Eestlaste vältimatu väljasuremise asjatundjate ja muude pessimistide meelehärmiks avaldas statistikaamet enne jaani uue rahvastikuprognoosi aastani 2080. Põhistsenaariumi järgi elab Eestis 60 aasta pärast 1,2 miljonit inimest, aga mitte miljon või veel vähem. Muutused rahvastiku sündide-surmade ning sise- ja välisrände suundumustes olid ennustatavad. Eesti elanikud on küll olnud demograafiliselt maailma mõõdus üsna eesrindlikud, kuid mitte päris pioneerid. Muutused on läbi sajandi toimunud, hoolimata põhja-läänepoolsete eeskujudega võrreldes tagasihoidlikumatest majandusnäitajatest ning okupatsiooni aja sundsisserändest, kuid sündimise ning suremise osas marsime üldjoontes põhjamaist rada. Ennustamine rahvastikuteaduses on näiteks lähemagi aja majanduse mahu kasvu, rahakursi või toorainete hinnaga võrreldes ikka täppisteadus. Arvestades, kui olulise sisendi moodustavad andmed rahvastiku seisundi ja tuleviku kohta riigielu juhtimise planeerimisel, peaks statistikute sõnum olema jõudnud kõigi otsustajate lauale – ja mitte niisama lebama, vaid selle toel oma poliitiliste plaanide filtreerimiseks ning uuesti mõtestamiseks.
Paraku jõudis valitsus lähiaastaid kujundava riigieelarve strateegia kinnitada enne rahvastikuprognoosi ilmumist ning selle alusandmete mõju seal arvesse võetud ei ole. Otsustaja võib alati pareerida väitega, et eelarvestrateegia tehakse ju vaid nelja, aga mitte 60 aasta peale ette ning teatud lahendusi vajatakse täna ja kohe. Kui aga need otsused on praeguseks kuju võtnud rahvastiku­trendiga vastuolus või seda ei toeta, siis võime mõne aasta pärast jälle avastada, et oleme suhteliselt positiivselt kursilt kõrvale kaldunud ning taas teel kuue­kohalise üldarvu suunas.
Mis on positiivne ja mis mitte, on teatud määral maitse asi. Kellele mis tahes sisseränne on punane rätik, see ei soovi oma ideoloogilistest kinnismõtetest lähtuvalt Eesti tulevikku mingil juhul uute võõraste saabumise toele ehitada. Teised jälle, kes arvavad südames, et moodne naissugu ei tea enam oma kohta ja püha ülesannet rahvastiku taastootmise tagajana kodus, köögis ja kirikus, võivad tõlgendada sündimusnäitajat 1,86 last naise kohta kui naiste aegumatut kuritegu rahvuskeha tervise ja heaolu vastu, sest kõik, mis on alla loomuliku taastetaseme, on naiste moraalituse tagajärg.
Arvamusi ja soove peabki olema rohkem kui üks, sest sel juhul on võimalik ka mõistuspärane avalik arutelu sihiseade üle. Rahvastikuprognoosi iga element väärib hindamist: nii need, mis tunduvad paratamatud (näiteks loomulike ehk vanadussurmade hulk), kui ka need, mida saab poliitiliste otsustega mõjutada (nagu rahvatervis, ränne või elanike paiknemist kirjeldavad näitajad). Seejuures on tervislik meeles pidada, et rahvaarv ei ole eesmärk. Nagu rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit juba Postimehes (26. VI) on märkinud: „Ekslik on arvata, et riigi positiivseks arenguks peab rahvaarv kindlasti kasvama, ka väikese ja stabiilse rahvaarvuga riik on igati elujõuline.“
Kui on endale selgeks tehtud iga näitaja meeldivus, kerkib järgmine küsimus: kas neid näitajaid ja trende saab poliitiliste otsustega mõjutada ning kas senised pingutused Eesti demograafilise seisundi muutmiseks on vilja kandnud või on raha lihtsalt tuulde lennanud? Eesti valitsustel on sündide arvu suurendamiseks vabaduseajast ette näidata kaks hiilgavat saavutust. Sajandi alguses rakendatud vanemahüvitisele on tagantjärele omistatud lausa võluvitsa staatus, kuid kui sel rahakülvamisel mingi mõõdetav mõju oli, siis on see praeguseks lõppenud. Riigi heldekäelisusest on saanud tavaline asi ning see ei tööta enam stiimulina. Ilmselt on sama saatus ka kolmanda lapse toetuse kasvatamisel. Nagu ka Tiit märgib, seisab see toetus eeldusel, et peres juba on kaks last, kuid probleem, mille üle noored enim pead murravad, on ikka see, kas ja kui, siis millal esimene laps tulla võib.
Kui riigi poliitika on, et ühiskonnale saab lapsi osta, siis peaks püüdma sünnitusmasinad käivitada ikka nende võimalikult varases eas ehk pakkuma raha ja igakülgset muud toetust hilisteismelistele tüdrukutele, et nad oma patriootilist ülesannet täima asuksid enne ülearust mõtlemist ja eluplaani väljajoonistamist. Abi võiks olla lastesõimedest riigigümnaasiumis, et rahvastiku taastootmine saaks toimuda õppetööd katkestamata. Konservatiivid peaksid kaaluma ka nn positiivset diskrimineerimist ülikoolides, kus tudengite sooline suhe on teatavasti juba pikemat aega 3 : 2 naiste kasuks.
Võib mürki võtta, et kiirele hukule on määratud mis tahes samm, mis on vastuolus pikaajalise globaalse suundumusega (ja võitlusega) naiste õiguste kasvatamiseks igas eluvallas kuni täieliku soolise võrdsuse kindlustumiseni ning endastmõistetavuseks muutumiseni. Jah, lokaalselt võib vanameelseid reegleid kehtestada ja neid muistsete religioossete tähendamissõnadega õigustada. Kuni Eesti pole aga rahvusvaheliselt pildilt välja astunud ning piirid on lahti, juhtub see, et isegi surve all sünnitamise oletuslikud viljad tühistuvad, sest taas pöördub ka rändetrend ja noorte hulgas muutub populaarseks sünnituspagulus mõnes heaoluriigis, kus elanikud igal hommikul ei ärka murega rahvuse väljasuremise pärast ning pole seetõttu oma valitsuselt tellinud riiklikku sekkumist perekonna otsustesse.
Enim väärib ümbermõtestamist riigivõimu järjepidev avalike vahendite kulutamine regionaalpoliitika nime all. Võib-olla peaks president Kaljulaid sügisel riigikogu avaistungile ilmuma pisut kohendatud sõnumiga särgis, et sedapuhku sõnavabaduse asemel rahvaesindajate silmad avada teisele sama kõvale põhiseaduslikule väärtusele, nimelt § 34 sätestatud õigusele vabalt liikuda ja elukohta valida. Vanasõna järgi otsib kala, kus sügavam, inimene, kus parem, ja see tõdemus peegeldub ilmekalt nii siserände senises trendis kui ka lähikümnendite prognoosis. Kuidas ka valitsused ei pingutaks loosungi all „Kogu maa peab elama“ ega kulutaks miljardeid ääremaadele betooni ja kruusa kallates, pole see linnastumist peatanud.
Statistikaameti pressiteates nenditakse kiretult: „Kui Eestis kokku väheneb rahvaarv 2045. aastaks 2,7%, siis Ida-Viru, Järva, Valga ja Jõgeva maakonnas kolmandiku. Kahaneva rahvaarvuga maakondades on elanikkond keskmisest vanem ja neis kujundab rahvastikku peamiselt surmade arv“. See on tagasi­hoidlikult öeldud. Tegelikult hakkavad praegused suundumused tulevikus üksteist võimendama ning eakate osakaalu suurenemine ääremaadel julgustab sinna alles jäänud noori kiiremini ja suuremal hulgal tegema otsuse arengupiirkondadesse ümberasumise kasuks. Surma vastu pole vahendeid ühelgi valitsusel, elavate hulgast lahkunud ei suurenda liikluskoormust ega laenutuste arvu rahvaraamatukogudes. Seega peaks iga praegu kavandatava nn regionaalpoliitilise investeerimisotsuse aluseks olema teadmine, et see läheb ajas isiku kohta järsult kallimaks. Ja vastavalt on vältimatu iga kehtiva plaani kulude kõrvutamine pikaajalist siserände trendi arvesse võtva ning võimendavalt toetava poliitika hinnaga.
Uueks poliitiliseks loosungiks peaks ehk olema „Kedagi ei jäeta maha“ ning see sisustataks viiside ja vahenditega põhimõttel, et tugevamad liiguvad heaolu poole tõmbekeskustesse Harju ja Tartu maakonna piiridesse iseseisvalt, nõrgemad aga aidatakse nendega kaasa. Kui Tallinna ja Tartusse kolinud Jõhvi või Valga noorte tööinimeste eakad ja abi vajavad esivanemad on hooldekodudes Peetrikülas ja Raadil, aga mitte Vasa­veres ja Õrus, siis on põlvkondadevahelised suhted paremad ning väiksem ka ühiskonna maksukulu. Maal endal ehk Eesti Vabariigi territooriumil on täiesti ükskõik, kas igal ruutkilomeetril on ühtlane tallamiskoormus või siis elavad inimesed ainult mõnes nurgas. Inimestega, kes soovivad elada, töötada ja õppida maksimaalse heaolu tingimustes, on teisiti.
Valitsus(ed) võivad nüüd ja tulevikus silmad kõvasti kinni pigistada ning püüda unustada, et demograafia on teadus. Sel juhul tahaks aga põlevkivist elektri tootmise doteerimisele sarnaneva praeguse regionaalpoliitika õigustajalt ka kuulda otsekohest kinnitust selle kohta, et Valgamaa rahvastikuprotsesside kujunemine on puhtalt lapiku maa ja seda ümbritseva lapiku kosmose mõjusfääris ning faktidele toetuvad prognoosid ja poliitikasoovitused on globalistlik vande­nõu eestluse elujõu röövimiseks.