Vaatamine muudab objekti.

Erwin Schrödinger

Öeldakse, et inimese tegelik pale avaldub kriisiolukorras. Siis, kui olud on rasked ja asjad ei suju, näeb ära, mis puust keegi on tehtud ja millistele väärtustele ta tegelikult tugineb. Küllap kehtib sama siis ka ühiskonna kohta. Viimased kriisirohked aastad pole läänes meist endist just parimat pilti paraku pakkunud. Pole vist liialdus öelda, et oleme seisus, kus suur osa ühiskonnast on jagunenud üksteisega vastandlikesse leeridesse, kes on tihtipeale lausa tervitanud „hõimusõda“ kui oma moraalset kohust.

Nii ühis- kui ka tavameedia on andnud sellesse oma panuse, nõnda et päriselt sõltumatud uudised – nood, mis pakuvad teavet ilma eeldatud moraalsete järeldusteta – on üha haruldasemad. Moraalsest eesõigusest on selle käigus ühtaegu saanudki faktitõde, mistõttu on hinnangu andmisel tihti esmatähtis inimese eeldatav kuuluvus või poolehoid, olgu küsimus kellegi kaheldavas omakasus, sündsusetuis fotodes või lõõgastusharjumustes. Tulemuseks on suuresti nii ühiskondlik kui ka kultuuriline patiseis, kus kumbki pool pole valmis maad loovutama, sest kardab – ja ilmselt õigustatult – sellele järgnevat hääbumist.

Mattias Desmeti „Totalitarismi psühholoogia“, mis ilmus hollandi keeles 2022. aastal, on äärmiselt ajakohane, ent ometigi olemuselt ajatu uurimus. Autor on püüdnud astuda sammu hetkeolukorrast tagasi ning mõista toimuvat inimpsüühika ja ajaloo kontekstis. Kandvaks aluseks on siin arusaam, et iga eraldiseisev juhtumus või sündmus võrsub meie kalduvuste ja püüdluste peenemast koest ning kui ajaloost midagi päriselt õppida soovitakse, eeldab see oskust vaadelda mustreid, mitte vaid üksikasju. Laskumata päevapoliitikasse või väidetesse, mis ikkagi on tõde, omistab ta raamatus suurema väärtuse ja tähtsuse inimese isiklikule moraalsele kompassile ning reaalsustajule.

Võib märkida, et Genti ülikooli psühholoogiaprofessorist autor pälvis rahvusvahelise tuntuse koroona-aastatel, kui täheldas mitmel pool ühiskonna käitumises märke nähtusest, mida on nimetanud massiformatsiooniks (eesti keelde vahel tõlgitud ka kui „kollektiivne hing“). Massiformatsiooni mõistet kasutas esimesena XIX sajandi lõpupoolel prantsuse filosoof ja sotsioloog Gustave Le Bon. Ta markeeris sellega ühiskonna säärase seisundi, mille puhul võtab enamus selle liikmeid omaks propageeritud väärtuse, ilma et esitaks küsimuse selle eelduseks olevate teeside kohta.

Seisundit võib kirjeldada ka tundmusena, kus ühiskondlik kuuluvus saab inimestele tähtsamaks nende individuaalsetest vabadustest ja arvamustest. Kuigi Desmet märgib raamatu järelsõnas, et tõuke teose kirjutamiseks andis talle just koroona-aeg, ei ole see siiski raamat pandeemiast, vaid pigem pilguheit lääne ühiskonna psühholoogilisele seisundile. See on uurimus, kuidas ja miks on jõutud selleni, kus praegu ollakse, ning milline tulevik meid eesseisvate valikute tõttu ees võiks oodata.

Desmeti raamat on jaotatud kolme suurde ossa, mida on omakorda liigendatud, nõnda et moodustub üsna kergesti käsitletav raamistik raamatu teemadele. Tänapäeva mõttemaailma esimese lähte- ja lahknemiskohana näeb autor valgustusajastut, kui teaduse teke lubas inimesel astuda kõrvale kiriku diktaadist ja ülemvõimust, astuda maailma, kus ta sai vaatluste ja katsete toel kehtestada omaenese tõe. Pöörde tuumaks oli avastus või arusaam, et maailma nähtused on enamasti mõõdetavad ja piiritletavad ning sestap ei vaja inimene pühakirja, et reaalsusest aru saada.

Desmet väidab ometigi, et teadus hargnes juba algusest peale tegelikult kahte vastandlikku suunda. Üks neist tegi teadusest uue, kaasajale vastava ideoloogia, sellal kui teine jäi kõhklema, avatuks ka säärastele teaduslikele järeldustele, mis võisid näida esmapilgul sobimatute või ootamatutena. Esimene – mehhanistlik maailmavaade – kaevus aja jooksul üha enam arusaama maailmast kui elutust ja juhitavast mateeriast, sellal kui teine jõudis lõpuks Albert Einsteini, Niels Bohri, David Bohmi jpt tööde tõttu arusaamani, et teadus „ei saa olla inimese juhtmõtteks“ (lk 20).

See oli teadus, mille järeldusena pole „kõige tähtsam ja peamine inimese ratsionaalne mõistus, vaid inimene kui eetilisi ja moraalseid valikuid tegev olend, inimene suhetes kaasinimestega, inimese suhe nimetamatuga, mis reaalsuse keskmes teda kõnetab“ (samas). See teadus jõudis paljuski ringiga tagasi sinna, kust oli kunagi alustanud: teadvustuseni, et kuigi teaduslik meetod saab meid vabastada ebausust ja dogmadest, seisab see lõpuks ikkagi silmitsi loendamatu, piiritlematu, teadmatugagi, ning vaid säärases äratundmises saab tõeline teadus püsima jääda ning hoiduda ise muutumast järjekordseks dogmaks.

Just selline lahknemine näib lasuvat ka paljude tänapäeva vastasseisude ja peataolekute keskmes. Üldsus ei taju seejuures teaduse teisena nimetatud haru küllap tihtipeale üldsegi teadusena – Einsteinigi puhul teatakse enamasti tema nime ja harvem tema teese. Läänes on omaks võetud enamasti reduktsionistlik (kõike materiaalselt määratletavateks osakesteks taandav) mehhanistlik arusaam maailmast ning nõutud selle pidamist sageli ainupädevaks. Ent kui kõik alluks tõepoolest määratletavale mehaanilisusele, peaks kõik maailmas olema ka juhitav ja ennustatav.

Ometigi ei käitu reaalsus alati sellise mudeli järgi. Mehhanistlikust vaatest kinni hoides ja ettearvamatust, aga ehk enamgi isiklikku vastutust ja otsuse­kohustust kartes hakatakse selle tõsiasjaga silmitsi jäädes suruma tõelust veel kangemini piiritletavatesse raamidesse. Kui aga suurvaimudel nagu Einstein on õigus, tuleb varem või hiljem leppida, et kuigi universumis saab tuvastada mitmeid mõõdetavaid seaduspärasid ja mustreid ning nende puhul saab ehk tinglikult rääkida vahel ka „kinnistunud teadusest“, ei ole olemas olemuslikult kinnistunud inimolendit, kuna kestab alati tung ja vajadus õppida ja kasvada. Või muidu, nagu vana Rooma-aegne tarkus ütleb, tuleb meil arengus tagasi minna – non progredi est regredi.

*

Mehhanistlik teadus on sedasi maailma lihtsustus. See väidab, et tõelus on oma objektiivseimal moel mõõdetav ja arvutletav, unustades, et säärane eeldus on ise olemuslikult subjektiivne, pelgalt arvamus. Mida enam püüame tõelust oma kontrolli alla saada, seda suletumaks ise muutume, ja seda üksildasemate ja eraldatumatena me ennast tunneme – mitte ainult sotsiaalselt, vaid ka oma koha tajumise mõttes maailmas. Kas pole kummaline, et just ajastul, kui oleme justkui üha enam „ühendatud“, kui füüsilised ja geograafilised vahemaad takistavad üha vähem suhtlust ning kõneldakse ikka enam ühtsusest ja solidaarsusest, on meie keskel üha rohkem inimesi, kes heitlevad depressiooniga¹ või ei leia elule tähendust². Kui käsitleme maailma teadvusetute ja tahtetute osakeste määratletava ja ettemääratava toimimisena, on ometigi vaid loomulik ja loogiline tunda, et sellisel maailmal, ja meil enestel selles, puudub sügavam tähendus ja otstarve. Siit avanebki tuimuse või hedonismi tee. Desmet palub arvestada sellegagi, et kindlusetust peljates peab paratamatult tooma ohvriks ka oma loovuse ning seeläbi oma suurema elususe ja innukuse oma ettevõtmistes.

Ja selles seisnebki Desmeti meelest totalitarismi iva. Totalitarism ei ole mitte niivõrd valitsemis- ja propagandavorm, vaid eluhoiak, tahe kinnistada ainuvõimalik tõde. „Totalitarism on usk, et elus ja ühiskonnas saab juhtprintsiibiks olla vaid inimese intellekt,“ ütleb ta. „Selle eesmärk on luua utoopiline kunstlik ühiskond, mida juhivad tehnokraadid ja eksperdid, kes oma tehniliste teadmiste toel tagavad ühiskonnamasina laitmatu töö“ (lk 175). Totalitarism on aga teostatav vaid ühiskonnas, kus enamik inimesi nõustub selle teesidega ning näeb indiviidis lõppkokkuvõttes vaid kollektiivi allüksust. Seetõttu on kõik totalitaristlikud režiimid ajaloos välja arenenud ajapikku ning isegi kui need on olnud ülalt suunatud, on need jõu saavutanud just rahva keskel. „Ajaloo ambitsioonikaimad katsed,“ kirjutab Desmet, „totalitaristlikust ideoloogiast tõelust luua on olnud natsism, ja enamgi veel stalinism. Nende lubaduseks oli teoks teha paradiis ning selle eesmärgi nimel peeti kõike õigustatuks: ühiskonnast väljaarvamist, häbimärgistamist ja viimaks ka ideaalile sobimatute inimrühmade tööstuslikku hävitamist“ (lk 175).

Totalitarism ei saa ühiskonnas juurduda vaid juhul, kui piisav hulk selle elanikkonnast jääb toimuva suhtes tähelepanelikuks ja teadlikuks ega pelga irduda massist ka oma arvamustes ja maailmavaates – näha tõelust esmajärjekorras millegi isiklikuna. Desmet ütleb kokkuvõtteks: „Tuleviku üks kahtlemata suuremaid väljakutseid on uurida ja rakendada võimalusi, mida psühholoogilisem vaade inimesest bioloogilis-reduktsionistlikule lähenemisele alternatiivina pakub. Seismata selle väljakutse kõrgusel, on vähe tõenäosust, et leiaksime nüüdsetele või tulevastele kriisidele kauakestvaid lahendusi“ (lk 173).

1 https://news.gallup.com/poll/505745/depression-rates-reach-new-highs.aspx

2 https://www.mhanational.org/conditions/depression