Muidugi väärib Kumu sellise Euroopa mastaabis aktuaalse teemapüstitusega konverentsi korraldamise eest kõigepealt tunnustust, kuid see ei peaks veel tähendama, et nüüd on missioon täietud. Seda enam et tegemist oli konverentsiga, mis pidi ühel või teisel viisil abistama Eesti Kunstimuuseumit kaasaegse kunsti kogumisstrateegiate läbivaatamisel, kriitilisel refleksioonil ja uue agenda kujundamisel tulevikuks, nagu märkis muuseumi direktor Sirje Helme. Samad teemad vääriksid Eestis palju suuremat ja – nota bene! – mitte nii kuluka korraldusega arutelu. Mis ülepea praeguses kultuurikontekstis väärib säilitamist, mis mitte, ning missuguse pildi tahab kaasaegne ühiskond endast tulevikule pakkuda? Ja missugune peaks muuseumi roll selles olema?– kõik need küsimused on ülimalt aktuaalsed, puudutavad kogu väikest Eesti kunstimaailma, aga ka ühiskonda laiemalt. Võiks olla loomulik, et avalikkuses arutatakse oluliste teemade üle.
Esitades küsimusi selle kohta, mida muuseumid teevad ja mida nad peaksid koguma, ei saa mööda minna ka sellistest suurtest küsimusest nagu: mis üldse on kaasaegne kunst, missugune on selle tähendusteväli ühe rahvuskunstimuuseumi kontekstis (s.t missugust kultuuripraktikat üldse peetakse kogumise vääriliseks) ja missugune on ühiskonnas muuseumi missioon, mida selle kogumispoliitika peaks väljendama ja ellu viima? Kumu suurepärase teemapüstitusega konverentsil puudus kunstiajaloolase või -sotsioloogi kriitiline pilk, mis peegeldanuks muuseumide tegevust, valitsevaid trende ja nende toimimise institutsioonilisi aspekte väljastpoolt. Konverentsi teemapüstituste fookus oli just tehnilistel ja kunsti konserveerimist puudutavatel aspektidel, kuid muuseumide toimimise refleksioon, sisulised küsimused n-ö kaasaegse kunsti kogumise ja kultuuripärandi tähenduste anatoomia kohta jäid tõstatamata või toitsid diskussiooni ainult väga üksikute esinejate kõnede kaudu.
Küllap eeldasid korraldajad, et on asju, mida kunstimaailma kontekstis kõik juba „niigi teavad” (ohtlik eeldus, sest sulgeb diskusiooni paljudele, kes võib-olla sooviksid samuti osaleda), või oli kaalutluseks turvaline muuseumimaailma inimeste sisering. Avan siin tausta sellepärast, et see probleem on professionaalse diskussiooniga kunstiürituste puhul sümptomaatiline. Hoolimata soovist kaasata kunstiavalikkus – selle poole korraldajad kahtlemata püüdlesid – taanduski konverents kokkuvõttes ikkagi muuseumide siseelu tundvate inimeste diskussiooniks. Siiski toob suurte küsimuste taasesitamine muutunud maailmas teinekord üllatavalt palju aktuaalset, sest, nagu ilmnes ka mitme ettekandja diskussioonis (Perttu Rastas, Milan Knížák, Hripsimé Visser), ei ole suured küsimused ka muuseumiinstitutsioonides, mida nad esindasid, kuhugi kadunud. Pigem võib probleemiks kujuneda see, kui me ei vaata avara pilguga sellele, mis meie maailmas üldse olemas on, ega küsi, missugustele väärtushinnangutele tugineb materiaalse maailma säilitamine, siis on ka keeruline jõuda vastuseni muuseumi kui säilitaja töö ja missiooni kohta, ning selle kohta, kuidas teha seda paremini.
Sünergiat oli saalis küll, kuid, nagu öeldud, „esinejate laia ampluaa” tahaksin siin küsimuse alla seada. Teemade pinnal oli ka möödarääkimisi: eriti palju piinlikkust tekitasid arutelud rahvusvahelises asjatundjate ringis, kui puudutati integratsiooniküsimusi ja selgete eesmärkideta „avalikke projekte”. Muuseumi roll integratsiooniasutusena oli samuti teema, mis konverentsi kavas täielikult puudus, kuigi see on ühes (enese)kriitiliselt mõtlevas Eesti asutuses rahvusvahelises kontekstis, nagu keksus öeldakse, „aps”. Konverentsi korraldajad küsivad oma loo lõpus: ehk peaks koguma vähem, aga mõtestatumalt? Loodan, et tegemist ei ole retoorilise küsimusega. Sest seda tuleks teha iseäranis ühes väikeste ressurssidega muuseumis, nagu Kumu seda ikkagi on, võrreldes paljude teiste rahvusmuuseumidega (Kiasma, Moderna, Hamburger Bahnhof, Ludwigi muuseumid). Kuid lisaks sellele tuleks arvesse võtta ka kunstikogumise eri tahke, mida see Eesti ühiskonnas ja eesti kunstiväljal laiemalt tähendab nii majanduslikus, sümboolses kui kultuurilises mõttes. Samuti tuleks korraldada ümarlaudu – ja mitte üksnes muuseumi sees, vaid ka väljaspool seda ehk meedias, televisioonis, raadios ja mujal et teema olulisus ja kaasaegse kultuuripärandi tähendus paremini publikuni viia ja ekspertide erialane kommunikatsioon nii-öelda igapäevakeelde tõlkida. Kumu poolt oleks konverentsil oodanud paljus rohkem sisulist muuseumi tegevuse tutvustamist, sealhulgas ka väliskülalistele, kes arutelule kutsuti: mida on tehtud, missugused on trendid, kuidas selles majas kaasaegset kunsti kogumist siiani nähakse ja mõtestatakse.
Nüüd näis, et ühe olulise sõnumina, mis Kumu ettekandja (Hilkka Hiiopi) suus mitmel pool kõlama jäi, oli koostöö puudumine muuseumi sees. Samas oli üks järeldusi, mille ka ettekandjad Perttu Rastas Kiasma muuseumist ja Adam Budak „Manifesta” korraldajana suurepäraste näidetega välja tõid, et kaasaegse kunsti kogumine ei tähenda enam ammu teoste füüsilist ostmist ja säilitamist, vaid üha enam ka sündmuste dokumenteerimist, sest nende taastamine on mitmetel põhjustel lihtsalt võimatu. Selles kontekstis pean lisama: on lubamatu, et konverentsilt puudusid teiste oluliste institutsioonide nagu Kunstihoone ja KKEKi esindajad (kes samuti kogumise ja dokumenteerimisega seotud), sest kasinate ressursside tingimustes peaks olema institutsioonidevaheline koostöö ja info jagamine enesestmõistetav. Soome kunstiajaloolane Susanna Pettersson on kunagi küsinud, miks jõuavad muuseumi kogud kõneainena meediasse ainult juhul, kui muuseumist midagi hinnalist varastatakse. Kaasaegse kunsti kogumine on lihtsalt niivõrd paljutahuline tegevus, et küsimus, kuidas seda meediale ahvatlevaks teha, ei tohiks siin vist ühe vähese valdkonnana üldse tõstatuda. Mõtestatud kogumine ei peaks seega tähendama ainult valikut (see tehakse siiani muuseumis), vaid ka selle läbipaistvust ja selgitamistvahendamist. Mida leidlikumalt ja rohkem seda tehakse, seda parem kogu ühiskonnale.
