Tänavuse Rotterdami filmifestivali retrospektiivprogrammis „Cinema Regained“ („Tagasi saadud filmikunst“) linastusid eelmise nädala lõpus kaks Sulev Keeduse hiljuti restaureeritud mängufilmi „Georgica“ (1998) ja „Somnambuul“ (2003). Mõlema puhul oli tegu värske digikoopia rahvusvahelise esilinastusega ja mõlemad (esi)linastusid Rotterdamis juba teist korda, sest nende filmide festivaliteekond algas omal ajal just sealt, Rotterdamist. „Georgica“ oli 1998. aastal iseseisva Eesti esimese rahvusvaheline läbilöögifilm, mis sündis ajal, kui Eestis tehti rahapuudusel üldse väga vähe filme. Tänu Rotterdamiga seotud Hubert Balsi fondi toetusele leiti aga puuduolev rahastus filmi lõpetamiseks ja rahvus­vaheliseks leviks.

„Georgicast“ on saanud meie julge sümbolistliku autorikino nurgakivi. Vestleme Sulev Keedusega tema loomingu märkimisväärsetest tahkudest.

Kohtume küll peamiselt seetõttu, et rääkida „Georgicast“ ja „Somnambuulist“, aga sul on parajasti pooleli monteerimine. Mis sul praegu käsil on?

Lõpetan portreefilmi Galina Grigorjevast. Heliloojast, kes on sündinud Ukrainas ja elab praegu Soomes, aga on Eestis elanud-õppinud ja peab end eesti heliloojaks. Alustasime seda tööd vahetult enne koroonaviiruse puhangut. Kui tavaliselt on portreefilm žanr, mille puhul võiks filmi ka ühe aastaga ära teha, siis meil on see aeg eri põhjustel nelja aasta peale veninud, sest algas Ukraina sõda, mis Galinat valusalt puudutas, kuna ta on Krimmist pärit ja Simferoopolis koolis käinud. Film on nüüd järeltöötluses ja loodan, et kevadel saame valmis.

Möödunud nädalavahetusel käisid ka ise Rotterdamis festivalipublikuga kohtumas. Kuidas filmid nüüd, 26 ja 20 aastat pärast sealset esilinastust vastu võeti?

Publikut oli palju ja nii head tagasisidet ei mäletagi või olen unustanud. „Somnambuul“ linastus festivali esimesel päeval esimese seansina kell üheksa hommikul ning saal oli rahvast täis. Polegi vist nii vara hommikul kinos käinud. Paistis, et nii „Somnambuul“ kui „Georgica“ läksid inimestele korda.

Kas publiku reaktsioonis oli midagi üllatavat?

Ootamatu oli, et nii „Georgicas“ kui „Somnambuulis“ oli kohti, mis publiku naerma panid. Seal oli selline teistmoodi tähelepanelikkus ja tundlikkus. Ja veel üks üllatus: Hollandis on tehtud kümmekond aastat tagasi dokumentaalfilm, mis toetub Vergiliuse neljaosalisele didaktilisele poeemile ja käsitleb tänapäeva põlluharimist. Filmi nimi on „Georgica“¹ ning üks autoritest oli kohal.

Eesti mängufilmitegijad retrospektiivprogrammides pole väga tavapärased, kuidas juhtus, et su filme jälle Rotterdamis näidatakse?

Mõlemad filmid on võetud üles 35 mm filmilindile ja neid polnud juba ammu võimalik kuskil näidata. Tänu Eesti filmi instituudi (EFI) ja kultuurkapitali rahastusele saime mõned aastad tagasi alustada restaureerimisega. Kõigepealt sai valmis „Somnambuul“ ja siis eelmise aasta septembris „Georgica“. Filmid jõudsid Rotterdami festivalile EFI kaudu ja kuna Rotterdam reserveeris uue koopia maailmaesilinastuse endale, siis Eestis tuleb „Georgica“ näitamisele Tartu Elektriteatris. Tartus seepärast, et Evald Aavik elab seal ja Elektriteatriga on pikaajalised soojad suhted (mõlemad filmid linastuvad veebruaris-märtsis ka Tallinna Sõpruses – J. L.).

Mis tunne on, kui sinu loodud filmipärand justkui ärkab jälle ellu, sest pikalt polnud võimalik neid filme üldse vaadata?

Hea, et filmid ei jää riiulile tolmu koguma ja neid on võimalik suurel ekraanil uuesti linastada. Ma ei arva, et nende vastu mingi tohutu publikuhuvi on, aga nad kuuluvad Eesti filmilukku ja on suur tükk minu töödest. Need on küllaltki raskelt sündinud ja arvestades tänapäevast tausta, maailmas praegu toimuvat, siis selliseid filme ilmselt enam teha ei saaks. See oli mulle loominguliselt huvitav aeg, sattusin kokku inimestega, keda oskan tagantjärele ilmselt rohkem hinnata kui siis, kui me seda kõike tegime. Operaator Rein Kotov, kunstnik Ronald Kolmann, grimeerija Ly Kärner, monteerija Kaie-Ene Rääk, kaasstsenarist Madis Kõiv, heli­režissöör Mart Otsa – nemad on mõned inimesed, kes olid mõlema filmi peal ja olulised loomingulise õhkkorra tekitamisel. Ka Evald Aavik, kes mängib mõlemas filmis ja on nagu Eesti oma Max von Sydow. Evald on omapärane nähtus eesti filminäitlejate seas. Ta võtab aja pühenduda täielikult oma rollile, elab koos filmigrupiga ja on platsil isegi siis, kui filmitakse episoode, kus ta ei osale. Ta on saanud oma rollide eest ka mitmelt festivalilt rahvusvahelist tunnustust, mida meie näitlejatega tihti ei juhtu. „Somnambuulis“ mängib Katariina Lauk-Tamm (praegu Katariina Unt – J. L.) Eetlat, samuti väga mahukas ja huvitav roll. Katariina anne on mitmetahuline, ta on erakordne näitleja nii filmis kui ka teatris. Ma ei vastanud nüüd küll otseselt küsimusele, aga need seigad tulid meelde tänu restaureerimisele.

Kui lähedalt sa restaureerimisega seotud olid?

Mitte väga lähedalt, sest ega ma ju muud teinud, kui istusin värvimääramise juures. Olen alati koos operaatoriga oma filmide värvimääramise juures olnud, seekord samamoodi. Ehk siis hoidsin silma peal, ja sama oli ka heliga. On tõesti ime, et me originaalhelid üldse üles leidsime, kuna mõlema filmi heli oli kokku kirjutatud Helsingis ja kõik originaalmaterjalid olid jäänud Soome. Õnneks leiti need üles.

Minu arvates on „Georgica“ praeguses hävingust hävingusse liikuvas maailmas vägagi prohvetlik, sõjahirmu kiuste mingisuguse loomulikkuse säilitamise lugu, peategelaste katsetega mesilasi elus hoida, samal ajal kui taevast ähvardavad pommitajad. Kust see pärineb?

Ajaliselt väga kaugelt. Kunagi sattusid minu kätte ühed klaasnegatiivid ja sain teada noorest Valgamaa mehest Karl Lukinist, kes õppis pildistamise selgeks ja otsustas eelmise sajandi algul minna Aafrikasse misjonäriks. Lukini pildid jõudsid minuni 1980. aastatel ja kui Eesti Nõukogude Liidust vabaks sai, siis tuli mõte, et äkki nüüd on käes õige aeg, kui saaks sõja- ja okupatsiooniteemat puudutada. Sinna juurde sai seotud ka Lukini lugu ning Vergiliuse „Georgica“.

„Georgica“ oli esimene pärast taasiseseisvumist Eestis tehtud laialdase rahvusvahelise tunnustuse saanud film ja kõik seal toimuv eristub väga selgelt muudest eesti filmidest. Mingi ülev vaimsus ja väga rikkaliku sisemaailma kujutamine. Samal ajal su rajult realistlikud dokfilmid oleksid justkui teise autori tehtud.

Selle kohta ma seletusi anda ei oska. Raju realistlikkusega seoses tuleb aga meelde lugu, kui „Georgicat“ Tansaanias filmimas käisime. Mulle oli oluline minna samasse piirkonda, kus Lukin omal ajal kirikut ehitas ja pilte tegi. Eestiga on sealsel hõimul huvitav ajalooline seos. Enne Lukinit olid seal käinud kaks misjonäri, üks Eestist ja teine Lätist, ja jõudnud kohalikega misjoni rajamises kokkuleppele. Suguharu noored sõjamehed astusid aga otsusele vastu ja valged usumehed tapeti. See oli jäänud suguharu hinge peale ja sellest räägiti üle mitme põlve. Leiti, et patutegu tuleb lunastada. Minu teada käisidki seal selle eestlasest vaimuliku sugulased, kellele masaid pakkusid lunarahaks kümmekond lehma. Lõpuks lepiti kokku, et nad võivad oma hingerahu tagasi saada ja lehmad endale jätta. Nii et Eesti ei olnudki Tansaania masaidele tundmatu koht.

Kas masaid ise on „Georgicat“ näinud?

Tegemise ajal me ei mõelnud, et film võiks Eestist väljapoole levida. Tänu Hubert Balsi fondile, kes „Georgica“ lõpetamist oli toetanud, käis sellega kaasas tingimus, et rahvusvaheline esilinastus on Rotterdami filmifestivalil ja film hakkas ka edasi levima. Aga masaide kohta ei oska tõesti arvata, ei usu, et nad on seda filmi näha saanud.

Sinu mängufilme vaadates hakkab silma teatav rituaalsus või usk palvesõna jõudu ja nii „Georgica“ kui „Somnambuul“ ongi nagu palved või pöördumised kõrgema jõu poole. Mis rolli palved või pühalikud rituaalid sinu enda elus mängivad?

Niivõrd isiklikku asja on raske sõnastada. Dokfilmide tegemise pärast olen otsustanud, et jään pigem jälgijaks kui kuhugi kuulujaks. Olen võtnud endale päris suure vabaduse, mis ei tähenda seda, et olen loobunud püüdest rituaale mõtestada. Hindan seda, kui inimeses on olemas ka külg, mis ei tegele ainult esemelise maailmaga. Teemaga meenub üks kogemus seoses ühe teise Aafrikas käiguga, kui filmisime Mauretaanias („Kirjad Inglile“, 2011 – J. L.). Esitasin seal nomaadidele rumala küsimuse, et mida tähendab moslemi jaoks palve. Sain vastuseks, et sedasama mis minu jaoks leib. Et see on iga päeva loomulik osa, annab inimesele mingisuguse teise paralleeli. Lepitab ja rahustab.

Samuti on sinu mängufilmides alati kohal sõjakannatuste või -situatsiooni keskkond. Su filmid pole kunagi sõjafilmid, aga sõda on emotsionaalselt alati kohal. Miks nii on?

See on kuidagi seotud mu esivanematega ja lapsena kõrvalt kuuldud lugudega karmidest saatustest. Raske on olnud nendest teemadest mööda vaadata. Sõda on väga keeruline olukord, selle totaalsus mõjutab igat inimest. Meie siin teame, kuidas inimestelt võeti kodud ära ja kuidas toimusid küüditamised, aga kui neid filme kuskil mujal maailmas näidatakse, siis siinne tagapõhi ei ole alati mõistetav. Nüüd on need hirmud jälle esile kerkinud. Mul endal sõjakogemust pole, kuigi olen neli nädalat filminud Afganistanis („Sõda“, 2017 – J. L.), Camp Bastionis ja Pimonis hästi turvatud positsioonilt. Olen jätkuvalt patsifist. Ükski ajalooline pööre pole mind selles kahtlema pannud. Ma ei usu, et võidurelvastumine aitab konflikte lahendada.

Kuidas sinu käsitlusviis erineb, kui teed dokumentaal- või mängufilmi?

Ega erinegi. Kuskilt tuleb mingi tõuge kas mõtte või aimduse tasandil ja siis peab nii-öelda teele asuma. Dokumentaalfilme teengi, vähemalt enda arvates, puhtalt jälgijana. Ei hakka kunagi oma ideed peale suruma, vaid püüan filmitavas keskkonnas võimalikult omaks saada, leida õige lähenemine ja siis vist tulebki lugu mulle lõpuks ise kätte. Loomulikult peab idee filmi käivitamiseks ja rahastaja leidmiseks olema ka teistele arusaadav, aga ma ei lähe igal juhul ainult seda teostama, sest elu ise on huvitavam kui fantaasiad. Ma ei ole see, kes tahab kähku materjali lindile saada, pigem ootan. On olnud selliseid võtte­päevi, kus mõni teine pakiks ammu asjad kokku. Tihti avaneb just sellistes ebamäärastes olukordades mingi täiesti ootamatu külg. Nagu suhtlemiselgi, kus inimesed ei avane ju kohe, vaid see võtab mingi aja. Oma dokkides ei lavasta ma midagi. Mängufilm on jällegi puhtalt lavastus, kus misanstseenid võiksid olla suhteliselt täpsed ja lõplikud. Töötangi nii, et päevaga jõuame kolm-neli kaadrit filmida. See ei ole küll selgitus erineva lähenemise kohta, aga mängufilmi ja dokumentaalfilmi tegemisel on minu jaoks suur erinevus ka selles, et filmin oma dokid ise. Alguses nii ei olnud, aga ühel päeval mängis elu mind sellisesse olukorda, et pidin ise kaamera kätte võtma.

Dokumentaalfilm võimaldab seega suuremat autorsust?

Ei oskagi võrrelda. Minu ambitsioonid on suhteliselt tagasihoidlikud, ma ei mõtle sellele.

Paljudes sinu esimestes filmides võib märgata kaameraga ülalt maa peale vaatamise perspektiivi, mis „Georgicas“ muutub pommituslennukite näol eksistentsiaalseks ohuks, „Somnambuulis“ on kesksel kohal tuletorn. Miks kõrgemalt kaugusse vaatamine sulle tähtis on?

Võib-olla tuleb see sellest, et mu isa oli elukutselt lendur ning lapsena sain temaga palju kaasa lennata. Nägin maastikke teisest perspektiivist, rohkem kui tavainimene. See õhk, vaade, atmosfäär ja valgus, mis muutub, kui maa pealt kõrgemale tõused, on nendesse filmidesse ilmselt sisse jõudnud.

See oli sulle loomulik vaatepilt?

Vähemalt tol ajal oli kõik see mulle väga emotsionaalne ja oli plaanis ka ise isa erialal jätkata. Käisin purilennukursustel ja tegin langevarjuhüppeid, aga siis tuli film nii rängalt vahele, et kõik muu lõppes ära.

Kui vana sa siis umbes olid?

See jäi põhikooli aega ja sealt edasi. Põhikoolis sattusin filmiklassi, kus meil oli väga huvitav õpetaja Aime Piirsalu. Meie ees seisis nõukaaja koolisüsteemi arvestades üks teistsugune, karismaatiline noor inimene, kellega koos käisime palju filme vaatamas, pärast arutasime, kirjutasime esseesid ning kõik oli väga huvitav. Keskkooli ajal tuli Nõmmel lisaks Olav Neulandi „Diogenese“-nimeline noortestuudio, mis oli mõeldud neile, kel huvi filmi ja kunsti vastu. Nii et kuidagi juhuslikult on kõik minuga nii läinud. Ja muidugi jälle isa, kes oli lisaks lennundustegevusele pühendunud filmiamatöör. Eks ma nägin siis ka seda pühendumist kõrvalt.

Kuna oled teinud filme nii filmilindile kui digitaalselt, siis küsin, kas midagi läheb digitaalsel filmitegemisel võrreldes analoogiga kaduma?

Tehniliselt püüab filmilint natuke osavamalt kinni heleduse ja tumeduse skaalal tekkivad varjundid. Kui praegu oleks eelarve poolest võimalik filmilinti kasutada, siis ma kindlasti valiksin selle võimaluse. Kas või selleks, et kui pead kontsentreeruma materjali kogumisel väiksemale ajaühikule, siis teravdub suhe filmitavasse olukorda. Samamoodi võib lavastamisel pinge kaduma minna, kui on teada, et saab lõputult duubleid teha. See ei pruugi ekraanil näha olla, aga mingi suhe muutub kindlasti. Seepärast pean õigeks, et filmikoolis antakse esimestele kursustele ülesandeks töötada ka filmilindiga, et vähemalt operaatorid saaksid selle kogemuse. Digitaalse maailma kasuks räägivad muud näitajad: suurem valgustundlikkus, ööpäev läbi saab filmida ilma lisavalgust kasutamata, kõikvõimalikud pildi järeltöötlused, efektid jne. Digitehnikaga on filmil justkui kergem ja lühem tee ekraanile jõuda, kuid kergus võib pöörata mänguks mängu enda pärast. Filmilindi maagia on emulsiooni omamoodi elu ja lõpuks ka surm, kui vaadata näiteks Bill Morrisoni „Decasiat“². Digimaailmas on need kategooriad kaduma läinud.

1 „Georgica“, Katelijne Schrama, 2014.

2 „Decasia“, Bill Morrison, 2002.