Sel reedel Sirbis

7 minutit
Esiküljel Triinu Tamm

Iga lugeja loeb. Pille-Riin Larm vestles Triinu Tammega
Triinu Tamm: „Loomingu Raamatukogu sõpruskond ja lugejad on mõtteline toimetuse osa, nende tagasiside ühismeedias või kohtumistel on meile vajalik peegel.“
Loomingu Raamatukogu on alates 1957. aastast, mil see asutati, kogenud samu rõõme ja vintsutusi, mida lugejadki, aga ei ole pidanud kurssi muutma ja rühib vapralt üha edasi. 2013. aastast peale on väljaannet tüürinud Triinu Tamm. Kuidas Loomingu Raamatukogul hästi läheb?

Eesti kirjandusklassikud obstruktsioonist
Kogunud ja valinud VEIKO MÄRKA

MARGIT LANGEMETS, KRISTINA KOPPEL, MADIS JÜRVISTE: Eesti keele pesa
Tänu ühendkorpusele on keeleteadlastel suurepärane võimalus analüüsida empiirilisi andmeid tänapäeva keele mistahes küsimuse puhul.
Teaduse eesmärk on kirjeldada ja seletada uuritavat ainest, teha järeldusi nähtuste kohta. Kuidas asjad tegelikult on, seda ütleb empiiriline teadus, ja kuidas asjad peaksid loogiliselt olema, seda ütleb teooria. Niiviisi juhatatakse noori teadustöö juurde ülikoolis.i Keeleteadus ei erine teistest teadustest karvavõrdki: üldistuste tegemiseks ja tüüpilise leidmiseks analüüsitakse suurt hulka empiirilisi keeleandmeid, mis tänapäeval on koondatud mitmesugustesse keelekorpustesse.

Liikumine leegi poole. Andrei Liimets vestles Mark Cousinsiga
Mark Cousins: „Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Inimesed veenavad end selles, et neil on õigus.“
Mark Cousins on tõeline renessansiinimene. Filmiajakirjanik, kultuuriloolane, stsenarist, dokumentalist, kirjanik, maailmarändur, aktivist. Maailma vanima ja püsivaima Edinburghi filmifestivali endine juht. Muu hulgas on ta vedanud koos näitleja Tilda Swintoniga veoautole ehitatud kino köit pidi mööda Šotimaa mägesid ning teinud oma kõige produktiivsemal aastal valmis kolm täispikka ja kaheksa lühifilmi. Cousinsi küllap mõjukaimaks tööks on esmalt raamatu, seejärel 15 tunni pikkusesse peatükki jaotatud dokfilmina ilmunud „Filmi lugu“, ent vähemalt sama monumentaalse töö on ta ära teinud naislavastajate ajaloolise rolli läbivalgustamisel.

TANEL VALLIMÄE: Mis on must-valge maailmapildi juures valesti?
Vastus küsimusele, miks on must-valge maailmapilt taas kanda kinnitanud, seisneb ilmselt suuresti selles, et ühiskonnas on palju pingeid.
2023. aasta septembris ilmus Sirbis minu lugu tühistamiskultuuri tagajärgede kohta.1 Käsitlesin seal ühe teemana must-valget maailmapilti, mis tühistamiskultuuriga kaasas käib. See maailmapilt väärib siinkohal veidi pikemat arutlust. Kõigepealt meenutan aga selle loo sisu, et kontekst oleks teada.

RAIVO SOOSAAR: Väärt teooria raha olemusest ja fiskaalsetest müütidest
Eelarve tasakaalu argument võetakse üldjuhul välja vaid sotsiaalsfääri, hariduse jms kulutuste puhul, mitte siis, kui on vaja panku abistada või kärpida rikaste maksukoormust.
Modernne rahandusteooria (modern monetary theory, MMT) on järjest enam tuntust koguv alternatiivne käsitlusi, mis selgitab peavoolust asjatundlikumalt ning hästi arusaadavalt raha olemust ja fiskaalseid (ehk eelarvelisi) võimalusi, mida omab rahaliselt iseseisev riik. Kõige olulisem MMT pooldajate seisukohtii on, et kui riik on valuuta väljaandja (vastandiks valuuta kasutaja), siis ta ei saa mitte kunagi oma valuutast tühjaks joosta ja maksejõuetuks muutuda, s.t pankrotti minna.

EVELYN RAUDSEPP: Etenduskunsti(de) sosinad ja karjed
Noorem põlvkond tundub olevat kaotanud usu ühtsesse narratiivi. Võib-olla on neil raske uskuda, et maailm on tore terviklik paik, millel on mingisugune mõte.
Eesti Kunstiakadeemias korraldati mullu detsembris avalik vestlusring pealkirjaga „Kaasaegse etenduskunsti küsimused“, mis oli EKA stsenograafia eriala magistrantidele mõeldud samanimelise õppeaine osa. Koos tudengitega semestri kestel diskuteerides koostati ühiselt teemaplokid ja kobarküsimused vestlejaile. Vestlema oli kutsutud neli kultuurimõtestajat, kes on võtnud seeria vormis lahti kirjutada etenduskunstidega ja nüüdisaegse etenduskunstiga seotud teemasid.
Dramaturg Eero Epner avaldas 2021. aastal Sirbis artiklisarja „Uus teater“. Paralleelselt temaga kirjutas selles sarja artikleid ka koreograaf Kaja Kann. Teatrikriitik Ott Karulin tegeles 2019. aastal Sirbi artiklisarjas „ÜKT“ (ehk ühe versioonina „ühendkunstiteose“ lühend) definitsioonide selgitamisega. Urmas Lüüs, hariduselt disainer, on püüdnud leida sõnavara ja mõtestada õõvaorulugusid planeedil Ugri 2000 – nii nimetab ta noorema põlvkonna etenduskunstnike loomingut. Häältena publiku seast said sõna ka Kaie Küünal Kanuti gildi saalist ja Liisi Aibel Eesti Teatri Agentuurist.

Vene teater kui eri rahvuste kokkusaamispaik. Tambet Kaugema vestles Anne-Lii Päiviga
Veebruarist alustas Vene teatri juhina tööd Anne-Lii Päiv, kes seni oli samas teatris ametis juhiabi ja arendusjuhina. Enne Vene teatrisse tööle asumist oli ta festivali „Kuldne mask Eestis“ korraldajate seas. Uue teatrijuhiga sõlmiti kolmeaastane tööleping. Mullu novembris välja kuulutatud konkursile oli laekunud 13 avaldust, praegust teatrijuhti Svetlana Jantšekit kandideerinute hulgas ei olnud.

ANDRES KOLLIST: Tallinna kesklinn, raamat ja ülikool
Läinud aasta 29. novembril kinnitas Tallinna linnavalitsus Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vahelise kvartali detailplaneeringu.
Iga detailplaneering on kaalukas dokument. See määrab linnaruumi arengu. Lihtsustatult öeldes: kuhu, kui kõrged, kui laiad ja kui pikad hooned saab ehitada. Ja milline peab olema nende hoonete funktsioon. Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vaheline 2,7 hektari suurune kvartal asub Tallinna kõige kesksemas kesklinnas, osaliselt vanalinna kaitsetsoonis. Nii tähtsas asukohas ei ole ühtegi teist sedavõrd mahukat, Tallinna linnaruumi suuresti mõjutavat arendusvõimalust. Sellesse kvartalisse jääb ka endine teaduste akadeemia, praegu Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu hoone koos selle juurde kuuluva krundiga.

Tegele sellega, mis juba olemas. Siim Tanel Tõnisson vestles Yuma Shinoharaga
Arhitektuurimuuseumi näitus „Tegele olemasolevaga: Jaapani arhitektuuri uued suunad“ tutvustab praegu Jaapanis tööle asuva arhitektide põlvkonna töid ja mõtteviise. Mõnes mõttes traditsioonilisele, mõnes mõttes radikaalselt uuele suhtumisele annab raamistiku 2011. aasta Fukushima tuumakatastroof, mis purustas lootuse paremale tulevikule, lõputule kasvule ja küllusele. Vastavaid märke oli Jaapanis näha olnud tegelikult juba aastakümneid ja tegelikkus on ka meile tuttav: stagneeruv majandus ning vananeva ja ebaühtlaselt kahaneva rahvastikuga riik. Selle kõige kohal hõljub muidugi kliimakriis. Kuidas luua sellises olukorras arhitektuuri?

OLIVER TOMINGAS: Kliimasoojenemine minu härmatanud akna taga
Eesti veebilehtede kliimauudiste kommentaariumides valitseb valjuhäälne kliimaeitaja, kelle kriitikanooltest läheb küll suur osa märgist mööda, kuid kelle arvamusavaldused peaksid panema loodusainete õpetajaid, ajakirjanikke ja erialateadlasi siiski endalt küsima, kas oleme kliimamuutuse alusmõisteid ja protsesse õpilastele ja täiskasvanutele seni vajalikul määral selgitanud.

KRISTEL VILBASTE: Hästi väljapeetud paus
Kas arvuti suudab rääkida loodusest hingestatult, pannes lummavatesse looduskirjeldustesse salapärase lugema kutsuva allteksti?
Kümmekond aastat tagasi olin koos Mikk Sarve, Anne Maasiku ja Heikki-Rein Veromanniga kirikukontserdil, kus nad laulsid Villem Ridala poeemi „Püha rist“, milles on uus testament regivärssi pandud.

JÜRGEN ROOSTE: „Kohutav“ woke-poliitika vs. kohutav pärispoliitika
Grammy auhinnad on USAs jälle muidugi elevust tekitanud, sest kõik sääl on praegu poliitika ja kultuurisõda. Ja tõesti, mingi pilguga vaadates võib Taylor Swifti („Midnights“, aasta parim album) ja Billie Eilishi („What was I made for?“, aasta parim laul) auhindamist näha tõesti jõulise poliitilise sammuna.
Swift on praegu paremäärmuslikel vandenõuteoreetikutel rõvedalt hambus niigi, nii oma nähtavuse-häälekusega kui ka eraeluga. Ta tõmbab nooremat generatsiooni valima – peaaegu nagu kandideeriks tema Donald Trumpi vastu.

Arvustamisel
Carolina Pihelga „Lõikejoon“
Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnes aasta“
Pierre Abélardi ja Héloïse’i „Isiklikud kirjad“
„Tartu 2024“ avatseremoonia „Kõik on kokku üks!“
ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Bas Wiegers ja Age Juurikas“
ansambli Ludens kontsert „Arnold Schönberg 150. Kuu-Pierrot“
TKO sarja „Mitme peale!?“ esimene kontsert
2 × Melanie Bonajo näitus „Kui keha ütleb Jah+“
näitus „Tiireldes, keereldes, pööreldes“
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja eˉlektroni „Ligipääsmatuse poolus“
mängufilm „Loomade kuningriik“

Esiküljel Triinu Tamm. Foto Piia Ruber

 

Intervjuu

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp