oli nähtud Junkerseid madalalt üle lendamas. “Ju viiekümne kahtedest” nagu üks halli peaga vene ohvitser sealsamas seletas, olla alla kukkunud mustad tombud. Selge – dessant. Aga kuhu see dessant mujale läks kui just kahte talusse, mida nähtud tõstmas endist kolmevärvilist riigilippu – Veikoni ja Linnumäe omadesse.
Küsitav ei teadnud midagi.
Noormees talutati kodumaja läveni. Nüüd oli see nii tühi, nagu poleks Jumal maailma loomisele veel asunudki. Noormees mõtles, et ema on tagatoas, aga teda ei olnud seal.
Kodumaja juures võttis võõras vägi ahelikku. Kaks sõdurit jäid kaevuvalta juurde, kaks kartulimaa nurkadesse, tee äär oli aga paksult tunnimehi täis.
Karjapoisi süda hüppas, ja nagu talle tundus, kusagil kurgu piirkonnas. Teda tuli talutada. Ja lõppkokkuvõttes ei saanud ta aru, miks nad kõik nii kurjad on. Mis kärbes oli neid hammustanud? Tema oli ikka karjas käinud, harilikult küll kahe, seekord aga ühe lehmaga. Ema oli vallamajas, isa oli kesteabkus. Muid muutusi tema elus ei olnud. Niisiis ei teadnud ta muutustest ka nõudlikele sõduritele jutustada.
Palavus tahtis lämmatada, harilikult oli ta sellistel päevadel kükitanud kusagil sõnajalgade varjus, keskhommikuni niiske metsa all, et lõõsast varju saada. Aga nüüd olid tal sõrmed lömastatud ja kogu pere, ei, kogu küla oli kuhugi kadunud. Ta oleks tahtnud ütelda: põrgu-põrgu-põrgu, kuid ta ei julgenud. Temal oli nimelt eelaimdus, et nad ta tapavad. Ja kui põrgu nimi huulil, siis paradiisi ei saa.
Muidugi küsiti temalt, kus on ta ema ja isa. Ja nõuti ikka ja uuesti parašütiste.
“Mina ei tea,” töinas karjapoiss. “Miks te seda tegite?? Mida oli mu käsi teile teinud?”
“Saad veel, kui midagi ei tea,” ähvardas miilits. “Sina käid metsas, sina tead kõike,” käratas ta uuesti. “Kui langevarjurid pole teie talus… siis mis talus nad võivad olla? Näita siit kaardilt.”
Valge leht torgati Tullio ette. Jooni leidus vaid selle keskel. Valust oimetut poissi sunniti kaarti vaatama. “Mis ka-mis ka…”
Jah, see oli olukord, mille järel kogu teadvus kaduma pidi. Ümbritseva kontuurid muutusid silme ees hallide vitsaraagude sarnasteks moodustisteks. Maailmapilti ilmus soontevõrk nagu üraskite käikude räga langenud puutüvel.
Aga inimesed rääkisid tema ümber, et tema isa läinud kaasa metsavendade ja sakslastega. Saage ometi aru, tahtis Tullio neile karjuda, siinkandis ei ole mingeid metsavendi ega sakslasi.
Uksele ilmus vaaditäis püdelat massi. See oli suurekoguline leitnant. Suur-suur kogu.
“Ah et kaarti ei tunta,” sõnas leitnant. “Siis paneme teisiti rääkima.”
Ohver tundis nüüd oma vasaku käe pöidla murdmist. Siis läks “väikene ats”. Lähevad… Asjaosaline ise tajus maailma voolamist. Mõtleks vaid, lähevad…
Siis Tullio karjus: “Ärge tehke! Ma ei taha! Tehke seda ükskõik kellele! Tehke seda preestrile, tehke seda külavanembale! Ma ei taha, mul on valus, ma ei taha, mul on valus!”
Väikeste sõrmede murdumine toimus raginaga ja see oli nagu küpsiste söömine. Igatahes tajusid kõik juuresviibijad, kuivõrd valus see võis olla.
“Sulle siis mitte?” küsis militsionäär irooniliselt ja hallimundrimehed sebisid tema taga. “Kuidas see ütlemine käibki: see on isa eest, see on ema eest?” Sel hetkel näis, nagu suudaks Tullio lahti rabelda.
Veel nimetati mingeid kohanimesid, mingeid isikuid, kuid Tulliole oli see juba kauge tume maa.
“Nimeta veel mingeid nimesid!” nõudsid piinajad. “Kelle juurde me veel võiksime minna!”
“M-mmm, ” ütles piinatav. “Maia, ütled sa?” küsis nüüd täie jõhkrusega mees, kes Tulliot oli hallparuni võsuks pidanud. “Järveäärse talu Maia? Hästi, lähme ka sinna!”
“Ei, ärge!” ehmus Tullio.
“Hea küll,” arvasid miilitsamees, suurekoguline ja viimaks ka eesti soost leitnant. “Küladest on rahvas läinud, ainult SEE on koha peale jäänud. Nii räägiti. Sakslasi vastu võtma. Tähendab, saab tääki.”
Nüüd astus üks sõduritest ette, paludes pöördumiseks luba. Seda ei olnud keegi oodanud. Kummatigi: luba ta ju saigi, luba oli paari sekundi pärast olemas. Sõduri näos oli midagi valulikku. Ja kui keegi oleks vaid viitsinud ta palgeisse vaadata, oleks ta näinud seal lohaka raseerimise jälgi: habemetüükad tuttis ja püsti nagu maha löödud sääse koivad. Sõdur ütles:
“Aga see on ju alles laps?”
“Lõuad pidada,” öeldi talle. “Ta teab, kus on sakslased ja bandiidid.”
Aga veel anti ohvrile armuaega. Tullio lootis halastavat pauku, aga ta torgati täägiga läbi. Ja enne veel, kui tääk ta nabast kõrgemale jõudis, sai ta õieti aru, kust pärineb julmus. See tuleb nendest, kes on väljaspool sind.
See on hetk, mil kogu elujõud sinu sisemusse, su ühte allikasse voolab. Reeta ega kiita omakseid ta enam ei saanud. Sest inimesed, kes kuulevad juba väga valjult, kuidas nende veri voolab, ei tea enam paljut. Samad jõud, kes võtsid Tullio, võtsid kunagi ka Kuperjanovi. Kuid see ei olnud ikka veel kõik. Hing jäi elama kuhugi kõrgustesse nagu ale-uits. Ja keegi ei saanud sellest mitte kunagi teada.
