Koostama on asutud uut üleriigilist planeeringut, mis on Eesti olulisim ruumilist arengut suunav dokument. Üleriigiline planeering vaatab ette aastani 2050 ja paneb paika, kuidas maismaad ja mereala edaspidi kasutatakse. Täpsemalt määratleb see kogu siinse asustuse, taristu, energeetika, transpordi, liikumisviisid ja ruumilise rikkuse, nagu rohevõrgustik, väärtuslikud maastikud jms ruumilise arengu suunad. Uute teemadena esinevad planeeringus läbivalt julgeolek ja kliima.

Praeguseks on valminud üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ lähteseisukohad: trendidele tuginedes on esile toodud väljakutsed ja ülesanded, mis on vaja sellega lahendada.

Planeeringu sisulise koostamise eel avavad selle eri tahke üleriigilise planeeringu nõunik Anna Semjonova regionaal- ja põllumajandusministeeriumist ning lähteseisukohtade koostamist konsulteerinud planeerija Pille Metspalu.

Räägime esmalt üldiselt. Miks on vaja praegu koostada uus üleriigiline planeering?

Anna Semjonova: Riigil on tulenevalt Euroopa Liidu poliitikavaldkondadest ja väliskeskkonnast tekkinud uued teemad ja eesmärgid, mis vajavad terviklikku ruumi- ja maakasutuslahendust. Läbi on vaja mõelda asustuse ja liikumisviiside terviklikkuse tagamine piirkonniti kasvavas ja kahanevas Eestis. Eestil on ka uus arengut suunav strateegia „Eesti 2035“, mille ruumilise arengu väljund on üleriigiline planeering.

Planeeringulahenduse keskmesse asetatakse kestlik areng ja kvaliteetne elukeskkond. Uus läbiv teema on julgeolek. Seda mitte vaid klassikalises militaarses tähenduses, vaid laiemalt: majanduses, energeetikas, ka toidujulgeolek. Tähelepanu all on elukvaliteet. Oluline on, et igas Eesti paigas oleks hea elada, sest see suurendab ja tugevdab meie julgeolekut.

Pille Metspalu: Lisama peab, et eelmise üleriigilise planeeringu tegevuskava on suuresti ellu viidud. Pikaajalised sihid on suudetud samm-sammult täita.

Mulle on oluline ka ideoloogiline pööre mõtlemises. Kätte on jõudnud ruuminappuse aeg. Me peame ennast kokku tõmbama igas mõttes: kahandama asustust, vähendama laiutavaid ja ainult kitsast valdkondlikust huvist lähtuvaid maakasutusviise. See on suur idee, millele uus üleriiklik planeering toetada. Kogu aeg on olnud arusaam, et Eestis on ruumi küll, me mahume siia ära. Tegelikult tuleb välja, et hästi ei mahu. Siiani on igaks otstarbeks enamasti ette nähtud oma ruum ja maa. Näiteks tehnovõrkudele on planeeritud ainult oma ruum, maanteedele oma ja haljastus ei mahu teekoridori. Ruumikasutuse kombineerimist meil ei kohta.

Üleriigilise planeeringu koostamisega paralleelselt uuendatakse planeerimisseadust. Kas üleriigilise planeeringu roll ja tähtsus võib varasemaga võrreldes muutuda? Kuidas?

Semjonova: Meil on praegu hea võimalus: ühele ajale on sattunud uue üleriigilise planeeringu koostamine ja planeerimisseaduse uuendamine. Üks mõte ongi planeerimisseadusesse selgemalt sisse kirjutada üleriigilise planeeringu olemus riigi ruumilise arengu strateegiana.

Metspalu: Planeerijatele on viimane justkui iseenesest mõistetav olnud, aga meie õigusruumis pole see päris üheselt seni välja tulnud. Näiteks riigieelarve seadus üleriigilist planeeringut ei tunnista. Seetõttu on planeeringud, alates üleriigilisest, elanud justkui oma maailmas ja mitte kokku puutunud riigi eelarvega, prioriteetide seadmise ja teiste arengudokumentidega.

Semjonova: Oluline muutus on ka üleriigilise planeeringu seostamine riigi järgmise perioodi arengukavadega. Ka siin on hea ajaaken: üleriigiline planeering peaks valmis saama siis, kui hakatakse riigi valdkondlikke arengukavasid uuendama.

Uue üleriigilise planeeringu lähteseisukohtades on juba toodud sisse ruumi suunamise ideed. Näiteks kooskasutus ehk sama ruumi kasutamine eri otstarbel, ühe- (akadeemilise)-tunni-Eesti, mille järgi teenuseid ja töökohti pakkuvad keskused on kõikjal Eestis mugavalt ühe tunni või ka 45minutilise ühissõidukiga sõidu kaugusel. Kas uuele üleriigilisele planeeringule tekib ka kontseptuaalsem ruumivisioon? Näiteks eelmises üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+“ räägitakse hajalinnastunud ruumist.

Metspalu: Jah, kindlasti! Eesmärk on teha planeering arusaadavamaks, selgitada, mis suunas Eesti ruumi mõttes liigub. Selle loo üldised suunad peaksid planeeringu koostamise käigus aruteludest välja kasvama. Siin annab „Eesti 2030+“ hea näite ette: hajalinnastumine tekitas palju mõtteid ja oli intrigeeriv teema.

Semjonova: Koroonapandeemia andis hajalinnastunud ruumile väga suure tõuke: elukeskkond on selles suunas ka liikunud. Kaugtöö on nüüdseks nii tavapärane, et paljud ongi oma teiseks elukohaks valinud maapiirkonna. Väikelinnad ja sealsed teenused on selle tõttu muutunud palju olulisemaks. Ka väikelinnades soovitakse, et seal oleks avaliku ruumi võrgustik, kvaliteetne arhitektuur ja südalinn, kus vaba aega veeta, ning et liikumisvõimalused vastaksid nüüdisaja nõuetele. Väikelinnade Eesti, kus maakonnalinnad ja väikelinnad võimestuvad, on ühe arengustsenaariumina ka aruteluteema.

See toob meid planeeringu ühe keskse teema, asustuse suunamise juurde. Praeguseks läbi viidud trendiuuring* näitab, et Eesti polariseerub ka edaspidi: eelisseisus on Tallinn koos ümbrusega, enim kaotavad maa-asulad ehk alevikud ja suuremad külad.

Semjonova: Kaalume nelja asustuse arengustsenaariumi: praeguse väga jõulise trendi jätkumine ehk pealinnastuva Eesti stsenaarium, Tallinna ja ühe-kahe suurema piirkonnalinna kasv, juba mainitud väikelinnade-Eesti ning neljandaks stsenaarium, mille kohaselt kasvab kogu Eesti asustus.

Kohe hakatakse koostama väga olulist üleriigilise planeeringu kompleksset alusuuringut, millega saab andmepõhiselt välja tuua, milline on nende stsenaariumide mõju. Mõju näiteks sotsiaalsele ja majanduskeskkonnale, liikumisviisidele ja rohealadele. Tahame vaadata mõjusid kestlikkuse ja kvaliteetse ruumi seisukohalt ning teha need poliitikakujundajatele nähtavaks. Selle põhjal teeme ka strateegilised valikud.

Metspalu: Nii alusuuringu kui ka otsustamise juures on tähtis, et kui tahetakse praegust trendi ümber pöörata, tuleb ka mõelda, mida see tähendab rahaliselt ja senise elu ümberkujundamisel. Kui vastupidiselt praegusele pealinnastunud Eestile võtta täiesti teine suund, siis tähendab see ka suuri muutusi. Küsima peab ka, kas see on võimalik. Näiteks, kuigi eelmine üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ räägib maakonna­keskustele tuginevast Eestist, siis seda suunda tegelikes ruumiotsustes järgitud ei ole.

Eesti ruuminappuse lahendamise võti on kooskasutus. Millised valdkonnad võiksid koos toimida?

Metspalu: See küsimus – mis millega kokku sobib? – on olnud ruumilise planeerimise n-ö alustala. Kooskasutus ei tähenda ühes geograafilises asukohas mitut maakasutusviisi, pigem seda, kuidas viia samas asukohas mingi osa senistest tegevustest kokku. Häid näiteid on juba tulnud ametkondadelt: suurte monofunktsionaalsete põllumassiivide puhul saaks elurikkuse nimel jätta harimata kraaviservad ja haljasribad. Harimata haljasribad võivad kasutuses olla aga arheoloogiapärandi kaitseks. Siduda saab valdkonnad, mis seni pole koos olnud: arheoloogiapärandi, elurikkuse ja põllumaa.

Teine näide. Mulle meeldib väga mägine Austria, naudin sealseid kiirteid. Austria kiirteed võtavad sama kiiruse ja ohutusmeetmete juures umbes poole vähem ruumi kui meil. Kui soovime midagi säästa ja väärtustada, näiteks loodust, siis tuleb muu tegevus kokku pakkida väiksemale maa-alale.

Asustuse suunamine on väga lai valdkond. Millistele teemadele pole varem keskendutud?

Semjonova: Üks teema, mida eelmistes üleriigilistes planeeringutes nii selgelt esile pole toodud, on kultuuripärand. Selle väärtustamine ja hoidmine haakub ka kestliku eluviisi ja ringmajandusega. Uues riigiplaneeringus käsitletakse ka avaliku ruumi võrgustikku ja elukeskkonda linna- ja maapiirkonnas, pannakse paika ruumiloome põhimõtted.

Metspalu: Planeeringuga selgitatakse, mida kvaliteetne elukeskkond eri piirkonnas tähendab. Eelmine üleriigiline planeering jõustas müüti, et meil on igal pool Eestis võrdselt hea elada. Tõsi, eesmärk on see, et kogu Eesti sobib elamiseks, aga kvaliteetne elukeskkond võib piirkonniti tähendada väga erinevaid asju.

Eesti julgeolek sõltub energeetikast. Kuidas üleriigilises planeeringus seda käsitletakse?

Metspalu: Planeeringuga suunatakse tavapäraste taastuvenergeetika liikide nagu tuule-, päike- ja biomassienergia paiknemist ja toimimist. Arvestame ka pisut enam tundmatute muutujatega, nagu näiteks vesinik.

Üleriigilise planeeringu ülesanne on muu hulgas analüüsida strateegilisel tasandil tuuleenergeetika mõju. Juba praegu on teada, et Lääne-Eestisse võib tulla palju tuuleparke ning energeetikale tuleb Kirde-Eesti asemel enam ruumi ette näha Lääne-Eestis. Millist mõju see kõik kokku avaldab? Kas see tähendab järeleandmisi looduskeskkonna osas? Või ongi meil äkki juba piir ees ja peab vaatama uute energialiikide, näiteks tuumaenergia poole? Tuumajaamade rajamise otsus ei sünni siiski üleriigilise planeeringu raames, samuti ei valita planeeringuga tuumajaama asukohta. Kui valitsus aga selle kasuks otsustab, siis seab üleriigiline planeering tuumaenergia arendamiseks ruumilised põhimõtted.

Kuni riigi eriplaneeringu kehtestamiseni ei ole tuumaenergeetika osas selgust. Energeetika valdkond võib seega üleriigilisse planeeringusse jääda eri stsenaariumidena või valikutena, mille puhul koostatakse nende arendamise põhimõtted.

Millega arvestatakse transpordivaldkonna ja liikumisviiside osas?

Metspalu: Praegu ei ole vaja maanteevõrku tihendada. Pigem on vaja vaadata, kuidas teedevõrku mõistlikult edasi kasutada. Kui räägime ühe tunni või ambitsioonikamast 45-minuti-Eestist, siis kiired ühendused on üks prioriteet, millele planeering peab keskenduma, et tagada võimalus elada igas Eesti nurgas. Teenuseid igasse väiksemasse kohta viia ei saa, küll aga saab neid liigutada või hõlbustada inimeste liikumist. Arvestatud on ka õhuruumis droonide ja isejuhtivate autodega ja nende ruumivajaduse suunamisega.

Semjonova: Liikumisviisi puhul on oluline valikuvõimalus ja et liikumisviisi on lihtne vahetada. Tähtis on teede ja tänavaruumi kvaliteet, määrata tuleks kriteeriumid nendele riigi- ja kohalikele teedele, mis läbivad asulaid: need ei tohi olla laiad maanteed, nende iseloom peab arvestama ümbrusega.

Suuremates linnades on seni oldud natuke nõutud: sealse ruumi osas on üleriigilised planeeringud olnud pigem napisõnalised. Mida peaks nüüd teisiti tegema?

Semjonova: Üleriigilist planeeringut on ellu viidud peamiselt maakonnaplaneeringute kaudu, mis aga ei suuna linnaruumi või linna lähipiirkonna arengut. Need komponendid tuleks nüüd tugevamalt sisse tuua, et järgnevate täpsemate planeeringute puhul oleks selge, millised riiklikud planeerimispõhimõtted kehtivad ka linnadele ja linnapiirkondadele. Suuremad linnad saaksid selgust ja tuge, milline on riigi laiem nägemus.

Räägime ka ruumi väärtusest: rohevõrgustike teema on üleriigilistes planeeringutes esinenud 2000. aastast peale. Millele keskendutakse praegu?

Metspalu: Viimased kohtulahendid on tinginud vajaduse rohevõrgustiku eesmärk ja olemus uuesti läbi mõelda. Ühelt poolt on teadvustatud elurikkuse säilitamise ja arendamise vajadus. Rohevöönd on aga olnud klassikaline asustuse planeerimise tööriist takistamaks linnade laialivalgumist ja on abiks vaba aja veetmise võimaluste kavandamisel. Endiselt keskendume toimivuse ja sidususe tagamisele ning muu hulgas ka sellele, kas võrgustiku heaks seatud kitsendusi on vaja maaomanikele kompenseerida. Loodame siin ka sel aastal koostatavale alusuuringule.

Semjonova: Üleriigilises planeeringus käsitletakse ka rohe- ja sinivõrgustiku seostamist ning rohevõrgustikku linnades ja maal.

Üleriigilise planeeringuga kaalutakse vääruslike maastike ümber­mõtestamist. Kui seni on eristatud pigem kultuuriväärtusega alasid, siis nüüd kaalutakse ka elurikkuse aspekti lisamist või isegi kogu maastiku väärtuslikuks lugemist. Kas sellisel ümbermõtestamisel võivad kultuuriväärtused tagaplaanile jääda?

Semjonova: Ka siin on kooskasutus üks võtmelahendusi: üks väärtus ei välista teist. Alles hakatakse kompama, kui süvitsi sellesse teemasse minema peab. Koostamisel on alusuuring, mille meeskonda peab kuuluma maastikuökoloog, kes vaatab maastikku loodusteadlase pilguga, samuti kultuuriajaloolane, kes hoiab silma peal kultuuriväärtustel.

Kokkuvõttes jääb mulje, et ruumi pärast konkureerimine on tõusuteel ja reeglid lähevad rangemaks. Kuidas teile tundub?

Metspalu: Ruumikonkurents on juba praegu tihe ja kasvab igal juhul veelgi. Senini ei ole ehk seda teadvustatud ja on ruuminappusest mööda vaadatud.

Ma ei tahaks, et tihedam konkurents tähendaks üleriigilises planeeringus pelgalt rangemaid piiranguid või reguleerimist. Ma arvan, et üleriigilise planeeringu mõte on nutikate kooskasutusvõimaluste otsimine ja leidmine: ei ole mõtet midagi lihtsalt ära keelata, äkki sobitame hoopis rohkem asju kokku.

Semjonova: Oodatakse selgemaid planeerimispõhimõtteid ja suuniseid ja reeglid saavad selgemaks.

Kas on ette näha, et hiljuti kehtestatud mereala planeering tuleb mõnes teema osas avada?

Semjonova: Lähtuda tuleks sellest, et mereala planeeringut ei avata. Selgitame, kas on vaja midagi täpsustada. Küll aga mõeldakse mere ja maismaa seoste tugevdamisele, et need riigiplaneeringud ka omavahel kooskõlla viia.

Järgmiseks küsimus, mille üle mõtisklevad ilmselt paljud planeerijad. Kuna maavalitsused lõpetasid tegevuse, siis uusi maakonnaplaneeringuid enam ilmselt ei koostata. Kuidas üleriigiline planeering ellu viiakse?

Metspalu: Lähtekohti koostades oleme näinud, et järgmise tasandi riigiplaneeringuid on vaja. Praegu käimasoleva planeerimisseaduse muutmisega selgub, kuidas nimetatakse järgmise taseme planeeringut, kas maakonna-, regiooni-, teema- või osaplaneeringuks.

Kuidas planeeringu koostamine edasi läheb?

Semjonova: Kõigepealt koostame alus­uuringud, et teaduspõhiselt otsused langetada ja visioon luua. Paralleelselt uuringutega käivad koos valdkondade töörühmad, tulemas on piirkondlikud avalikud seminarid vähemalt viies Eesti piirkonnas. Plaanis on nii töökoosolekud kohalike omavalitsustega kui ka seminarid planeerimisvaldkonna praktikutega.

Metspalu: Plaanime riigi ruumi­reegleid arutada ka Paide arvamusfestivalil ja kindlasti kevadel Tartu planeerimis­konverentsil. Jooksvat infot planeeringu ürituste kohta saab üleriigilise planeeringu kodulehelt ja näiteks uudiskirjaga liitumisel.

* Veiko Sepp, Rivo Noorkõiv, Garri Raagmaa, Siim Espenberg, Uku Varblane, Allan Allik, Ene Tubelt, Trendide ruumilise mõju analüüs. Üleriigilise planeeringu „Eesti 2040“ alusuuring. Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus, 2023.