Näituseks on valminud neli maketti (Peet Veimer):  uhiuus riigikogu hoone (1922), Johansoni kavandatud Elfriede Lenderi gümnaasium (1935) ning tema Liiva (1935) ja Metsakalmistu kabel (1936). 25 aastat tagasi saatis näitust (ja konverentsi) teatav vastupanuliikumismeelsus, esitleti ju siis pooleldi keelatud Pätsu aega. Raamatud olid erifondides, aga maju ei saadud ju kuidagi keelata. Ka ei tundnud nõukogude võim ennast Eesti-aegses riigikogu hoones  sugugi halvasti, justnagu oleks Lenini nägu võimsa salarelvana suutnud saalist kustutada kogu endisaegse aura. Täna me Leninit seal enam ei mäletagi ja saal on ka õigetes värvides taastatud. Samal ajal on pilk Pätsu ajale vabanenud ebamäärasest romantikast, on uurivam ja läbinägevam. Elu uue kapitalismi ajal on tollaste olude mõistmisele lähemale viinud. Paljud arhitektuuri- ja linnaplaneerimisprobleemid, millega maadeldi siis, on taas aktuaalsed,  olgu see siis linnade planeerimise võimatus ja nende arengu allutamine eraomandusliku surve alla või sotsiaalehitus, mis oli esmatähtis probleem 1920. aastatel. Vähem probleemsed pole arhitektidevaheline konkurents, kutsestandardite sätestamine, eetikanormid, võitlus korruptsiooniga.

Kõik need teemad olid aktuaalsetena nii Habermanni kui Johansoni laual, kui esimene oli aastatel 1914–23 Tallinna linnaplaneerimisarhitekt ning 1919–23 siseministeeriumi  ehitusvalitsuse juhataja, teine aga juhtis 1924. aastast linnavalitsuse ehitusosakonna projekteerimisbürood ja 1935. aastast linna arhitektuurijaoskonda. Mõlemad olid ka Eesti Arhitektide Ühingu asutajad 8. oktoobril 1921. aastal ning pärast üksteise järel ka ühingu esimehed. Habermann tuli kohe esimesele EA Ü asutamiskoosolekule uue ehitusseaduse projektiga. Selle seadustamiseni jõuti küll hoopis hiljem. Küll aga keelati 1934. aastal  linnaarhitektidel ja -inseneridel eratööde tegemine ning 1937. aastast arhitektide üheaegne tegutsemine projekteerija ja ehitusettevõtjana (mille vastu meie aeg üsnagi patustab). Kehtis arhitektide tasumäärustik: vähem ei tohtinud honorari küsida, rääkimata tasuta tegemisest – seda peeti ebaeetiliseks konkurentsiks. Ehk siis, igasugune alapakkumine oli taunitav, sest arhitekti staatus tähendas olla ühiskonnas sõltumatu nõuandja, kes arvestab  ühiskonna huvidega, erinedes selle poolest põhimõtteliselt tavalisest ärimehest. Kes nimetaks täna veel aktuaalsemaid probleeme arhitektuurivallas! Riigihankeseadusega on kõik arhitektid surutud alapakkujateks, nendest on tehtud kommertssüsteemi konkureerivad kruvid – ja ime siis, et arhitektide moraal on langenud. Raivo Puuseppa, kes pareeris avalikkuse etteheiteid Solarise pärast kõrkide sõnadega: „Minu tellija polnud avalikkus, vaid  Peeter Rebane”, poleks tollal võetud ühtegi arhitektide ühendusse ei Eestis ega mujal. 

Toreda hoiakuga Habermann ja sõnaaher Johanson

Siinse kirjutise eesmärk ei ole taas kord kirja panna klassikute biograafiaid ega loetleda  nende ehitisi – seda kõike pakub näitus. Alljärgnevalt pigem sellest, millistena kaht kuulsat klassikut inimestena mäletama jäädi. Abiks on siin Edgar Johan Kuusiku mälestused (käsikiri arhitektuurimuuseumis, allpool toodud tsitaadid pärinevad peamiselt V osast). Kui Habermann oli „imposantse kuju ja toreda hoiakuga heleblond mees”, enamasti rõõmsameelne ja hea suhtleja, siis Herbert Johanson oli „lühike, tönts ja paksuke, näoplaanilt, peale  hästivormitud lauba, väheütlev ja kõneosavust ei mingisugust” – nii mäletab kolleege Kuusik. Arhitektide ühise 50 aasta juubeli tähistamise ajal 1934. aastal vastandas arhitekt Roman Koolmar neid nii: „Üks koostab ehitusmäärusi, kuna teine neid ignoreerib; üks on ruumi tõrjuv ja teine ruumi haarav; üks näeb teenijale ette maailmatu suure ruumi, kuna teine sunnib teenijat püsti magama. Oma Tallinna planeerimiskavandi järgi üks aina lammutab,  kuna teine muudkui ehitab”. Ehitusmääruse koostajana ja planeerimiskavandi autorina mõtles Koolmar Habermanni, sest 1934. aastaks polnud Johanson veel planeerimisvaldkonnas suurt jõudnud ära teha. Nii Habermanni kui Johansoni elustiil oli üsna boheemlaslik (mis ei pruugi muidugi tähendada, et see kehtis kõigi eestiaegsete arhitektide kohta). Habermannil oli kombeks  töötada öösel ja enne keskpäeva ta ei tõusnud.

 „Need ööinimese tavad viisid teda aga paratamatult sinna, kus samuti ööelu elati, s.o. igasugustesse lokaalidesse, kus osati olemist mugavaks teha. Kaaslasteks olid tavaliselt endised koolisõbrad või ka kliendid, kes vahest ise nende istungite algatajaiks osutusid. [—] Kui siis kusagil teda kohtasid, oli ta lõbus ja vestlusvõimeline, ilma et märgata olnuks väsimust või tülpimust või maitsetut hooplemist, noid tavalisi  pahesi, mis sel puhul inimeste juures esile kipuvad tulema. Kuid selliseid öiseid libastumisi oli siiski vaid sporaadiliselt ja nad olid seda andestatavamad, et Habermann muid lõbustusi ei otsinud, hüljates isegi kontserte ja teatrietendusi ning kinos ja kohvikus käimist.”

Arhitektuuriametnik Habermannilt oodati muidugi veidi teistsugust elustiili. Tema lauale olevat alatasa kuhjunud tegemata tööd. „Kellelegi ei suvatsenud Habermann midagi ära  öelda, mille tõttu ta oma lubadusi täita ei suutnud. Ta oli selleks liialt elavaloomuline, et tuhnida tolmunud toimikuis ja anda aru pahatihti üsna tühistest ametkondadevahelistest arusaamatustest,” on meenutanud Kuusik. Johansoni kirjeldab Kuusik Habermanni vastandina: „Rõivastus omapäraselt, teatava hoolikusega ning liikus aeglaselt ja väärika rühiga. Tema alaliselt lõbusas näoilmes oli aga nagu mingit iroonilist muiet, mis sundis distantsi  pidama. Oli mugav perekonnainimene, kes armastas hästi süüa ja vahest ka juua, aga peamiselt tegevusetult piipu popsutada ja laiselda. [—] Peale riigikoguhoone projekteerimistööde Ehituse peavalitsuses oli Johanson aastaid Tallinna ehitusosakonna projekteerimisbüroo juhatajaks ja seda, oma väheste administratiivsete kogemuste peale vaatamata, heade tagajärgedega, kuigi saamatuse tõttu kirjas nii mõnigi paber vahel rippuma jäi.  Kuid ta oskas üsna hästi leida parajaid inimesi parajatele kohtadele, kes teda olid suutelised abistama. Oma leebuse ja heatahtlikkuse peale vaatamata, aga võib olla, et ka just selle tõttu, tundus linna ehitusasjandus heades kätes olevat”.

Johanson oli väga kiire joonestaja ning Habermanniga võrreldes on tema looming ka jõulisem ja isikupärasem. Oli ju tema oma eramuga Toompuiestee 6 (1929) funktsionalismi  „maaletooja” Eestisse ning hiljem tugeva karakteriga paearhitektuuri looja. Kuusik jätkab Johansoni iseloomustamisega: „Tema projektid valmisid õieti peas, kuna paberile panemine ja vormistamine toimus uskumatu kiirusega, nii et ta 24 tunni jooksul tavaliselt suure töö lõpetas. Nendes töödes leiduski alaliselt värskeid mõtteid, energilisi otsinguid ja ootamatuid tuletusi üsna tavalistest ehituslikest premissidest, milliseid tuletusi ta oskas vormistada  nägemusliku tabavusega mingis laias, sundimatus, kuid siiski vägagi maitsekindlas vormi keeles. Alaliselt piip suus, mingi erilõikega palitu seljas, nii võis teda vahest näha jalutamas ametikohast koju Vismari tänavale, kuhu ta omale oli püstitanud kaks individuaalelamut, ühe enesele ja teise pojale. Ka Johansonit ei olnud näha ei kontsertidel, teatris ega kohvikus, pigem istus ta mõne kolleegiga või kliendiga restoranis. Vaheldusena sooritas ta  autosõite kodumaal, kadudes päevadeks oma klientide silmist”. Pole kahtlust – elustiili poolest on Habermannil ja Johansonil Eesti tänaste arhitektide seas palju järgijaid. Muuseumi näitus on ajalookirjutuse vorm. Nagu varasematelgi muuseumi näitustel, nii tehakse siingi korrektiive senistesse 1920.-30. aastate arhitektuuri tõlgendustesse. Näiteks ei kasutata terminit „paefunktsionalism”, mis ei tundu ammu enam korrektne, sest funktsionalismi  mõiste on ajas tunduvalt konkreetsema sisu omandanud (nagu pole enam paslik fu
nktsionalismi alla panna ekspressionismi ega art déco’d, mida on varem tehtud). Konkreetse materjaliga töötades on hulga selgemaks saanud 1930. aastate arhitektuurse pöörde kontekst, nähtavamaks muutunud riigivanema, tulevase presidendi Konstantin Pätsi sõna otseses mõttes juhtiv roll Eesti arhitektuuri suunamisel.

Poolt saalitäit Johansoni  laualt tulnud nn Pätsu pealinna (Tallinna kesklinna tänavate ja väljakute) ruumilise mõju projekte eksponeerisime mõni aasta tagasi näitusel „Konstantin Pätsi Tallinn”, nüüd on neist väljas vaid üksikud. Põhiliseks on seekord mõlema arhitekti mahulised projektid. Näitusel võib aduda, kui uskumatult produktiivsed olid Habermann ja Johanson: loomingu nimekirjas on üle kahesaja projekti (sealhulgas mitmed hoonekompleksid on ühe nimetuse  all ning välja on jäetud väiksemad ümberehitusprojektid). Need rikkaliku tüpoloogilist galeriid esindavad projektid sündisid kõigest 20 aasta jooksul, misjuures jõuti ka ühiskondlikult aktiivne olla. Näitusel saab ülevaate tollasest arhitektuurikultuurist, stiili-eelistustest (saksa mõjud kumavad siit vastu rohkem, kui ehk tahaksime näha, aga eks õppinud mõlemad mehed pärast Riia Polütehnilist Instituuti ka Saksamaal, Habermann Dresdenis ja Johanson  Darmstadtis) kuni arhitektide tollase käsitöökultuuri ehk projektide vormistuseni välja. Esialgu saadab näitust väike buklet, kataloog ilmub 2010. aastal. Tahtmata alahinnata Edgar Johan Kuusiku, Olev Siinmaa, Eugen Sachariase, Elmar Lohu jt tollaste arhitektide panust, võib üsna kindlalt väita, et Habermanni ja Johansoni looming moodustab Eesti 1920.-30. aastate arhitektuuri kaalukaima osa. Kuna peaaegu kõik selle  aja koolimajad ehk Pelgulinna gümnaasium, Prantsuse lütseum, Lasnamäe algkool, Lenderi gümnaasium, Westholmi gümnaasium, 20. keskkool jt on tulnud Herbert Johansoni laualt, siis on põhjust paljudel kooliõpetajatel tulla näitusele oma klassile näitama, kui palju on nende kooli arhitekt suutnud korda saata. Eks samamoodi oli nende arhitektidega eeldatavasti lähedasem side riigikogu ja Eesti Panga inimestel, aga ka tuhandetel tallinlastel, kes  elavad Herbert Johansoni või Eugen Habermanni projekteeritud majas.