Aga võlg pole ainult raha. On ka kultuuriline  võlg. Me oleme laenanud oma kõrg- ja argikultuuri osad kildhaaval kokku teistelt. Oleme laenanud ideid ja ideaale. Kirjanduse ja kunsti tegemise põhimõtteid. Kotletid, kapsad ja kartulisalati. Muidugi oleme mugandanud nad omaks või kombineerinud laenatud tükkidest midagi oma. Ja kõige tipuks, see on võlg ka mingil metafüüsilisel, abstraktsel, üldisel, hinge, mõtete ja tunnete tasandil. Me oleme oma vanematele võlgu.  Me oleme eelmisele põlvkonnale võlgu. Me oleme oma lastele võlgu. Me oleme saanud selle planeedi laenuks oma järglastelt. Me oleme ühiskonnale võlgu. Me oleme võlgu kogu oma elu. Mati Undi „Võlg”. Kas iial saab tasa mu hingevõlg? – Betti Alveri „Võlg”. Ja isegi see ei päästa meid, kui kuulutame, et elu on kingitus. Sest kingitus on vaid võla eriliik, ütleb kultuuriantropoloog …

Ega see võlatunne pole midagi originaalset.  Ma ei tea, kui tugevalt painab see mõnest teisest rahvusest inimesi ja see pole ka üldse tähtis. Tähtis on see, et see tunne on meile siin ja praegu nii oluline. Tähtis on see, et eesti elu vaadates, paistab mulle, et kogu meie olemine ja mõtteviis lähtub põhimõtteliselt võlguolemise ideest. Kas meil siis pole kuidagi võimalik sellest võlast vabaks saada? Töö on see, mis meid päästab, ütleb Arno Tali aastal 1921 „Tootsi pulmas”. Tee tööd… ütleb Vargamäe Andres aastal 1926 „Tões ja õiguses”. Jah, töö võib meid vabastada rahavõlast ja ehk ka kultuurivõlast, aga see ei saa meid vabastada hingevõlast. Ta laseb selle ainult unustada. Ja lisaks, võlg ei ole ühepoolne asi. Peab olema ka võla andja. Rahalist võlga saab ränga tööga tasuda ja mingil hetkel ütleb pank, et me oleme tasa. Kultuuriline võlg tuleb omaks ümber mängida, või leida romantilise  originaalsust ülistava mõtteviisi asemele selline, mis vaatab laenu kuidagi teisiti. Ja tegelikult tuleb keegi väljastpoolt haruharva meile seda võlga ette heitma. Aga tundevõlast ja võlatundest ei saagi lahti. Kes peaks olema see, kes mõõdaks selle võla pikkust ja ütleks, et nüüd oleme tasa? Kui ma ise hakkan selle üle otsustama, siis olen ma kõigile kõrgeima ülbuse tipp, uus Nietzsche poolteist sajandit hiljem. Kellel oleks see mõõdupuu? Kellega  olla tasa? Millega olla tasa? Kust tuleb see võla arusaam? Kas kristlusest? Judaismist? Pärispatu ideest, mis on esimene suur ja igavene võlg? Või kusagilt veel kaugemalt?

Ausalt öeldes, ma ei tea täpselt ja ei tahagi hakata järele uurima. Olgu see siis kristluse või kitsamalt protestantismi idee meie sees. Aga see tähendaks, et Jumal ja ainult Jumal on see, kes saab meid võlast lunastada. Kes mõõdab ja ütleb, nüüd  oleme tasa. Ja kui inimesed pöörduvad vanas eas uskmatusest Jumala poole, siis kas nad nimelt ei lähe otsima seda kedagi, kes ütleks, et nad ei ole enam võlgu? Aga jumalat ei ole eestlastel enam ammu. Kui ta üldse on olnud. Ja lisaks puudub ka igasugune tahtmine Jumala juurde tagasi minna.

On jäänud ainult võlakeskne mõtteviis. Aga ilma lunastava Jumalata muutub see mõtteviis millekski, mida võib iseloomustada  ainult ühe sõnaga: jube. Sest siis on selge, et seda võlga ei saa põhimõtteliselt tasuda. Me oleme igavesti võlgu. Nii eluajal, kui enne ja pärast surma. Ka siis, kui on kõik ära antud, saab öelda vaid luuletaja moodi: Kuid võlga, mu võlga see tasa ei tee. Sest teisel poolel on vaid olematu ja nimetu Teine. Nii on meil vaid kaks võimalust: otsida keegi, kes suudaks meid Jumala asemel sellest võlast vabastada, kes poleks vaid nimetu  Teine. Või loobuda üldse kogu sellest võla ideest. Sest saatuse sapiseim iroonia on see, et kogu see hingevõla-mõtteviis on laen, mille me oleme võlgu. Ja Jumal on see Võõras, kelle oma see võlg on.

P.S. Nautigem sumedat päikest ja valevat lund.