Tallinna Linnateatri „Kolemees“, autor Marius von Mayenburg, tõlkija Olev Mengel, lavastaja Jan Ehrenberg, kunstnik Joel Väli, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundajad Arbo Maran ja Jan Ehrenberg. Mängivad Priit Pius, Maiken Pius, Argo Aadli ja Simo Andre Kadastu. Esietendus 27. I Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Saksa üks tuntumaid ja tunnustatumaid näitekirjanikke Marius von Mayenburg on siinsele vaatajale tuttav kümmekond aastat. Mayenburgi esmalavastaja Eestis oli Taago Tubin, kes ongi ju tuntud väga hea näitekirjanduse avastajana: „Kolemehe“ lavastus Ugalas Aarne Soroga peaosas esietendus 2013. aastal. Nüüd, 17 aastat pärast näidendi kirjutamist, jõuab see Tallinna Linnateatri repertuaari näitleja Jan Ehrenbergi debüütlavastusena. Eestis on praeguseks lavastatud seitsmel korral viit Mayenburgi näidendit, peagi lisandub Tallinna Linnateatri repertuaari kuues, kõige uuem näidend „Nachtland“ (lavastaja Uku Uusberg).

Mayenburg on üks paremaid nüüdisaja näitekirjanikke. Tema näidendites toimetavate tegelaste kaudu avaneb tänapäeva ühiskond kogu oma kirevuses. Mayenburg on ühiskonna diagnoosimisel täpne, tema skalpell lõikab teravalt. Tema näidendite tegelased on inimesed meie hulgast, kuid nad on asetatud üllatavatesse olukordadesse. Mayenburgi stiiliks on tõmmata metafoorid sirgeks ja lahata kujundid selgeks. Tema näidendite peateema on identiteet. Ta käsitleb tänapäeva inimese voolavat, ebapüsivat olemust, nii identiteedi kui ka tõe suhtelisust ja pidevat muutumist.

Kõlab postmodernistlikult, jah, kuid Mayenburgi näidendid ei mõju kümnenditetaguse mõttevoolu illustratsioonina, vaid tungivad üdini just siin ja praegu. Näidendites puuduvad remargid, repliigid on peamiselt üherealised, dialoogid kiired, teravad ja tempokad. Stseenide üleminekuid ei valmistata kuidagi ette, vaid situatsioonid voolavad lugeja silme alla iseenesest ning lugeja avastab end ühtäkki ja ootamatult hoopis teisest, üllatavast stseenist.¹

Hea trupitunnetus. „Kolemehe“ peategelane on edukas insener Lette (Priit Pius), kellel on kõik justkui olemas (ta on edukas tööl ja eraelus), kuid kellele tehakse selgeks, et ta on kole. Tänu operatsioonile saab ta endale perfektselt ilusa näo, mida hakkavad tahtma teisedki. Kerkivad teravad küsimused. Mis on identiteet? Mis on isikupära? Millises tasakaalus peaks olema välimus ja sisemus? Kas edu saavutamiseks on vaja vaid apetiitset välimust? „Kui on soov teistest positiivselt ja tugevamalt eristuda, ei saa olla hukatuslikumat teed kui omanäolisuse sädelevate laiatarbekaupade vastu vahetamine,“ leiab Valle-Sten Maiste, arvustades Taago Tubina kümne aasta tagust „kandvalt stiilset ja väljapeetud, pinevust, groteski ja sisupainet kruvivat, kõigis kujunduselementides (…) hea stilistilise tajuga pikitud“ lavastust arvustades.²

Mayenburg vajab elegantset ja õhulist lavastamist, teravust ja kiirust, ka intensiivust ja tempokust. Olgu kohe öeldud, et Jan Ehrenbergi debüüt on Mayenburgiga kongeniaalne. Ehrenberg on ka näitlejana terav ja täpne, seejuures alati orgaaniline. Seega mõjub kuidagi loogiliselt ja harmooniliselt, et ta tahtis oma debüüdina lavastada just Mayenburgi näidendi.

Lavastuses mängivad kõik neli näitlejat täpselt ja hoogsalt, hea trupitunnetusega. Kui peategelasel Lettel on läbiv roll, siis ülejäänud kolm näitlejat kehastavad igaüks kaht tegelast. Lette puhul on oluline, et näo­operatsiooni käigus näitlejat kuidagi grimmiga ei muudeta. Näitlejatehniliselt on insener Lette tipphetkeks tema patenteeritud elektripistikut tutvustav, teadusžargoonist kubisev kõne: siin mängib Priit Pius efektselt välja kõik alltekstid.

Kõige eristuvamad rollid teeb Maiken Pius peategelase abikaasa ja armukesena – efektne on ta 73aastase firmajuhina. Näitleja madaldab oma häält, mõjudes seksika ja võimukana. Argo Aadli mängib peategelase ülemust ja kirurgi: mõlemad tegelased on hoolimatud ja külmad, Aadli mängustiil on skalpellterav. Simo Andre Kadastu assistendi ja armukese pojana on sobivalt amorfse identiteediga.

Selline rollide lahendamine voolavalt, mitte paksu värviga maalitud karakterite esitamine, on igati Mayenburgi vaimus. Autor rõhutabki identiteetide voolavust: üks inimene võib justkui olla ka see teine, peegeldades ehk ka peategelase tajurežiimi. Igatahes on nii näidend kui ka lavastus loodud justkui ühe hingetõmbega: autor pole ette näinud stseenide vahetusi, kõik toimub ühtse voona ja niisamuti mõjub ka näitlejate mäng.

Väljapanekuühiskond. Joel Väli stiilne ja väljapeetud kujundus on samuti kongeniaalne Mayenburgiga ning aitab näidendi maailma esile tuua. „Kolemehe“ lavastuses tegutsevad inimesed omamoodi liminaalses ruumis, klaasseintega kolmeks steriilseks ruumiks jaotatud kohas. Veidi kõrgemale poodiumile tõstetud lava mõjub kaubamaja vaateakna väljapanekuna.

Mayenburgi „Kolemeest“ on maailmas väga palju lavastatud. Internetiotsing kuvab suure hulga maailma eri otstes sündinud eripäraseid visuaalseid lahendusi. Mulle tundub, et ühe visuaalse metafooriga on Ehrenberg ja Väli leidnud päris originaalse lahenduse. Nimelt asub keset lava akvaarium, mis mõjub ju mitmekordse vaateakna metafoorina. Akvaarium on ju ka objekt, kuhu midagi vaatamiseks välja pannakse, enamasti värvilisi kalu. Lavastuses toimib akvaarium metafoorina näooperatsioonile ja tähistab ristimist, puhastumist, uueks sündi. Näidendi varasemad lavastajad on näo­operatsiooni lahendanud enamasti klassikalise operatsioonilaua abil. Hetk, mil Priit Pius insener Lettena vette astub, end akvaariumisse selili laseb, ülipikalt hinge kinni hoiab ja siis õhumullide saatel uuesti üles tõuseb, on ühtaegu nii ilus, õõvastav kui ka pinev. Ühe väikse hetke jooksul tõstatuvad olulised küsimused. Mis on ilu? Kuidas toimub transformatsioon? Mis on see, mis on meie silme alla välja pandud?

Viite filosoof Byung-Chul Hani välja­panekuühiskonna kontseptsioonile annab sisukas kavaleht: „Positiivühiskonnas muutuvad kõik asjad kaubaks, mis tuleb välja panna, et need üldse olemas olla saaksid. [—] Asjadel tekib väärtus alles siis, kui neid vaadatakse.“³ Sellises ühiskonnas saab kogu maailmast üks väljapanekuruum, kus „toodetakse silmatorkavust“. Kuigi näidend on kirjutatud 2007. aastal, kõlab see kõik kaasa ka tänases päevas. Etenduse lõpus sahisevad tegelaste ja publiku vahel kinni klaasuksed: need inimesed seal jäävadki väljapanekuks.

„Kolemees“ pole küll nii suurejooneline näidend kui näiteks „Perplex“ (Eestis lavastanud nii Tamur Tohver kui ka Tõnis Veelmaa), mängitakse lahti esmapilgul pigem väheoluline olukord (kole välimus ja selle muutmine), kuid autor kasvatab sellest välja kõnetavad seisukohad tänapäeva ühiskonna kohta. Näidend ja lavastus mängib lahti ühe metafoori (metafoorist lähtumine ongi, muide, Mayenburgile omane näidendiloomise strateegia) – „Kolemehes“ seega näo kaotamise metafoori.

Nägu kui metafoor. Etenduse vaatamine käivitas näoga seotud metafooride ja sõnaühendite laviini: nägu on ihule lähedal, meil on kümneid metafoore ja sõnaühendeid näo kohta. Peategelane, nägus insener Lette ei tee teist nägugi, püüab konverentsil esinedes oma nägu säilitada – oma nägu mitte kaotada, kuigi talle paisatakse näkku kogu tõde. Naine annab talle teada, et koledus on talle näkku kirjutatud ja Lette vajub seepeale näost täiesti ära. Tema meeskonda olid võetud uued näod ja ta nägi, et firmas liigub ringi kahtlasi nägusid. Lette ei julgenud end enam näole anda, kuid püüdis siiski kõigest hingest halva mängu juures head nägu teha. Kui insener Lettele tehti pärast operatsiooni nägu pähe, hakkasid kõik tema ümber nägusid tegema: ei olnud päris selge, kelle näo järgi oli kirurg ta vorminud. Kuna Lettel oli nüüd kaunis nägu peas, tahtsid teisedki tema nägu olla ning see kargas insenerile teravalt näkku. Nägude virvarr keerleb karussellina absurdsusse: inimese identiteet koosneb paljudest nägudest.

1 Vt ka Madli Pesti, Perpleksne säästuteater. – Sirp 12. V 2017.

2 Valle-Sten Maiste, Visandeid identiteedivusserduste teemal. – Teater. Muusika. Kino, mai 2014.

3 Byung-Chul Han, Läbipaistvusühiskond. Tlk Hasso Krull. – Loomingu Raamatukogu, nr 7, 2022.