ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Bas Wiegers ja Age Juurikas“ 2. II Estonia kontserdisaalis. Age Juurikas (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kontsertmeister Triin Ruubel, dirigent Bas Wiegers. Kavas Liina Sumera „Kimäär“ (esiettekanne) ning Manuel de Falla ja Igor Stravinski muusika.

ERSO koostöö hollandi dirigendi Bas Wiegersiga sai alguse 2016. aastal, kui orkester oli palutud Kölni uue muusika festivalile „Acht Brücken“ ehk „Kaheksa silda“. Juba siis tekkis orkestri ja dirigendi vahel hea klapp, nii et teda on sellest ajast peale mitu korda tagasi kutsutud. Wiegersi repertuaariampluaa on lai ja seda on näidanud ka kõik tema järgmised ülesastumised ERSO ees. Kavades on olnud muusikat XVIII sajandi algusest kuni esiettekanneteni. ERSO 2. veebruari kontserdi kava oli kokku pandud Liina Sumera uudisteosest „Kimäär“ ning kahest sajanditagusest oopusest, mis on komponeeritud vaid kaheaastase vahega: Manuel de Falla „Ööd Hispaania aedades“ ja Igor Stravinski „Kevadpühitsus“. Kuigi pealtnäha tunduvad teosed erinevad – XX sajandi alguse lähenemine sümfooniaorkestri võimalustele, impressionistlik esteetika ning ürgne stiihia polürütmika ja -harmoonia, teravate dissonantside ja kõlaklastritega –, ühendavad neid esiplaanile toodud kõlavärvid.

Kontserdi avas Liina Sumera orkestri­teos „Kimäär“. Teose on Olari Eltsi initsiatiivil tellinud ERSO ning see oli heliloojal esimene kokkupuude meie esindusorkestriga. Siiani on tema loomingus ülekaalus olnud filmi- ja teatrimuusika. Vana-Kreeka mütoloogias on „kimäär“ lõvi, kitse ja mao ristsugutis, tuld sülgav koletis, aga see sõna võib tähendada ka fantaasiakujutelma või teostamatut unistust. ERRi kultuuriuudiste intervjuus mainib helilooja, et teda inspireeris pigem unenäo aspekt: unenäod koosnevad paljudest elementidest ja sündmustest, mis näivad äärmiselt loogilised, ent virgudes tundub kõik kui üks seosetu arusaamatus. Selliseid sündmusrikka unenäo isevärki helivälju ja kõlamaastikke kuulajate ette kümne minuti jagu toodigi: suured kõla­massiivid, ruumiliselt üle orkestri lahti- ja kinnirulluvad passaažid, üldisest faktuurist esiplaanile toodud pillirühmad (näiteks trompetite fanfaarid või tšellode meloodialiinid), viiulisoolod Triin Ruubeli esituses jpm. Sõnaga, selles teoses on kõike. Pärast ühte kuulamiskorda on teose kohta keeruline midagi öelda, küll aga oli see ERSO esituses vormiliselt terviklik ja hoomatav ning kuulata huvitav.

Vestluse kontserdi eel juhatas sisse Liina Sumera 2018. aasta Eesti muusika päevadel esiettekandele tulnud ja hiljem ka rahvusvahelisel heliloojate rostrumil soovitatud teoste nimekirja valitud „Conatus“ 16 kõlarile. Estonia kontserdisaalis esitas seda seekord küll vaid kuus kõlarit, aga selle eest avas Sumera dirigent Bas Wiegersi suunamisel mõlema teose saamisloo ning selgitas oma komponeerimisviisi üldisemalt.

Kontserdi kõige lummavam esitus oli minu meelest de Falla teose „Ööd Hispaania aedades“ ettekanne, kus soleeris Age Juurikas. Intervjuus Klassikaraadiole ütles Juurikas, et hispaania muusika on viimasel ajal olnud tema tuline huviobjekt ning de Falla teose esitamine üks tema pikaajalisi unistusi. Ka ERSO on teost esitanud harva, vaid kolm korda. Žanrilt on tegu sümfoonilise poeemi ja klaverikontserdi sümbioosiga. Age Juurika ja Bas Wiegersi koostöös saavutati orkestri ja klaveri imehea balanss: klaver on selles teoses sümfooniaorkestri osa ega pea olema kontsertlikult esiplaanil. Keskmiselt rõdult kuulates näis, et klaveri sulandamisel orkestrisse on leitud väga hea tasakaal, jäetud aga solistile siiski vajalikes kohtades soleerimisruumi. Age Juurikas, kes on tuntud oma detailselt lihvitud mängu, kuid vajadusel ka jõulise interpretatsiooni poolest, hoidis end vaos, mõjudes ühena orkestrantidest.

De Falla teose hispaanialik karakter ei tulene niivõrd välistest efektidest, kuivõrd omapärasest impressionistlikust kõlamaailmast. Teose alusena on kasutatud andaluusia rahvamuusika meloodikat ja rütme, mis on mõjutatud araabia muusika melismaatilistest meloodiatest ja ostinaatsetest rütmidest. Bas Wiegersi interpretatsiooni läbisid pikad, mõtestatud ja väljaveetud liinid ning pinge ja kulminatsioonide tagasihoidmine, see tekitas hispaanialiku espriiga sumeda õhustiku. Dünaamikamuutused olid kujundatud paindlikult ning solist ja orkester tulid kõlavärvide ja õhustiku loomisel dirigendiga hästi kaasa. Mõnel hetkel oleksin siiski soovinud täpsemaid koosmängualgusi ning paremat ühist tunnetust tempo kiirenduste ja aeglustuste ajal.

Õhtu hispaania koloriidile pani lisapalana punkti Age Juurika esitatud Fréderic Mompou klaveripala „Gitano“, mis jätkas oma mahedusega võluvalt de Falla joont.

Kui de Falla teos oli kui mäng värvide ja varjudega, siis kontserdi teises pooles kõlanud Igor Stravinski „Kevadpühitsus“ oli tämbrite tulevärk. Kontserdieelse vestluse valguses pani „Kevadpühitsus“ mõtlema sellele, kuidas kogesid teost selle esimesel lehest lugemisel esiettekande teinud orkestrandid. Klassikalise muusika repertuaarikaanonisse ning muusikaõppeasutuste muusikaloo ainekavva kuuluv teos ei šokeeri enam ammu kedagi, kuigi esmaesitus oli skandaalne. ERSO oboerühma kontsertmeister Guido Gualandi rääkis eelkontserdi vestluses orkestrandi vaatepunktist, mismoodi hakkab orkestrimuusik uut teost avastama. Esimesel läbimängul pannakse tähele, kes kellega koos mängib, missugused kõlad ja harmooniad tekivad. Juba teisel läbimängul kõlab teos hoopis teisiti, sest nii mängijatel kui ka dirigendil on esimese läbimängu tähelepanekud ja pidepunktid, millele toetuda. Kahtlemata on tänapäevastel orkestrantidel uute teoste avastamine lihtsam kui saja aasta tagustel muusikutel.

ERSO on „Kevadpühitsust“ esitanud 1980. aastatest peale igal kümnendil mitu korda. Teos on seega orkestrile tuttav ja kodune. Bas Wiegersi karakteri­loome ja konkreetsuse aste muutus Stravinski teoses märgatavalt: pikkade liinide kujundamine vahetus resoluutsuse ja täpsusega, kuigi interpretatsioon jäi ikkagi pigem lüüriliseks. Et teos mõjule pääseks, on vaja vaikust, mida kontserdisaalis paraku alati täielikul kujul ei teki. Dirigent võttis enne teost tavapärasemast pikema momendi vaikuse kuulamiseks ja seda nii intensiivselt, et see kandus ka publikusse. Pinev vaikus valmistas ette ja tõi esile Peeter Sarapuu fagotisoolo teose alguses.

Vahemärkusena mainin, et sedasama teost ettevalmistavat hetke oleksin soovinud ka eelkontserdil. Liina Sumera „Conatus“ hakkas kõlarites kõlama nii, et ei publik, saaliteenindajad ega ka lavamehed sellest vist hästi aru ei saanud: valgust sätiti paika koos teose algusega, publikuvalgus kustus alles mõni aeg hiljem ning saali tulev publik kobistas ja segas teistel teose kuulamist. Selline koordineerimatus tundus veidi liiga suvaline.

Nagu de Falla teose puhul oli ka „Kevadpühitsuse“ interpretatsioon tagasihoitud. Ühelt poolt tuli see Estonia kontserdisaalis kasuks. Teose orkestrikoosseis on väga suur (viiene puupilli­koosseis, kaheksa metsasarve, kuus trompetit, kolm trombooni, kaks tuubat, kaks komplekti timpaneid ja rohkelt löökpille), mistõttu forte-kohad kipuvad minema müraks. Bas Wiegers oli kõlatugevusega võimalikes kohtades tagasi­hoidlik, mistõttu tekkis vähem müra ja kuulata oli Estonia kontserdisaalis mõnusam. Orkestri tutti-kulminatsioonides seda siiski vältida ei saanud. Vaoshoituse ja kultuursuse tõttu kaotas aga teos naturaalsuses ja stiihilisuses. Tundub, et dirigenti iseloomustabki võrdlemisi romantiline lähenemislaad muusi­kale, sest ka traditsiooniline Ukraina hümn enne ametlikku kava kõlas sel korral väga lüüriliselt.