Õpetaja Laur ja koolijuhataja Maurus on hariduselu armastatud ja tsiteeritud klassikutena inforuumis kõvasti üle esindatud. Kaalukate kõrvaltegelastena esineb koolmeistreid ju paljudes teostes. Näiteks Mats Traadi jõgiromaani „Minge üles mägedele“ esimese jao juhatab sisse aastasse 1885 dateeritud dialoog, kus kaks külaharitlast, noor aateline koolmeister Teder ning vanem ja kogenum vallakirjutaja Zirk, vahetavad mõtteid ei millegi muu kui rahvus- ja hariduspoliitika põimituse üle. Koolireform ehk venestamine on just hoogu sisse saamas ning Koidula ja Hurt ei ole veel surnud. Kokkusurutult kõlab see nii:

Teder: „Ühel naisterahval, olgu ta nii kõva isamaalane kui tahes, ei jõua rahvas ometi üleval seista.“

Zirk: „Kellel veel kui mitte naisterahval? Kellel peale naise seisab üleval ükskõik milline rahvus?“

Teder: „Elu üleüldine edenemine on see aade, kui asi lühidalt paari sõnaga ära öelda.“

Zirk: „Tollest nõndanimetatud edenemisest tulebki ots. Edenemine on ainult silmamoondus. Tõelikult ei ole edenemist olemas, see on ilus muinasjutt, mis midagi ei maksa. Kas see on edenemine, kui ülevalt poolt tuleb ühtevalu uusi ja uusi pabereid? Ei jõua nendega üksinda toime saada. Tuleb abiline võtta.“

Teder: „Ega siis see, et pabereid järjest juurde tuleb, ei tähenda veel eesti rahva otsa.“

Zirk: „Õkva otsa. Kus paber, seal ots. Paber uputab kõik ära. Sest paber ei ole tühi, paber on täis keeldusid ja käskusid. Kas Noa-aegsest veeuputusest tuli maailma ots või ei tulnud?“

Teder: „Tuli küll, aga paber ja vesi on kaks ise asja.“

Zirk: „Vesi kuivab ära ja maa taheneb, rohi pistab nuki välja. Aga paberirisust ei võta ükski taim ega puu läbi.“

Teder: „Taara tamm võtab küll läbi.“

Zirk: „„Virulases“ võib võtta. Aga vallamajas ei võta.“

Kui aktuaalne, sest millest muust siin jutt käib kui haridus- ja riigireformist, omavalitsuse ülesannetest ja tulubaasist, bürokraatia vohamisest, aina uutest käskudest ja keeldudest, mis töökoormust muudkui suurendavad. 140 aastat õigel teel ja ikka tulemuseta! Ajalehed ja muu meedia on täis analüüse, selgitusi ja õpetussõnu, aga vallamajades valitseb vaikus, sealt ei ole tänaseni keegi tahtnud õpetajate ja valitsusega ühte ruumi läbirääkimistelegi tulla. Ainus, millest toonased aatemehed midagi ei tea, on organiseeritud töövõitlus, streik.

Haridusminister Kristina Kallas võib lõputult ringi käia, taara tamme tõru taskus, aga mitte kuskile ei ole seda kasvama pista. President Alar Karis paneb haigele nädalast nädalasse sama diagnoosi ning soovitab lihtsat ravivõtet, kuid vastuseks on solvumine ja ravist keeldumine. „Kõige rohkem ilmestab olukord oskamatust kokku leppida, mis on Eesti ühiskonnas muutumas krooniliseks,“ räägib president. Ja teisal: „Ei ole süüdlaste otsimise aeg, on tööle hakkamise aeg. Ei ole ultimaatumite aeg, vaid on kokkulepete otsimise aeg.“ Aga oskamatud ei hakka oskajaks, ultimaatum püsib ning kuni kinnistelt koosolekutelt ei väljuta senisest teistsuguse sõnumiga, peab kokkulepete otsimist vaid teeskluseks pidama.

Ka heatahtlikem vaatleja ei jaksa end lõputuseni veenda, et häda on kõigest kommunikatsioonis ja (võib-olla) juhtimises. Sellelt sibulalt on nüüdseks kõik juhtimis- ja kommunikatsioonikihid ammu kooritud ning alles jäänud ainult lihtlabane jonn. Jonn ei kuulu kummagi valdkonna põhirelvastusse, vaid lasteaeda. Aga jah, sellesse Sirtsu sohu ei saa teda praegu ajada, sest ka lasteaedades on streik.

Kujunenud pildil on peaminister Kaja Kallas koos oma ustava sõjasulase Mart Võrklaevaga üsna toetajateta jäänud. Kaks kõigi vastu, lähevad oma saatusele vastu nagu kaks saarlast Betti Alveri ballaadis. Need kaks eksimatut teavad, et viga on teistes. Raske krooniline haigus peitub mujal, mitte Stenbocki majas. Ja vahet ei ole, kas haavast verd ainult immitseb või purskab, rahaga peaminister seda plaasterdama ei hakka. Enne neli aastat reforme, alles siis plaaster, kuulutab peaminister, andmata oma haridusministrile läbirääkimisteks sentigi kauplemisruumi. Neli aastat on peaminister seadnud ka tärminiks, mil kavatseb täielikult pühenduda oma raske töö viljade nautimisele.

See jonn alahindab tõsiselt ühiskonna keskmist võimet suuri ja kaugeid asju lähedaseks ja väikeseks teisendada. Kümme miljonit eurot, mille „leidmine“ nii ilmavõimatu on, moodustab vaevu pool promilli riigieelarve tulust või kulust. Keskmise palga saajale taandatult tähendaks see ligikaudu ühte eurot, mille võib leida nii rahakoti nurgast kui ka mõnest taskust ja mille olemasolu või puudumine toime­tulekut ei mõjuta. Riigieelarves mahub kümme ja enamgi miljonit rahandusministeeriumi normaalse ennustusvea piiridesse.

Aga peaminister on valmis pigem hukkama koalitsioonipartneri kui väikseimatki rahalist lepitussammu tegema, see on põhimõtte küsimus. Juhul muidugi, kui jonn on põhimõte. Võimalik valitsusremont on samuti tülikas, kuid mandaatide seis Toompeal võimaldab partneri vahetamist iga kell. Mõistagi ei oleks lepliku Eesti 200 asemele saabuv ja rahva armastuse paistel kohevile läinud Isamaa mingi lihtne teekaaslane, aga parem ikka kui välja näidata kas või murdosakest empaatiat, mis peaministri sõnastikus on irratsionaalsuse ja nõrkuse sünonüüm.

Jäiga hoiaku korduvalt väljendatud peapõhjus on, et kui ühele annad, siis tulevad „nad kõik“ raha järele. Või vastupidi öeldult: kui praegu ühele plaastrit ei pane, siis saavad teisedki selge sõnumi kätte ja loobuvad vastutustundliku valitsuse tülitamisest oma tühise rahamurega. Kas see võiks olla ka põhjendatud lootus? Mitte sugugi.

Juba sügisese meeleavalduse ajal andis oma toetusest õpetajate nõud­mis­tele teada rida ametiliite. Sama juhtus vahetult enne haridustöötajate streigi algust. Solidaarsust väljendasid teiste seas arstide liit, muuseumi- ja teatritöötajad. Avaliku sektori palkade külmutamisel ei jää õpetajate streik ainsaks, on teatriliidu avalduses kindla veendumusena kirjas.

Seega, kevadel tulevad nad igal juhul ning ummistavad koridorid ja majaesised sise-, sotsiaal-, kultuuri- ja ühis­ministeeriumis. Nad tulevad sõltumata sellest, millise partei lipp parajasti neil hoonetel on heisatud ning kes peab ministri ametit. Tõenäoliselt saavad tulijad senisest enam solidaarsustuge ka erasektori töövõtjatelt. Põhiosa tulijaist on ka kuulikindlad reforminõuete vastu. Sest neil on reformid ammu tehtud, oma süsteemid õhukeseks ja tõhusaks lihvitud ja nad ei jää iial uskuma rahapakkide miraaži kaugel horisondil. Ja mine tea, võib-olla võtavad linnapead ja valla­vanemadki vapruse kokku ning sisenevad oma nõudmistega koosolekuruumi.

Algusotsaga rahvusliku ärkamise aega ulatuva „üleüldise edenemise“ kultuuri imeline ajalooline järjepidevus avaldub selles, et just koolmeistrid on jälle tõrvikukandjad, tee lahtilükkajad. Kui tahes erakorraline ja äärmuslik streik kõrvaltvaataja silmis ka poleks, tegu on siiski vaid tööturu ühe poole euroopalikuks normaliseerimisega. Tunduski imelik, et sellega on nii kaua aega läinud ja varem ei ole palgasaajatel peale tulnud julgust teha sama, mida täiesti argiselt ja praegugi tehakse Soomes, Saksamaal, Leedus, Poolas, Prantsusmaal ja mujal. Streigivaba Eesti oligi Euroopas hälve, mitte normaalsus.

Kuid nagu tantsusaates öeldakse, saab tangot tantsida ainult kahekesi. Avalik sektor kubiseb headest kohtadest, kus seda tingimata teha ka juhul, kui president ei ole tangot riigi sünnipäeva­peo tantsukaardile pannud. Esimese tantsusammuna võiks peaminister – ja see on täiesti tasuta – oma lemmikfraaside kogumikust välja visata väljendi „haridus on haigus“ ning igal hommikul peegli ees kümme korda korrata, et „haridus on investeering“. Kuni pähe kulub ning ka tegudele sunnib.