Prooviruumi on end enne ühiseid kontserte sisse sättinud Curly Stringsist tuntud pärimusmuusika taustaga mandoliinimängija ja kitarrist Villu Talsi, ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink ning džäss- ja popbassist Peedu Kass. Koos mängivad nad muusikat, milles on kõigile midagi tuttavat ja midagi võõrast. Uurisin, kas ja kuidas on see nende suhtumist muusikasse mõjutanud.

Mis on teie jaoks muusika?

Villu Talsi: Mäletan, et enne kui hakkasin kümneaastasena pilli mängima, oli mul komme niimoodi käsi raputada. Kui hakkasin mandoliini mängima, kadus see ära, sest siis mängisin selle asemel hästi palju pilli ja pinged said maandatud. Sellise teraapiata oleks mul väga raske.

Peedu Kass: Jah, arvan, et peaaegu igale pillimehele on muusika suuremal või vähemal määral teraapia, minu jaoks ka. Mind võlus ja võlub siiamaani kõige rohkem, et muusika on justkui hubane ruum, huvitava seina või pilvitu vaateväljaga ala, mille saab vastavalt oma tujule enda ümber kujundada. Emotsionaalselt on see ühtepidi nagu pelgupaik, et võid sinna joosta probleemide eest ära, teistpidi minna sinna alateadvuse muresid lahendama.

Sink: Mulle on muusika ikkagi väljendusvahend. Ükskõik, kas lood või kuulad, aga see on mõeldud asjadeks, mida sõnadega öelda ei saa ja võib-olla kehaga kommunikeerida ka mitte. Muusika kuulamine või loomine on viis, kuidas ennast mitte kunagi üksinda tunda. Muusika on niivõrd palju ühenduses kõige muuga, et aitab ruumi enda ümber sisustada, värvida oma maailma. See on üks viis, mille tõttu saab öelda, et elu pole lihtsalt mingi eksisteerimine, vaid muusika annab sellele tihtipeale tähenduse.

Theodor, sa ütlesid, et kehaga kommunikeerida ei saa seda, mida muusikaga saab, aga ometigi kasutate muusika loomiseks väga palju keha. Kuidas kehalisus muusikaga suhestub?

Sink: Mõndagi võib olla ainult muusikas väljendatav ja siis võib ka kehaga seda mõtet kuidagiviisi rikastada. Muusikat luues kasutame selleks loomulikult ka keha.

Talsi: Isegi aju, mis mõtleb välja noote, on kehaosa. Ja isegi kui muusika tuleb kuskilt kõrgemalt, siis ikkagi läbib meie keha. Mina pärimusmuusikuna otsin palju just seda peaaegu füüsilist tunnet. Et lugu „hakkaks tantsima“ – võib-olla Peedu ütleks, et tal on hea groove. Gravitatsioonitunne ongi ju muusika väga oluline osa, selleta on muusika igav: ta peab hõljuma, tal peab olema raskust ja massi. See on minu arust ka natuke kehaline tunne. Kui on tantsulugu, siis peab see viima tantsima, tekitama niisuguse tunde.

Kass: Minu meelest on selle kehalise osaga lõputu konflikt. Ühtepidi, kui me oleme välja mõelnud, mida tahame mängida, siis hakkame oma keha sundima, et sõrmed ja jalad teeksid seda, mida me tahame. Tavaliselt nad ei kuuletu. Nad on korrapäratud, koordineerimatud. Ja teiselt poolt saab kehaline osa liiga palju võimust: enam ei kuule oma mõistuse häält, vaid sõrmed tahaksid eest ära joosta ja mängida seda, mida oleme tundide ja aastatega neisse treeninud. Siis tunneme: oih, ma olen siin autos nagu kaasreisija, ma ei ole enam roolis, vaid sõrmed mängivad käike, mida on suure vaevaga õpitud ja harjutatud – jõle magus tunne on ju neid mängida. Samal ajal mingi teine osa kuklas ütleb, et ole nüüd suuremeelne, ole küps ja lase minna, loobu sellest, ole sellest üle. See on hea paradoks, millega ma kindlasti maadlen veel pikki aastaid, et keha ei läheks muusika tegemisega oma teed.

Aga kas me üldse tahame kontrollida, mida me mängime? Võiks ju, aga kui sihid on hästi selged, siis võiks mitte kontrollida. Publikul on ka huvitavam, kui kontroll osaliselt kaob. Meile meeldib lugeda kontserdiarvustusi, kus publikust keegi ütleb, et tal oli kehaväline kogemus, kui ta kuulas seda ansamblit või orkestrit. Tekitab siukse hea tunde.

Talsi: Et ikkagi tunne on seotud muusikaga. Kas tunne on füüsiline? Ikka on vist. Võib-olla ainult vaimne, emotsionaalne …

Sink: Ma arvan, et tundeid võib tõesti olla erinevaid ja sõltuvalt muusikastiilist erineb ka taotlus, missugust tunnet tahetakse tekitada. Sellepärast tarbitaksegi erisugust muusikat.

Pill on ka nagu keha- või käepikendus. Kui palju pill dikteerib, millist muusikat sellel mängida, ja kuidas ta seda teeb?

Kass: Maru palju dikteerib. Minu üks eesmärk meie koosseisu kokku kutsudes oli ka see, et ma ei pea mängima oma pilli nii tavapärases rollis. Minu bassimängu seisukohast on oluline, et enamikus minu ansamblites on trummi­komplekt või löökpillid, meetrumit hoidev instrument. Kui ei ole, siis minu pilli funktsioon muutub väga palju, saab rohkem vabadust ja ka rohkem vastutust. Ma ei saa rakendada seda, mida koolis õpetati või õpikust lugesin, kuidas peab mängima.

Teistpidi, kui mängid plokkflööti, ega sind bluusiansamblisse tõenäoliselt kutsuta. Kui sul on suur bluusitegemise tahe, siis varem või hiljem viskad flöödi minema ja ostad omale elektrikitarri.

Talsi: Ega peagi alati lihtne olema. Võib-olla sünnib sellest midagi palju suuremat. Mandoliin on ka spetsiifiline pill, tema iseloom on kõrge ja kiire. Kiireid lugusid on temaga väga lõbus mängida. Samal ajal tahaksin mängida hoopis hästi pikki noote, hästi lüürilist muusikat, mis ei ole sellele pillile iseloomulik. Igal pillil on oma repertuaar ja võib-olla ka oma muusikastiil. Oleneb pillist. Mõned on levinud igale poole, mõned on seotud väga spetsiifilise žanriga ja ka imagoga. Mandoliin ei ole veel nii hull, aga bandžo puhul seostub esmalt üsna kitsas stereotüüpne pilt.

Kass: Just hiljaaegu mõtlesin mandoliini ja viiuli sarnasuse peale. Ühtepidi on neil sama häälestus, enam-vähem sama mängitav keele pikkus ja skaala. Inseneri silma järgi paistab põhiline erinevus, et mandoliini helikõrgus on fikseeritud, et on krihvid ja poogna asemel mängitakse plektroni või mediaatoriga. Aga suurim erinevus võib olla mängijate taust: viiuli- ja mandoliinimängija on harjunud mängima erinevat muusikat, hoolimata sellest, et pillid on teineteisega jube sarnased.

Talsi: Etnotsentrilised ohud on siin, kui hakatakse üldistama, kust keegi tuleb ja mis pilli mängib. Mandoliiniga on ju mängitud ka klassikalist muusikat ja popmuusikat. Ka viiulit on kasutatud mõlemas ringkonnas. Aga kuna mandoliin on krihvidega pill, siis on ta rahva­sõbralikum ja lihtsam õppida. See ei kõla algtasemel nii halvasti, nagu viiul võib olla lähikondsete mõjutamiseks väga võimas relv. Mandoliinil saab kahe sõrmega juba palju akorde mängida ja olla rahvamees, viiuliga läheb aega.

Sink: Minu arust näitab pillimängija oskust see, kui ta suudab teha pilliga midagi, mida peetakse selle pilli peal raskeks. Nagu flöödi puhul imetletakse alati madalat registrit – see on võib-olla kõige kättesaamatum või kõige raskem teostada. Kuna võrreldes viiuliga on tšello ulatus nii suur, siis on improviseerimine kõige keerukam – noodid ei ole alati nii käeulatuses. Tšellol eri stiilides mängimine on nüüd viimaste aastakümnetega tänu ansamblitele Apocalyptica ja 2Cellos saanud rohkem tähelepanu – Apocalypticat ma väga austan. Improviseerida kõik klassikalise väljaõppega muusikud ei suuda teinekord isegi selles stiilis, mida nad on harjunud mängima. Naljakas, sest kui keegi oskab väga hästi pilli mängida, siis mida see tähendab? Minu meelest pillimänguvabadust – et inimene suudab pilliga teha ükskõik mida.

Tšello tõesti dikteerib stiili. Siin koosseisus mängimine on mulle ühtlasi proovikivi, sest pean ka oma mõtteviisi laiendama: mida on tšello peal võimalik teha, mis kõlab hästi, mis veel ei mahu minu mõtetesse … Olen väga tänulik Peedule, et ta kutsus mind avastama, sest ise on seda teha keeruline, olgugi et mul on head sõbrad toeks olemas. Mitte et ma teaks, kuidas see käib, aga olen vähemalt kõrvalt näinud, kuidas tehakse.

Talsi: Minu arust sa improviseerid jumala hästi!

Sink: Aitäh sulle, Villu! Aga see vabadus, nagu ma tunnen end Bachi või Haydnit mängides, on ikkagi sootuks teistsugune.

Talsi: See projekt ongi väga ebamugav, mulle ka – mõte ongi astuda mugavus­tsoonist välja ja mängida lugusid, millega mina näiteks ei ole harjunud, ja sellistes helistikes, nihukeste pillidega ja läbi niisuguse ebamugavuse, et leida sellises sätungis uuesti oma hääl. See on muusikule väga arendav.

Sink: Jaa, on juba kaua pilli mängitud, nii et võiks ennast kutsuda pillimängijaks, kes oskab pilli mängida. Aga ikkagi on sellel pillil täiesti tundmatut maad – ja see on õudselt hea teadmine. Mitte et tunneksin, et olen klassikalises muusikas jõle kõva tegija, minulgi on pikk tee minna, nii palju on veel avastada.

Miks on aeg-ajalt tähtis ebamugavust tunda?

Kass: Muidu hakkab igav, lähed autopilooti. Kui see, mida sa teed, ennast ei kõneta, siis viis või kümme kontserti pead vastu, aga 25ndast saab juba publik ka aru, et sära on kadunud. Pilli mängimine on jube raske ja ongi lahe, et kõik ei saa selgeks. Kui algul ajas marru, siis praegu ergutab meeli ja aitab pilli vastu huvi tunda.

Muusik peab kogu aeg meeli värskendama, et olla endale ja publikule aktuaalne. Et oma energiaga ka teised muusikud kaasa haarata, peab enese justkui alasti kiskuma. Kui tahad sügavama kihini jõuda, pead riskima sellega, et see, mida otsustan mängida, kõlab rohkem kui ühe korra üpris halvasti. Selles masohhismis ei ole midagi meeldivat, aga kui näed väikestki lootusekiirt, et jõuad mingisuguse uue tasandini … Ma olen siin proovide käigus mitu korda jõudnud arusaamiseni, et peaksin ikka ennast sellest meloodiast eemale hoidma. Aga mul on hea meel, et olen seitse korda enne proovinud, saanud kõrvetada ja pälvinud kaasmuusikutelt teravaid pilke. See annab mulle tunde, et ma olen kuhugi teel. Ma tahan muusikuna kindlasti olla teekonnal, mitte kohale jõuda või lihtsalt teha lõpuni kontserte nüüd selle muusikaga, mis on minu meelest kõige õigem.

Talsi: Kuigi muusikud töötavad harjutades ja oma muusikat luues väga palju üksi, on väljund enamasti ikka koosmäng. Muidu ju ei teakski, kuidas näiteks Theodoriga sõbraks saada – muusika kaudu on hea võimalus seda teha. Mulle meeldib üksi ka mandoliini harjutada, mõelda, kuhu ma sellega üksinda jõuan. Aga teistelt saadavad impulsid arendavad kiiremini ja neil on ergastav ja karastav iseloom. Väline ärritaja teeb tugevamaks. Kui astud korra koduuksest välja, koged midagi palju ägedamat.

Sink: Peedu küll mainis, et viis kuni seitse korda peab ebaõnnestuma, et arusaamisele jõuda, aga toredad on need momendid, kus me teeme koos proovi ja saame üksteisele silma vaadata: ahaa, väga äge, see toimib!

Talsi: Näiteks tõin proovi ühe polka. Tean seda lugu ammusest ajast ja mõtlesin, et oleks huvitav, kuidas näiteks Theodor seda mängib. Mõtlesin mingisuguse seade ka välja, teadmata, kas see toimib ja kas peaksin kõik välja kirjutama, kuidas see üldse tööle hakkab või kas nad saavad aru, mis ma tahan. Nagu tihtipeale ikka juhtub, ma ei jõudnudki seadet valmis kirjutada. Kui hakkasime mängima, kõlas see palju paremini, kui olin ette kujutanud. Parim osa tundmatute muusikutega koos mängimisest ongi kogetu: vau, selline asi on ka võimalik! Üliäge!

Kui te mängite endast mõnevõrra erineva taustaga muusikutega, siis kuivõrd teie suhtluskood tööprotsessis muutub?

Sink: See on ikka suht sama. Ma ei tea, kas Peedu ja Villu teevad mulle mööndusi ka suhtluses.

Kass: Mäletan, kuidas ma Theodoriga tutvusin, mängisime kahekesi natukene aega ja siis sa ütlesid, et vahel sa ei tea, mida või kuidas järgmiseks prooviks harjutada. Harjutamise mõiste on tuttav, aga kuidas harjutada saab uue tähenduse. Kui ma mängin vahepeal basskitarri mõnes popilaadsemas koosseisus, kus ongi vaja bassimängijal mängida loos neli nooti, siis mulle on suur katsumus, kuidas harjutada seda nelja nooti nii, et ma paremaks saaksin. See nõuab hästi palju enda ümbermõtestamist.

Kui rääkida suhtlusbarjäärist, siis ma olen tihtipeale märganud, et on selline stereotüüp – teen nüüd võib-olla mõnele haiget, aga las ta olla –, et bändi­proovis saavad ühtemoodi aru kõik, välja arvatud trummar ja laulja. Neile peab alati teistsugustes terminites rääkima. Trummarile tuleb öelda, et tee seal kohas bum-bum-tšš-bum-bum-tšš, ja lauljale, et ära karju seal nii kõvasti, see on kole. Teiste puhul saab standard­sõnavaraga hakkama. Aga see kuulub asja juurde nagu võõrkeele rääkimine, teise kultuuri tundmine, erineva vanusegrupiga suhtlemine. Näide elust enesest: viisin eile auto remonti ja pidin autoremondi­mehaanikuga kümme minutit juttu rääkima. Žargoon, mida ma pidin pruukima, et saada oma auto töösse, on hoopis teistsugune, mida kasutaksin, kui räägiksin dirigendiga adagio-osa tempo­valikust. Kohanemine ja sulandumine on kindlasti vajalik, ei saa kogu aeg ühtemoodi hakkama.

Talsi: Jah, võib-olla on mõned väljendid, mida meie ringkonnas ei kasutata, aga üldiselt me räägime piisavalt, nii et saame üksteisest aru ja keegi ei pea žargooni muutma, kui me kolmekesi proovi teeme.

Sink: Kui me Peeduga esimest korda proovi tegime, siis tuli ikka ette, et ta pidi mulle midagi lahti seletama. Näiteks kuidas me kasutame sõna „fraas“. Klassikas ja džässis või popmuusikas tähistab see põhimõtteliselt sama, aga mõte või sellesse suhtumine on minu arust erinev. Klassika sõna „fraas“ on rohkem nagu selline, et on küll teatud kindel range jaotus, aga samal ajal on see ka väga metafüüsiline. Meie koosseisus on fraas täpselt see kestus selle hetkeni. See on üks väike näide. Aga nüüd ma taban ära palju paremini ja kui millestki aru ei saa, siis Peedu alati väga lahkelt ja kurjalt seletab. Ja kui sa, Villu, mulle proovis fill’id ja lick’id pähe taod, siis see on hea, aga teostamine on teine asi. Kui sa mulle midagi mandoliini peal ette näitad – et rütm võiks enam-vähem niimoodi käia –, siis mul kulub aega, et see oma pillile üle kanda. See on omaette tõlkimisprotsess, kuigi saan aru, millest sa räägid.

Talsi: Ja kui me mängime näiteks Bachi, siis seal on lahe see, et igaüks mängib seda omamoodi, et meil ongi erinev taust. Aga siis kui Theodor tõmbab tšello­keelt, siis … No mis asja, kuidas see nüüd nii palju paremini kõlab?

Kass: Theodor ütleb, et ta ei oska improviseerida, aga kui ta Bachi mängib, siis eeldan, et ta mängib täpselt seda, mis kirjas on, aga ta ei mängi – see on jube hea, et ei mängi. Ta ei oska seletada ka, mis ta teeb. Ai, susi mait, nii tahaks ise ka osata!

Talsi: Me võime rääkida samade sõnadega, aga erinevus avaldubki rohkem selles, kuidas me neid sõnu ütleme. Seal on mingisugune teistsugune hääldus või miski, milles avaldub rohkem ja mida on raske ka meil siin sõnadega seletada. Taustal on aastatepikkune töö – kes millega on tegelenud – ja kui Theodor mängib, siis see on teistmoodi kui see, kui mina või Peedu mängime Bachi. Ja seda huvitavam on.

Sink: Minu arust lisab see ka teistsuguse lähenemisviisi muusikastiilile, millega ma iga päev tegelen. Oma sisult võikski see olla pooleldi improvisatsiooniline. Barokigurud püüdlevadki selle poole, et muusikal oleks etteantud tekstis võimalikult vaba väljendusviis. Olen saanud väga huvitava ja ägeda kogemuse, niimoodi laieneb ka minu maailmapilt.

Milline on teie meelest praegu Eestis muusiku ülesanne ja staatus?

Kass: Ülesande kohta ei oskagi öelda, sest muusikaga tegelemine on koostöövorm: muusikud tahavad mängida koos teistele inimestele. Teistpidi on see üks suur egoism, nartsissism ja iseenda maailmas viibimine väga pikki päevi, tunde. Hea küsimus: kas ma tajun pilli mängides mingit ühiskondlikku vastutust?

Talsi: Mina küll tunnen, et ülesanne on ikkagi teha maailm paremaks, ja maailm on parem siis, kui inimesed on head. Muusika võib teha ja teebki inimesi paremaks, nii nagu ta mulle mõjub teraapilisena. See on tema suurim väärtus – ma ei tea, mis ilma muusikata saaks. Väga paljud leiavad maanduse läbi muusika ja pärast tunnevad ennast paremini. Ja teevad tänu sellele maailmas ka midagi head.

Sink: Ma väidan sama. Vahepeal ikka tekib küsimus, et kui oled muusik, siis ei tee päris tööd. Õnneks keegi ei ole mulle seda kunagi öelnud, aga kolleegid on küll rääkinud, et küsitakse, kuidas nad siis päriselt ühiskonda panustavad. Millalgi sain aru, et muusiku põhiline ülesanne on empaatiat kasvatada. Kui ruum on täis eri taustaga inimesi, loodetavasti, ja nad kõik kogevad ruumis sama – oletades, et see on hea kontsert – ja inimesed tunnevad ennast saalis ja laval olijatega ühtsena. See on põhiasi, miks mulle meeldib muusikat teha. Minu arust on ilus, et ajal, kui meil on nii palju eriarvamusi ja vastasseise, võivad inimesed ikkagi tulla kokku sama muusikat nautima, hoolimata sellest, kes nad on, mis on nende veendumused või sättumus. See ongi muusiku amet: olla ühiskondlik lepitaja kas või tunniks-kaheks.

Väga ilus mõte! Aga kuidas muusiku loovust veel paremini väärtustada?

Talsi: Tähelepanelikult muusikat kuulates. Kui näiteks teles on kitarrisoolo, siis tuleb näidata kitarristi, mida ta teeb. Laulu esimene salm lõppes, nüüd on vahepeal mingi tilulilu, algab järgmine salm, nüüd kuulan jälle sõnu … Aga et kuuladki – see tüüp seal mängib trumme, mida ta täpselt teeb? – ja tõesti süvened ja tunned huvi, mis on tema roll ühiskonnas, kui seda üldse küsida. Siis sa märkad ja väärtustad ka rohkem.

Kass: Meil kõigil on mingisugune eelarvamus. Kui mina lähen kontserdile, siis mul on ka palju eelarvamusi, sest ma enamasti tean, keda ma kuulama lähen, ja ma justkui tahan üllatuda, aga tegelikult ei taha üllatuda, sest ma ju olen ostnud selle artisti pileti ja tean, et see peaks olema nii-ja-nii hea nendes parameetrites. Sageli näen enda, kaasmuusikute ja ka tavapubliku puhul, et kohati ei antagi muusikale võimalust, kui see on midagi muud, kui oodatakse. Hea küll, sulle ei meeldi teatud muusika, artist või esinemiskoht, aga tihti tuleb arvamus enne, kui oled andnud võimaluse. Sageli pead ennast kuulajana sundima süüvima ja andma muusikale võimaluse sinuga midagi teha, sinus midagi liigutada. Siis võib-olla võetakse sind rännakule kaasa. Aga kui Madis eile ütles, et see on nõme, siis sa juba tead, et on nõme. Sa ei tahagi seda vastu võtta. Ma räägin üldinimlikest nõrkustest ja tunnetest, see ei seostu tingimata meie ühiskonnaga.

Talsi: Osa inimesi käib kindlasti väga palju kontsertidel ja võtab muusikaelust osa, aga kui ma räägin tuttava üldhariduskooli õpetajaga, siis tuleb välja, et mõni noor ei ole elus ühelgi kontserdil käinud. Regulaarne kontserdil käimine kasvatab teadlikkust ja ühtlasi annab muusikule võimaluse ühiskonnas oma rolli täita.

Sink: Klassika valdkonnas üles kasvanuna olen märganud, et sõna „meele­lahutus“ on väga negatiivse alatooniga. See tähistab meiemehelikku lähenemisviisi, aga väärt muusika võib olla meelelahutuslik ja samal ajal ehitada midagi mõttemaailmas. Selleks et midagi ümber mõtestada, pead alguses mõtte­ruumi vabaks tegema, et sinna saaks midagi uut tekkida. Muusika kuula­mine on nagu mille tahes tarbimine – oleneb, mis otstarbel seda tehakse. On teada-tuntud võrdlus alkoholiga: mõned joovad sellepärast, et purjus olla, mõned sellepärast, et tahavad maitset nautida. Oleneb, kuidas osatakse tarbida.

Olen aru saanud, et mõned tulevad kontserdile selleks, et saada argimõtetest vabaks ja mitte millelegi mõelda, saada elamus kätte – minu arust täiesti okei –, aga kui tegeleda ainult meele­lahutamisega, siis see võib-olla ei täida tühimikku, mis on meil kõigil südames, hoolimata taustast. Mõni leiab selle tühimiku täitmiseks elukestva enesetuimastuse: käib kuskil reisimas, lesib rannas, trimpab piña colada’t, hästi tore on olla. See on ka vajalik, aga peab olema muuga tasakaalus. Kui sa selle mõtteruumi vabastad, siis tekib muid tervislikke harjumusi või uusi mõtteid, mis võiksid elu natuke paremaks teha.

Te arutlesite selle üle, miks muusikat kuulatakse, aga milline on teie meelest ideaalne publik ja kust ta tuleb?

Kass: Ideaalne publik on muusikakauge, isegi muusikavõõras. Viimastel aastatel hindan aina enam kiitust või tähelepanu inimeselt, kes ei ole spetsialist, kes ei ole kursis. Kunagi oli vastupidi, nooremana rabelesin väga palju selle nimel, et saada spetsialistide heakskiitu.

Jube lahe on mängida niinimetatud Kapa-Kohilas, kui näed, et lähed inimestele korda ja see liigutab neid. Kunagi oli mul üks paremaid elamusi ühes Poola väikelinnas, mille nime ma tõenäoliselt ei suuda hääldada. Pärast kontserti istusime kaasmuusikutega lava taga ja kolmveerand tunni pärast läksime välja, nägime, et kaks vanaprouat ootas kannatlikult, et artistidega suhelda, kuigi nad ei rääkinud ühtegi arusaadavat sõna inglise, saksa ega vene keeles. Aga nad ootasid, et väljendada oma tänulikkust. Seda tüüpi tänu läheb väga korda. Sel hetkel, nagu Theodor ütles, annab empaatia kasvatamine meie tegevusele mõtte.

Talsi: Jah, meil on inimestele midagi pakkuda ja kui see läheb neile korda, siis see ongi kogu asja mõte. On tõesti tore, kui igasugustele inimestele jõuab see minu tegemine kohale. Ja muidugi publik, kes ikkagi kuulab – see on tore publik.

Kass: Theodori mainitud „meelelahutus“ on niisugune hea sõna, mis ületab hästi paljudele mingi punase joone, sellest tahaks eraldi saatesarja teha. See on põnev temaatika, et miks on sellele sõnale antud negatiivne tähendus. Kohtan seda oma töös nii palju, käin ka regulaarselt meelt lahutamas. Ja mulle meeldib seda teha, aga sellega on seotud väikesed tabud. Nagu enne oli juttu, mis pill sobib kuhu žanrisse, siis muusikuna on väga tore mängida ka sobivat lugu õiges kohas. Kui teha nui neljaks oma asja, nii et kohaga ei kohane, siis minu meelest see ei olegi arrogants, vaid see on tuimus. Heas valguses ma seda ei näe. Inglise keeles on hea väljend play the room, mida kasutatakse tihtipeale rääkides akustikast, saundi valikust ja helinivoost. Aga see käib ka muusikavaliku kohta: kui oled kuskile palutud selleks, et inimesed tantsiksid, siis sa pead neid tantsitama. Ja kui inimesed istuvad, siis pead neile pakkuma sellist mõtteainet, mis paneb neil justkui silme ees filmi jooksma ja viib nad rännakule, annab mingisuguse narratiivi ja aitab argimured unustada või, vastupidi, aitab neil jõuda uute mõteteni, kuhu nad muidu poleks jõudnud.

Jah, loodan, et sõnale „meelelahutus“ antakse tagasi meeldivam sisu, et ei oleks piinlik teha head meelelahutust. Otsa-kooli aegadest, kui olin tõsiusklik džässimees, mäletan, kuidas poproki muusikutele vaadati ülalt alla. Praegu irvitan enda üle, sest ühe lihtsa laulu hästi laulmises ei ole midagi lihtsamat kui mõne väga keeruka teose ära õppimises. Teha õiget asja õiges kohas – muusiku termomeetri taset määrab palju, kuidas ta tajub nii-öelda temperatuuri ruumis, see on äärmiselt vajalik oskus.

Sink: Nojah, mida tahes sa teed, kui teed seda hästi, siis pole see kuidagimoodi vale. Kvaliteet on oluline. Aga endast lugu pidav professionaalne muusik ei tohiks end kunagi lasta poolde vinna, kui ta läheb mõnele üritusele esinema. Üks hea elamus ei pea publikut laadima Goethe või Schilleriga või kõik maailma filosoofid läbi käima. Võib olla üks energia­laeng ja öelda, et meelelahutus selleks ei kõlba, on vale. Ei ole vahet, kas ma saan selle elamuse väga healt kvarteti­kontserdilt või rokk-kontserdilt, emotsioon võib olla sama.

Olen paar korda enne Peeduga kohtumist bändiga laval olnud ja see tunne, kui su ees on kahetuhandeline publik, see energialaeng on artistile sama nagu klassikalisel sümfooniakontserdil. Me teeme kõik sama asja, tähtis on see töö, mis me sinna alla panema. Kõik kvaliteetsed koosseisud, hoolimata sellest, mis stiiliga nad tegelevad, pingutavad selle nimel, et tulemus oleks hea, et meil oleks publik ja publik oleks liigutatud.

Nii et „meelelahutus“ ei ole negatiivne termin, aga mõtteviisi muutmine nõuab aega. Selleks ongi vaja teha rohkem koostööprojekte teiste muusikastiilide artistidega, et kõik muusikud saaksid aru, mis maailmas me elame, kellele mängime, et me ei tee seda hermeetilises keskkonnas.

Kass: Kui keegi on milleski väga edukas, saab tähelepanu, siis see tekitab igal juhul kadedust. Ka see tekitab kadedust, kui üht žanri doteeritakse või doteeritakse rohkem. Eestis on umbes kümme koosseisu, kes saavad hakkama igasuguse riigi- või eratoeta, ja kõik ülejäänud viissada esinejat vajavad vähemal või suuremal määral tuge, et nad saaksid meie kultuuri oma panuse anda. Kvaliteetset meelelahutust on üliraske teha ja samal ajal on seal ka tohutud riskid. Teed ühe kontserdi jaoks pool aastat proovi, lõpuks jääd võlgadesse ja hakkad vanaema talu müüma, et võlgu katta – see on ülikarm. Selle peale naljalt ei mõelda, et palju turvalisem on mängida riskivabalt nii-öelda kõrgemate aadetega kontserdil, mille puhul teatakse ette, et see ei peagi paljudele meeldima.