2022. aasta sügisest eelmise aasta lõpuni viisid Kogo galerii, antropoloogia keskus ja Tartu ülikooli etnoloogia osakond läbi kultuuriministeeriumi rahastatud loovuurimusliku projekti „Kujutava kunsti mõju Eesti ettevõtete töökeskkonnas“. Meid inspireeris selles uurimistöös tõdemus, et kunsti mõjule töökeskkonnas on vähe tähelepanu pööratud, ka meie teadlased ei ole seda uurinud. Samal ajal on rahvusvahelised teadusuuringud¹ näidanud, et kunstiteosel on töötaja motivatsiooni ja heaolu suurendav mõju.

Algsed mõtted ja esialgne tegevus

Loovuurimuse eesmärk oli hankida teadmisi, milline on töökeskkonnas kunsti mõju ja milliseid kunsti kaasamise võimalusi eeldavad eri tasandi juhid. Eraldi juhtumiuuringutena analüüsisime kolmes ettevõttes – Telia Eesti, Riverty ja Diotech – Kogo galerii kureeritud näituste mõju. Jälgisime ettevõtete töökeskkonda enne kureerimist, selle ajal ning pärast, et mõista, kuidas kunstiteosed olid töötajaid mõjutanud.

Projekti teema pakkus Eesti ettevõtjatele huvi ennekõike organisatsiooni töökultuuri ja -keskkonna arendamise varjatud võimaluste poolest. Projektiga liitunud tehnoloogiavaldkonna ettevõtted arvestavad järjest enam töötajate vaimse tervise ja heaolu säilitamisega. Kunstivaldkonnas tegutsejatele pakkus projekt uusi ülesandeid erialases tegevuses ja eneseväljenduse otsinguid ettevõtluskeskkonnas. Tehnoloogia ja kunsti alal tegutsejate ühendamisega lootsime saavutada parema üksteisemõistmise, murda vastastikuseid stereo­tüüpe.

Kunst pakub antropoloogiale uusi võimalusi mitmesuguste nähtuste mõtestamiseks ja ühiskondliku kaalukuse suurendamiseks, aga ka tunnetuslikke tööriistu radikaalsemate ideede esitamiseks. Antropoloogia võimaldab arendada uuenduslikke kunstipraktikaid. Teadlaste, kunstnike ja kuraatorite koostöös kujuneb välja kunstiline ja etnograafiline kogemus. Etnograafiliste meetoditega saab mitmekesiselt esile tuua kunsti ühiskondlikku potentsiaali. Kunsti ja antropoloogia praktilisel ja tunnetuslikul kokkupuutealal kujunevad heterogeenses etnograafilises keskkonnas sotsiaalselt tundlikud produktsiooninarratiivid. Antropoloogiline meetod võimaldab ennustada, millise kunsti järele on ühiskonnas vajadus, kuidas kaasaegne kunst mõjutab ühiskonda ja pakub tuge stressi ja kriisidega hakkama saada.²

Pealekauba on kunstil mõju välissuhete arengule ja just seepärast pidasime vajalikuks osaleda piirkonnas mõjukal innovatsiooni ergutaval festivalil „sTARTUp Day“, mille külastajatest kolmandiku moodustavad välisettevõtted. Iduettevõttesarnast töökultuuri väärtustatakse suurtes innovatsioonilinnakutes, näiteks Silicon Valleys, mis on hea näide, kuidas ettevõtete kultuuristrateegia on nihkunud kunsti kollektsioneerimiselt ärikeskkonna sünergia stimuleerimisele.³ Lähtusime arusaamast, et Eestiski peavad loomemajanduse ettevõtted peale mainekujunduse toetama ka teiste majandusharude arengut ja konkurentsivõimet.

Meie uurimisküsimused puudutasid ettevõtete töötajate ja juhtide ootusi kunsti eksponeerimiseks töökeskkonnas, uuriti nende suhtumist üles seatud kaasaegse kunsti ekspositsiooni, kunsti töökeskkonnas eksponeerimise viise ja kunsti mõju töötajatele. Kolmes välja valitud ettevõttes ja festivalil „sTARTUp Day“ teostasime kvalitatiivsetel ja antropoloogilistel meetoditel andmete kogumise ja analüüsi. Lähtusime kvalitatiivsete uuringute metodoloogiast, kus inimkogemust tuleb käsitleda süvitsi ja mitmetahuliselt. Süvaintervjuude, osalusvaatluste, lühiintervjuude ja juhuslike vestlustega tagasime, et tarvilikke teemasid ja üksikküsimusi ei oldud jäetud tähelepanuta ning käsitletud sai ka neid aspekte, mida inimesed ise ei osanud sõnastada.

Projekti alustades lootsime, et uuring toob uusi lahendusi kaasaegse kunsti eksponeerimiseks töökeskkonnas ja saame rohkem teada eksponeeritava kunsti mõju kohta. Eeldasime, et selline uuring toetab loomeettevõtluse arengut ning soodustab loomemajanduse tihedamat sidumist tehnoloogia­valdkonna ettevõtluse ja teadusega. Kõige tähtsamaks pidasime töötajate hoiakute väljaselgitamist, et mõista, mis mõjutab töökeskkonnas inimeste heaolu ja suhtumist kujutavasse kunsti.

Kuidas kunst töökeskkonnas toimib

Meie uuringu tulemused näitavad, et kolme tehnoloogiaettevõtte töötajatel oli oma tööruumides kaasaegse kunsti eksponeerimisele mitmesuguseid ootusi. See arvamuste mitmekesisus jaguneb kahe valitseva seisukoha vahel. Paljudel ei olnud kunsti suhtes tõsiasjalikke ootusi ja mõned ei tahtnudki kontoris kunsti näha, sest see võib segada tööle keskendumist. Juhid lootsid, et kunstinäitused toetavad ettevõtte missiooni ja eesmärke, annavad tööle hoogu, innustavad arutelusid ja vallandavad loovuse.

Mõni aeg pärast ettevõtetes väljapanekute ülesseadmist tunnistasid töötajad näituste kasulikku mõju inimese vaimsele heaolule, isegi kui töötajate üldine hoiak kunsti suhtes oli passiivne. Need väikesed kaasaegse kunsti väljapanekud tööruumides tekitasid omavahelisi arutelusid ka töö tähenduse üle. Ühel juhul läks vaidlus ägedaks, kuna osa töötajaid pidas mõningaid groteskseid kunstiteoseid solvavaks. (Arvati, et pildid olid tehtud spetsiaalselt selle kontori jaoks ja sisaldasid vihjeid puudustele töös ja inimeste olekus. Kinnitame, et võimalik sarnasus või stereotüüpne seos kunstiteoste tegelaste ja asutuse töötajate vahel oli tahtmatu ja juhuslik.) See omakorda osutab asjaolule, et kunstiteosed ajendasid töötajaid väljendama oma arvamust väljapaneku ja inimeste enesetaju kohta.

Projekti kulg näitas, et kuraatoritele olid abstraktse kunsti väljapanekud vähem riskantsed. Isegi töötajad, kes kunsti otsest mõju hindasid väheseks või pea olematuks, tunnistasid teoste võimalikku, ehkki isiklikult tajumata jäänud positiivset mõju oma töökeskkonnale. Juhtide ja kuraatorite ootused kaasaegse kunsti väljapanekutele, et kunst koondab töötajad ettevõtte missiooni ümber, avab loovuse ning pakub mitmekesist mõtlemisainet, ei täitunud täiel määral.

Projekti algfaasis ilmnes, uuringutulemuste ennustused olid olnud idealistlikud. Eeldasime, et enamikku töötajatest kaasaegse kunsti väljapanekud inspireerivad, jäävad neile meelde ning valdavalt mõjub kunst tähendusrikkana. Tegelikkuses kohtasime ootamatuid reaktsioone, nii apaatseid kui teravaid. Kui osalist ükskõiksust võis eeldada, siis kriitiline vastuvõtt üllatas. Ometi pole asi iseenesest halb, kui kunst tundeid tekitab.

Ilmnes, et kunstiteostesse kätketud iroonia ja grotesk tekitavad töötajates juhtide, kuraatorite ja kunstnike võimalike tagamõtete osas kahtlusi. Figuraalsed kunstiteosed, mille huumori ja satiiri temaatika osutus lähedaseks igapäevatööle, ent vastandus inimese enesekuvandile, võimaldasid tekitada ja tekitasid arusaamatust. Kõnealuse juhtumi varal tuleb tõdeda, et sellised projektid tõstatavad loomuldasa küsimuse, kas kunstilise sekkumisega eeldame tulemusena rahu või loomingulist muutust, riski või kindlust. Kui peamine eeldus on, et kunst peab edendama loovust ja meelerahu, siis on sellisesse projekti kodeeritud segadus.

Uued teadmised ja kogemused

Ideaaljuhul ei pea kunstinäitus töökohal tekitama töötajates stressi ja arusaamatusi, selle asemel et soodustada loomingulist arutelu või kollektiivi vaimset harmooniat. Valesti mõistmise vältimiseks peab kunstiteose selgitus olema võimalikult selgesõnaline. Pakutav kunst võiks tinglikult käia käsikäes ettevõtte missiooni ja äritegevuse loomusega, kuid peaks kõnetama kontoritöötajaid ka lihtsalt ja inimlikult. Sel moel loodud seos kunsti ja äri vahel oli ühtaegu väljapaistmatu ja keeruline.

Kunsti nähtamatuks jäämine ei ole soovitatav, aga tuli sedagi ette. Raskusi kunstiteoste märkamisega tekitas asjaolu, et kontorite ruumiplaneering ei ole kunstisõbralik. Mõnel pool pidid kuraatorid korraldama väljapaneku kohas, mis ei sobi seisatumiseks ega mõtisklemiseks, nt trepid. See näitab tunnetuslikku varu tööruumide strateegilisemal planeerimisel, arvestades edaspidiseid kunstinäitusi.

Antropoloogiline analüüs võimaldas Kogo galeriil välja arendada metoodika töökohtadel kaasaegse kunsti väljapanekute korraldamiseks. Kuraatorid said vajalikke kogemusi ja uusi teadmisi, kuidas ärgitada loovust ja toetada ettevõtte töötajate vaimset heaolu. Isegi kui vastuvõtt ei olnud alati soe, võimaldas hilisem väljapanekute analüüs esitust kohandada ning kunstiteoste ja näituse kontseptsiooni paremini edasi anda, samal ajal olles paindlik ettevõtte organisatsioonikultuuri suhtes. Uuritud tehnoloogiafirmades ametis olijate töö on keerukas ja mõnikord nad eeldavad, et ümbritsev kunst peaks olema kergesti mõistetav ja piisavalt selgitatud. Kunstinäituste tajumine sõltub ka sellest, kui palju on näituseprotsessi kaasatud nii ettevõtete juhte kui ka teisi töötajaid.

Antropoloogide kaasamine lisas kontorinäitustele tunnetuslikku ja lepitavat väärtust. Firmade juhtkonnal ja töötajatel oli nende kaasaegse kunsti väljapanekute vastu justkui suurem usaldus, kuna antropoloogide juuresolek kindlustas teaduslikkuse ning lõhe kunsti ja tehnoloogia vahel ei paistnud liiga silmatorkav. Seega toimis antropoloogia valdkondade vahelise kognitiivse sillana, muidu jääksid need teineteisele liiga kaugeks.

Kunst peab pakkuma nii rahutust kui ka rahu. Nagu ilmnes meie katseprojektist, on mõlemad võimalused alati olemas, ehkki üheskoos raskesti saavutatavad. Kunst võib lõbustada, kurvastada, kutsuda esile mõtteid või jääda nähtamatuks, et olla meiega teadvustamatult. Lõpuks ei tea kunagi ette, mis juhtub.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor, Madli Oras on antropoloogia keskuse antropoloog, Jaanika Jaanits on antropoloogia keskuse tegevjuht, Karina Vabson on Eesti kunstiakadeemia doktorant, Liina Raus on Kogo galerii asutaja ja juht, Kaisa Eiche on kõrgema kunstikooli Pallas fotograafia osakonna juhataja abi, Jana Reidla on Tartu ülikooli etnoloogia teadur.

1 Kweon Byoung-Suk, Roger S. Ulrich, Verrick D. Walker, Louis G. Tassinary, Anger and Stress: The Role of Landscape Posters in an Office Setting. – Environment and Behavior 2008 40(3), lk 355–381.

Nick Nissley, Arts-based learning at work: Economic downturns, innovation upturns, and the eminent practicality of arts in business. – Journal of Business Strategy 2010, 31(4), lk 8–20.

Christina Smiraglia, Artworks at work: the impacts of workplace art. – Journal of Workplace Learning 2014, 26(5), lk 284–295.

Stefania Masè, Art and Business. Perspectives on Art-based Management. Springer, Cham 2020.

2 Tatsuo Inagaki, Fieldwork as Artistic Practice. – Arnd Schneider and Christopher Wright (toim), Between Art and Anthropology: Contemporary Ethnographic Practice. Bloomsbury 2014, lk 75–81.

Andrew Irwing, Ethnography, Art, and Death. – Journal of the Royal Anthropological Institute 2007, 13, lk 185–208.

George E. Marcus, Affinities: Fieldwork in Anthropology Today and the Ethnographic Artwork. – Arnd Schneider and Christopher Wright (toim), Between Art and Anthropology: Contemporary Ethnographic Practice. Bloomsbury 2014, lk 83–94.

Kiven Strohm, Kiven 2012. When Anthropology Meets Contemporary Art: Notes for a Politics of Collaboration. – Collaborative Anthropologies 2012, 5, lk 98–124.

3 James Davidson, Business and Art, a Valuable Relationship: From Silicon Valley offices to Warhol’s posthumous dominance, business and art’s long relationship is stronger than ever… – We Heart 7. I 2022.