„Šaakali päev” uues kuues

3 minutit

Prantsuse kineasti Olivier Assayase ambitsioonikal kolmeosalisel eluloofilmil „Carlos” ei ole Frederick Forsythi menuromaaniga mingit seost. Carloseks kutsutakse kurikuulsat terroristi Ilich Ramírez Sánchezt, kes sooritas oma verisemad vägiteod 1970. aastail. Lisaks emakeelele valdas ta vabalt araabia, vene, inglise,  saksa, itaalia ja prantsuse keelt. Nagu Caltroph võis temagi vajaduse korral väga resoluutselt ja julmalt tegutseda. Kui Carlos viimaks tabati, leiti tema pagasi hulgast Forsythi bestseller ning Carlos sai veel teise hüüdnime – Šaakal. Ramírez Sánchez sündis 1949. aastal Caracases marksistliku ilmavaatega advokaadi pojana. Tavatute pärisnimedega ristiti ka nooremad vennad Lenin ja Vladimir. Kompartei noorteliikumisega liitus tulevane maailmaparandaja  juba kümneaastaselt. 1966. aasta suve veetis noor Ramírez Sánchez Havanna lähedal sisside õppelaagris (Camp Matanzas). Pärast vanemate lahkuminekut kolis ema koos lastega Venezuelast Londonisse. Õpingud Moskvas Patrice Lumumba nimelises Rahvaste Sõpruse Ülikoolis ei kestnud kaua. Pärast eksmatrikuleerimist 1970. aastal olevat Ramírez Sánchez läinud Jordaaniasse, võtnud omaks islami usu, liitunud vabatahtlikuna Palestiina Vabastamise  Rahvarindega ning sellest ajast tuntakse teda Carlosena. Tema esimene atentaadikatse Briti sionistliku liidu juhi Joseph Sieffi vastu ebaõnnestus. Nurjusid ka prominentse Iisraeli kodaniku Bank Hapoalimi rööv Londonis ning kahe Pariisi ajakirjaniku tapmiskatse. Kuid mitmed terroriteod siiski õnnestusid. Kuulsaim ettevõtmine leidis aset 1975. aasta 20. detsembril, kui Carlos oma grupiga ründas Viinis Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPE C) peakorterit,  kus tapeti kolm ning võeti pantvangi ligi 60 inimest.     

Septembris 1976 Carlos arreteeriti Jugoslaavias  ja pagendati Bagdadi. Uueks peastaabiks sai Adeni linn Jeemenis. Vastloodud „araablaste relvastatud võitluse” terrorirühma kuulusid peamiselt süürialased, liibanonlased ja läänesakslased. Carlose ja tema mõttekaaslaste teeneid kasutasid Saksa DV salapolitsei Stasi, Rumeenia salapolitsei Securitate, KGB, Palestiina Vabastamise Rahvarinne, Liibüa liider Muammar Gaddafi, kommunistid, araabia natsionalistid ja islamistid. Veebruaris 1982  võeti Pariisis kinni Carlose naine Magdalena Kopp, millele järgnesid tegusa mehe vihased kättemaksuaktsioonid. Ent ajad polnud enam endised, soosiv suhtumine alles hiljuti nii kardetud terroristi hakkas muutuma. Carlosest sai pikapeale persona non grata Ida-Saksas, Ungaris, Iraagis, Liibüas, Kuubas ja isegi Süürias. Viimaks leidis mees kindla varjupaiga Sudaanis. Ilmselt oleks ta saanud seal muretult edasi elada, kui poleks tekkinud kiiret meditsiinilist  vahelesegamist vajavat terviseriket. Sudaani ametivõimud läksid sobingule Prantsusmaa ja USA salateenistustega ning 1994. aasta 14. augustil, kõigest mõni päev pärast lõikust, toimetati poolteadvusetu Ilich Ramírez Sánchez kibekähku Pariisi. Praegu kannab ta eluaegset vanglakaristust.   

Carlose kirevas eluloos on kahtlemata momente, millest pole avalikkusele suurt midagi teada. Mütologiseerivat fiktsiooni leidub ka Olivier Assayase viis ja pool tundi kestvas suurfilmis. Tegemist on mõtlemapaneva  ekraaniteosega, mis väärib vaatamist. Pole ju terrorismioht ning vastuolud tänapäeva rahvusvahelises poliitikas kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Kindlasti kuuleb edaspidigi Carlost kehastanud Venezuela näitlejast Édgar Ramírezest (sünd 1977), kelle järgmiseks tipprolliks kujuneb suure tõenäosusega Colombia eksterroristist narkoparun Pablo Escobar.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp