Melanie Bonajo näitus „Kui keha ütleb Jah+“, kuraator Maria Arusoo. Kumu viiendal korrusel 10. XI 2023 – 28. IV 2024.

Kujutage ette maailma, kus seks ei ole kõige kõrgem ega ihaldatum intiimsuse vorm; kus enda ja teise nõusolekupõhisest puudutamisest on saanud igapäevane norm; kus puudutus ei ole delegeeritud üksnes teatud laadi suhetesse, esmalt just privaatsfääri; kus tundides nimetusega „kehaline kasvatus“ ei tegeleta vaid võistluslikkuse ja vormis püsimise ja selle hoidmisega ning kus muu hulgas õpetatakse tundma nii enda kui teise inimese keha, õpitakse tajuma teineteise piire; kus seksuaalsus ei ole enam inimese identiteedi nurgakivi; kus armastus ei tähenda esmasena heteroseksuaalset tuumikperekonna mudelit.

Kujutame ette maailma, millega meil oleks esmalt just erootiline suhe, aga seda nii, nagu USA mustanahalise kväärist feminist Audre Lorde seda silmas peab. Lorde nimelt sedastab, et näiteks nii raamaturiiuli ehitamise, idee peas veeretamise, naisega armatsemise, muusika kuulamise või luuletuse kirjutamise kogemuse vahel ei ole tegelikult kvalitatiivset erinevust. Need kõik on potentsiaalsed stiimulid selle võime realiseerimiseks, mida ta nimetab nii rõõmuks (joy) kui rahuloluks (fulfillment).*

Mõnel marukonservatiivil läheb sellisest kujutelmast silme eest muidugi mustaks, et mis laadi über-progressiivsete hullude düstoopia see veel on. Aga kui siiski prooviks väheke maha rahuneda, hingata rahulikult sisse, siis välja, ning veeretadagi korra mõtet – kõigest selle arvustuse lugemise vältel –, et äkki on tegemist hoopis kujutelma-sooviga, mida iseloomustab hoopis tervislikum ja jätkusuutlikum suhe nii enese, teise kui ühiskonna kui terviku endaga? Ning libisegem siis edasi …

Õline maailmapäästmiskunst

Kirjutan neid ridu horisontaalses asendis, enam-vähem mugavalt ühe roosa molluskja (on see üldse sõna? molluski moodi? molluskilaadse?) padja peal, mis on mu keharaskuse-kerguse all mõnusalt lömastunud, võtnud mu kuju. Arvuti asetseb nii eelmisel nädalal jõusaalis piimhapet täis pumbatud reitel kui ka pehmete voldikestega kõhul järjekordse installatsiooniuuenduse ootuses mu peal vaevumärgatavalt vibreerides. Kehva vereringe tõttu alati liig külmad sõrmepadjakesed tipivad aga samaaegselt neid ridu siia Open Office’isse tekstiks, kuid mu tähelepanu on suunatud peamiselt enda ette. Video, mida silmad tasakesi liigutades pingsalt jälgivad, on nimelt täis kehi.

Igasuguses suuruses rohke õliga lubrikeeritud võbelevaid-sädelevaid kehi, mis lirtsuvad, lurtsuvad ja libisevad teiste kehade peal, vahel ja all. Peegeldades oma nahal ka neoonroosakas-lillakat neile kehadele suunatud valgust. Mõtlen: kui võtta Kristiina Ehini pastelne haldjalik-hipilik ökosfäär, lisada sinna korralikus koguses 60ndate lääne seksuaalrevolutsiooni ning siis otsa veel ca 50 liitrit ekstra-neitsioliiviõli, siis äkki saabki kokku Hollandist pärit kunstniku Melanie Bonajo näituse „Kui keha ütleb Jah+“ Kumu viiendal korrusel!?

Bonajo on nimelt mittebinaarne kväärist maailmapäästja-kunstnik, kes tihti töötab kollektiivselt ja kogukonnapõhiselt, mis tähendab, et tema loome­praktika detsentraliseerib muu hulgas ka nn üksiku (meheliku) geeniuse müüti. Tegemist on uue aja triksteriga, kes on vahest kõige rohkem kuulsust kogunud (mitte)seksuaalsust lahkavate videotega, mida tihti raamivad värvilised ja kutsuvad pehmete maastike installatsioonid, kuhu saab ennast mõnusalt siruli visata.

Ise võtaksin Bonajo kunsti kokku just intiims(us)e kui sellise uurimise praktikana. Sellest ka huvi näiteks nüüdisaja tehnoloogia vastu – kuidas on see muutnud suhteliselt lühikese aja jooksul inimese tähelepanu ja saanud osaks n-ö inimkehast. Samuti ei pelga ta kaasata oma projekti lapsi ega hoolde­kodus elavaid vanureid, kellega lahatakse videotes läheduse ja selle mõistmise/mõtestamisega seotud teemasid. Muide, Kumu näituse neljast installeeritud videost on minu meelest kõige huvitavamad nood, kus räägivad pika elu elanud passiivsed ratastoolis vanakesed ja veel n-ö nõrkade kultuuriliste filtritega alles elu alustavad energilised lapsed. Paratamatult paneb see juurdlema, mis meie – inimestega – vahemikus 7–70 aastat küll juhtub, et me nii igavad oleme. No vähemalt minu pilgule…

Arvustuse esimese alapealkirja all somaatilis-sensuaalselt kirjeldatud video on näitusel küll keskne, ning tõenäoliselt ka selle provotseerivaim ning enim tähelepanu köitev teos. Ning tõsi ta on, lisaks kirjanduslikele mahladele paneb see nõretama-nõrguma ka kõikvõimalikud muud kujutluspildid maailmast, kus puudutusest ning eriti mitteseksuaalsest intiimsusest on saanud ühiskonna olulisi nurgakive. Bonajo „Kui keha ütleb Jah+“ on omamoodi holistiline teraapiaseanss, mis sekspositiivsete vahenditega vahendab uut seksikamat maailma.

Sest sekspositiivsus selle kõige laiemas mõttes hõlmabki tegelikult seksuaalsuse kõiki tahke – ideaalis võiks selle all mõista ka näiteks seksnegatiivsuse ja aseksuaalsuse aktsepteerimist. Sedasi ei tähenda see esmalt rohket ja/või tabu- ning stigmavaba seksi, vaid seksuaalsuse kogu spektri võimestamise püüdu. Sulle ei meeldi seks? Lahe! Sulle meeldib seksida paljudega? Ka lahe! Naudid vaid mittepenetratiivset seksi? Väga hea! Oled monogaamne? Oled polüamoorne? Kõik, mis konsensulik – sobib! Ah et sinu identiteet ei rajane üldsegi mingil seksuaalsusel? No see kõlab samuti väga hästi!

Mitteseksuaalne intiimsus kui ühiskonna nurgakivi

Loomulikult võib kogu Bojano värviküllane seksikas lateksiline-satsiline maailmaloome kohati mõjuda naiivselt, kergesti meeldida püüdvaltki, kuid näitus oma kontseptuaalses „lihtsuses“ on siiski üsna ebamugav. Seda ka minule, kes ma nüüdistantsijana veedan suurema osa oma ajast proovides teiste kehade peal aeledes (kui keegi veel ei teadnud, millega nüüdistantsijad tegelevad, siis nüüd teate). Olen pannud tähele, kui pingesse mu keha mingitel eriti rajudel ja vabameelsetel hetkedel läheb – ei julge isegi liigutada, ei julge hingata.

Ühelt poolt on muidugi huvitav sedasi lamaskledes vaadata üht võimestavat videot, mille eesmärk on mudida mind avatuma mõtlemise-olemise suunas, ja siis tõmbuda hoopis krampi selle pakutava vabaduse ees. Pool­alasti risoomselt rähklevate ihude video mõjub korraga enese salajaste barjääride olemasolu paljastamise aktina: vaat milline moraalipolitseinik ja puritaan ma tegelikult olla võin!

Kohati hakkas häirima ka kogu korporeaalse korpulentsuse külluslikkuse kiuste selle üheplaaniline estetiseeritus: kus on tõeliselt koledad kehad?! Miks isegi paksud ei näi nagu paksud? Või see ongi Bonajo mõte? Ühelt poolt: jah, mõte ongi näidata, et koledust kui sellist pole olemas, see on üks kuri kultuuriline konstruktsioon, internaliseeritud ilu­fašism! Ometigi jäin ikkagi endiselt igatsema räigelt armiliste ja tselluliidiste, rohkete sünnimärkidega rohmakaid kehi. Korraga näikse, et õli teeb kõik liiga ilusaks, silub kõik konarused, ja õnarused jätavad jällegi liig õrna mulje. Kuid see ei võta ometigi vähemaks selle näituse keskset mõtet ja püüdu, selle pehmet ja võdisevat võimu ja võimestamist!

Mõneti tuletab Bonajo edukalt meelde seda va miskit, mida kutsuksin inimeseks-olemise-kunstiks. Sellist, kus me ei kõrgu teiste olendite/mitte­inimeste ja looduse üle, kus proovime neid ajast ja arust hierarhiaid ümber mängida. Sellist, kus ka laste arvamusi on vaja ära kuulata ja kuulda, sest neil on tihtipeale veel värske ja kultuuri/võimustruktuuride ootuste poolt mudimata pilk maailmale. Maailma, kus vanad inimesed ei ole surutud kuhugi hooldekodusse ühiskonna äärealale ning kus me ei käi neid vaatamas, kuulamas ega puudutamas. Aga ometigi nad ju ootavad meid.

Füüsiline lähedus võiks ju tähendada palju rohkemat kui vaid seksuaalset ning emotsionaalne lähedus enamat kui pelgalt romantilist arusaama sellest. Nii Bonajo kui ka mina kirjutaksin parima meelega alla maailmale, kus teineteisest hoolimine (ja üksteise eest hoolitsemine) pole suunatud vaid paarisuhte formaati, vaid laieneb ühiskonna kui terviku ja kollektiivsuse tasandile, laotudes sedasi nagu üks pehme tekk üle meie kõigi peade, selgade, suguelundite! Mis aga ei tähenda, et siis peab hakkama muudkui kõiki ja valimatult armastama.

Küsimus on pigem selles: kui õige prooviks olla väheke rohkemale kui vaid ühele inimesele hingesugulaseks-kehasulaseks? Ja mitte vaid inimestele, vaid ka näiteks mullale, mineraalidele, puudele, tuulele, kuule, kassile, lemmikraamatutele, tervele kosmosele, noh! Mis juhtuks siis, kui inimesed mõistaksid armastust kui esmalt kuulumist ühte suuremasse sõbrapilti? Sellisesse, kus oleks näiteks imelik minna bussi peale ja teha seal nägu, et sa ei näe seal teisi. Sellisesse, kus näiteks hoopis minnakse bussi ja teretatakse seal istuvaid-seisvaid inimesi-kamraade, küsitakse mõnelt isegi „kuidas sul läheb?“ või „kas keegi tahab äkki šokolaadi, just ostsin suure tahvli?“. Ning kus see ei mõjuks erakordse, veidra või imelikuna.

Räägin maailmast, mis oleks – tõsi – puutumata sellest (minu jaoks) kuri­tegelikust kontseptsioonist, milles armastus ja üksteisest hoolimine kuulub peamiselt kahe eri soost inimese vahele, on suunatud vaid nendevahelisse kitsasse ruumi ja mitte näiteks ülejäänud maailma laiali – kõigesse-kõigesse, mis meid ümbritseb! Räägin maailmast, kus raamaturiiuli ehitamisel, muusika järgi keha seksikal raputamisel, mehega armatsemisel ja arvustuse kirjutamisel ei oleks mingit kvalitatiivset vahet. Vaid nad kõik võivadki tuua ellu võrdselt rõõmu, sest me suhe selle maailmaga on nii-nii kuradima erootiline!

* Audre Lorde, Uses of the Erotic. Out&Out Books, Brooklyn 1978, lk 56-57.