Sääl, kus lõpeb mõte ära,
hakkab pääle sõnakära.
(Ado Grenzstein-Piirikivi)
„Suu kinni! Mine ahju kõrvale ja seisa seal! Hoia, kui sa veel sõna ütled, enne kui su käest küsitakse. Häbemata niisugune!“
(Oskar Luts)
Ma ju tean, mis nad võivad öelda. Ei hakka seda siin kordama, ei taha näiteid tuua. Või ehk siis ainult mainida fraaside võimalikke algusi: noh, jah, eks, kuule, mis, täna, ega, mina, jumal, oh. Igaüks teab ju, mis edasi tuleb ja see tulek ei ole kunagi eriti rõõmustav.
(Mati Unt)
Ei kõnetool, „peenem poliitika“
talentideks käpardeid muuda,
ei kõige paremgi kriitika
endakriitikat korvata suuda!
(Ralf Parve)
Oleks tõesti viimane aeg jutlusega algust teha. Rahvas on juba mitu tundi lauas istunud ning varsti ei taha nad enam ühtki jutlust kuulda. Tõesti, päev hakkab jõudma juba lõunale!
(August Gailit)
Kellelegi anti sõna. Põdrus ei suutnud end keskendada kõneleja jälgimiseks. Vasak käsi läks automaatselt kuuetaskusse ja alles siis, kui sõrmed sealt tuttavat raamatukest ei leidnud, taipas ta, mida tegi. Kuigi mõistus käskis teda kuulata, ei tulnud sellest midagi välja. Kõrvad võtsid küll vastu kõnepuldist kostvaid sõnu, ajus keerles aga hoopis teiste mõtete puder. Äkki oli tal ükskõik, mida kõneldakse …
(Paul Kuusberg)
Kolm kolpa kolmes leeris
ja nelja tuule peal,
neil sõda aina veeres,
ei tulnud rahu eal.
Need olid eesti kolud,
need olid eesti olud.
(Hando Runnel)
„Lat-lat-lat!“ ütlesin mina. „Laterdamisega me kaugele ei jõua.“
(Andrus Kivirähk)
Tahad tark sa olla, siis räägi natuke aega;
mida tühjem vaat, enam koliseb ta.
(F. R. Faehlmann)
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.
(Betti Alver)
Lõppude lõpuks on ka neid, kes endale ausalt tunnistavad, et neil pole midagi öelda.
(Mati Unt)
Nautisin silmad kinni
paljast räuskamist
(Aleksander Suuman)
Palju niisuguseid asju ütles Toots ja oleks võib-olla ütelnud veel rohkem, aga seal käis köstri kirjutustoa uks ja keegi tuli raskete sammudega magamistoa poole. See asjaolu pani Tootsi ohtrale kõnevoolule korraga tõkke ette.
(Oskar Luts)
„Kes seda siis sõna-sõnalt jõuab meeles pidada. Nende möga või kedagi. Ainult ärgu tulgu minu oma nina alla,“ seletas Andres.
(Anton Hansen Tammsaare)
Õõnsas lauses, mis muigele kisub suid,
nad hukkuksid abitult seerias …
Aga sõnu on raskem kui isikuid
rehabiliteerida!
(Uno Laht)
Mis kell on? Viis minutit ühe peal. Hirmus! Hulga aja eest vaatasin, oli kaksteistkümmend. Ja kaks – päeva.
Niisugune nõia-issameie vältas hommikuni.
(Juhan Liiv)
Kogunud ja valinud VEIKO MÄRKA.