Installatsiooni ?Kast 112? võib pidada Rotermanni soolalao näituse ?Kodu, kallis kodu? haruks linnaruumis, autorid on Kämbu, Raskolnikova, Dragon ja AsmaRaa. Saelaudadest kastide autorid on Tabasalu ühisgümnaasiumi ja Vääna põhikooli poisid.
Kaks kunstnikku neljast, Dragon ja AsmaRaa osalesid suvel projektis ?Muhu uksed?. Seal uitas mõte küsimusele ?kui uksed maalitud, mida järgmisena ette võtta?? Nõnda sündis idee korraldada pesakastinäitus. Kämbu ja Raskolnikova võrra täienenud õeskond seikles läbi omavaheliste tuliste diskussioonide ning linnavalitsuse kadalippude, kuni jõudis lõpp-punkti Tammsaare pargis.
Installatsiooni ?Kast 112? üks tõukeprobleem on võõrandunud linnaruumi identiteedikriis. Samas on see installatsioon ka kunsti identiteedi otsing. Keegi ei osanud aimata, kuhu viib tee juhuslikult terendanud algmõttest, maalitud pesakastide galeriinäitusest. Traditsioonilisest artefaktide ekspositsioonist näitusesaali kaitsvate seinte vahel loobuti. Selles kollektiivses loomistöös puudus kunstnikke kummitav idee, mis otsib teed oma esemelisse vormi. Esemeline vorm, pesakast, oli paigas algusest peale. Lahtiseks jäi hoopis selle idee. Lahtiseks jäi ka autor, sest urbanistlikku ainest kujutades on näitus ise kujunenud nagu iga teine urbanistlik protsess, kus kõik on kõigega seotud. Kasti õeskond jõudis üksmeelselt järeldusele, et linnaruumis tuleb installatsiooni lihtsustada viimse piirini. See peab olema arusaadav kõigile inimestele, ärgitama inimesi mõtlema.
Kas ei seisne tänapäeva kunsti identiteedikriis mitte vastuolus kommunikatsioonitaotluse ja kommunikatsioonivõime vahel? Publiku kõrval on ka kunstnikud hakanud kahtlema näituste mõttes. Kunstibürokraatia korraldatud installatsiooniprojektiga mängitakse läbi dada institutsionaliseerimise ajalooline draama. ?Kastil? õnnestus jääda installatsioonikunsti rohujuuretasandile.
?Kast 112? on loomeprotsessi lõpp-punkt, tuhandete ideede ja impulsside üldistus. Traditsioonilise kunsti ese erineb ?Kastist? nagu eukleidilise geomeetria punkt kaasaegse matemaatika punktist. Ühte punkti läbib üks ja ainult üks sirge, mis on paralleelne antud sirgega. Teist võib läbida lõpmatu hulk sirgeid, mis on paralleelsed antud sirgega. Üks on geomeetria lihtsaim ja jagamatu objekt, teine kui hulgateooria kurioosum võib mahutada lõpmatust.
?Kasti? lõpptulemus Tammsaare pargis on nagu Lobat?evski punkt, mida läbivad kõikvõimalikud mõtteliinid. Kõik on õiged: linnaelementide kunstipärasest kujundamisest labase võõpamiseni hoiatuspunaseks; soojast ja turvalisest kodust, elutee lapsepõlve lähtepunktist, kuni Viru lindude hängimiskohani punaste laternate teeninduspiirkonnas; avalikust linnaruumist, kuhu siginevad infosaast ja ühiskonnaheidikud, kuni lindudele elamisvõimaluste organiseeritud loomiseni; linnupesadest ühe ja sama aadressiga (linnukese pärast, sest ega lind numbreid tunne) kuni hädaabi kutsumiseni linnaloomadele; nelja kunstniku üldurbanistlikust avaldusest kuni selle suvaliste tõlgendusteni jõulukujundusena või protestina Kaarli puiestee raiumise vastu.
?Kastis? võis näha matemaatilise punkti näitlikku mudelit. Ka seda läbisid lõputud jalakäijate trajektoorid, mis jäid truuks Estonia puiestee või Pärnu maantee sihile. Ka see ei olnud pargiskulptuurina rangelt paika pandud, vaid moodustas objektide hajusa pilve. Võis ka lihtsalt läbi jalutada ja öelda: ?Oi kui nunnu?.